Nero ja kristlaste tulesurm

      Tacitus, Annales 15.38-44

      Järgneb ränk õnnetus, mille kohta pole teada, kas see aset leidis juhuslikult või printsepsi kurja kavatsuse tõttu – autorid teatavad nii üht kui teist – , kuid kõigest, mis tabanud meie linna tule vägivalla läbi, oli see kõige raskem ja hirmsam. Tuli sai alguse tolles tsirkuse osas, mis asub Palatinuse ja Caeliuse mäe küljel. Seal hakkasid ühtlasi põlema poed, kus leidus säärast kaupa, mis toiduks tulele. Otsekohe vallutas tugev leek, tuule aetud, tsirkuse kogu selle ulatuses. Takistuseks polnud olemas ei maju, piiratud tulemüürega, ei templeid, ümbritsetud vallega, ei ka muud tõket. Tuli levis kiiresti kõigepealt tasandikele, tõusis siis kõrgustikele, laastas uuesti madalikke. Kustutuskatsed osutusid hilistunuiks õnnetuse kiiruse tõttu, samuti asjaolu tõttu, et linn oli tulekardetav oma kitsaste, sinna ja tänna kõverduvate tänavate ja lugematute hooneteridadega, nagu vana Rooma seda oli. Pealegi hirmunud naiste kaebed, vanade jõuetud ja noorte abitud sammud, kusjuures ühed hoolitsesid eneste, teised teiste eest, tõmmates endaga kaasa nõrku või teisi ootama jäädes, kord viivitades, kord kiirustades – see kõik takistas kustutamist. Tihti juhtus, et sellal kui inimesed vaatasid tagasi, piiras tuli nad sisse eest ja külgedelt. Ja kui nad pääsesid lähematesse paikadesse, osutusid needki tulest vallutatuiks, ning isegi kohad, mida nad pidasid kaugeteks, leidsid nad eest samas seisukorras. Viimati, mitte teades, mida vältida, mida taotleda, täidavad nad tänavad, heidavad maha väljadele. Mõned hukkusid, kuigi oli võimalik pääseda, peale seda, kui olid kaotanud kogu oma varanduse, isegi igapäeva elatusvõimaluse, teised jälle armastusest ligidaste vastu, keda nad polnud suutnud päästa. Muide, sagedaste ähvarduste tõttu isikuilt, kes kustutamist takistasid, ei julgenud keegi tulele tõkkeid teha. Leidus aga ka niisuguseid, kes avalikult heitsid majadesse tõrvikuid, seejuures hüüdes, neile olevat nii kästud – kas selleks, et karistamatumalt toimetada röövimisi, või oli neile tõepoolest säärane käsk antud.

      Tol ajal viibis Nero Antiumis, kust ta alles siis Rooma sõitis, kui tuli hakkas lähenema ta majale, millega ta oli ühendanud Palatiumi ja Maecenase pargi. Siiski ei suutnud ta tulele piiri panna ning see vallutas Palatiumi, tema maja ja kogu ümbruse. Ent lohutuseks ulualuseta ja hulkuvale rahvale avas ta Marsi välja, Agrippa ehitised ja isegi oma pargi ning käskis kiires korras ehitada hooneid vaese rahva mahutamiseks. Ka laskis ta Ostiast ja lähedastest munitsiipiumidest sisse vedada toiduaineid ja vähendas leiva hinna kolme sestertsini. Nii rahvameelepärane kui see ka oli, ei tabanud see siiski eesmärki, sest oli levinud kuuldus, Nero olevat just sellal, kui leegitses linn, astunud oma lossi näitelavale ja deklameerinud värsse Troia hukkumisest, kujutades käesolevat õnnetust Troia katastroofina.

      Kuuendal päeval suudeti viimati Esquilinuse jalal tulele piir panna, peale seda, kui olid maha lõhutud hooned määratul maa-alal, nii et taltsutamatule vägivallale vastu astus tühi ruum ja just kui lage taevas. Kuid veel polnud kadunud hirm ega rahvale ilmunud tagasi lootus, kui tuli uuesti lõi leegitsema, seekord enam avarates linna paikades; nii hukkus inimesi vähem, see-eest aga varises rohkem kokku jumalate templeid ja sammastikke, määratud lõbusaks ajaveeteks. See tulikahi oli häbistavam, sest see tekkis Tigellinuse maa-alal, Aemilianuse linnaosas, ja arvati, Nero olevat endale otsinud kuulsust uue linna asutamisega, mis pidi kandma tema nime. – On teada, et Rooma jaguneb 14-sse linnaossa; neist jäi puutumata neli; kolm põles maha maani, kuna seitsmes püsisid vaid vähesed kokkuvarisenud ja suitsenud hoonete ahervaremed.

      /-/

      Nero kasutas muide kodulinna õnnetust selleks, et ehitas endale lossi, milles imestust ei äratanud seevõrra kuld ja kalliskivid – nendega oldi juba harjunud ja elupillavuse tõttu olid need igapäevseks nähtuseks – kuivõrra aasad ja tiigid, ning just kui mahajäetud paikades, siin metsad, seal lagendikud väljavaatega kaugusse. Ehitusmeistriks ja plaanitegijaks olid Severus ja Celer, kes omasid leidlikku vaimu ja julgust, et printsepsi varanduse pilkeks kunstlikul teel taotleda isegi seda, millest oli keeldunud loodus. Nad olid nimelt lubanud kaevata laevasõiduks kõlbliku kanali Avernuse järvest kuni Tiberi suuni, juhtides selle kuiva mereäärt mööda ja läbi tee peal asetsevate mägede. /-/

      Linnaosa, mis üle jäi lossi alla võetud maa-alast, ei ehitatud üles nagu pärast galli tulikahju, plaanita ja kuis juhtus, vaid majad planeeriti ridadesse, tänavad tõmmati laiad, majade kõrgust piirati, jäeti avarad hooviruumid ja määrati sammastikud üürimajade esikülgede kindlustuseks. Nero andis lubaduse, et ehitab need sammastikud omal kulul ja annab hooviruumid omanikele üle risust puhastatuina. Lisaks seadis ta preemiad vastavalt iga majaomaniku sotsiaalsele järjele ja majanduslikule seisundile ning määras kindlaks aja, mille kestel era- või üürimajad tuli valmis ehitada, et preemiaid omandada. /-/

      Siis otsiti teid jumalate lepitamiseks. Küsitleti sibülli raamatuid ja nende põhjal korraldati palveteenistus Vulcanusele, Ceresele ja Proserpinale;