Flandria päevik. Tõnu Õnnepalu
Читать онлайн книгу.
hulk, mida see maa jätkusuutlikult, nagu tänapäeval armastatakse öelda, ilma välja kurnamata, ära rikkumata ja väljast energiakandjaid sisse vedamata üleval pidada jõuab. Noh, tänapäeval on muidugi paremad viljasordid ja agrotehnikad, aga üldiselt eeldavad need ka mineraalväetisi, mürke ja masinaid, see tähendab, energia (kokkuvõttes energia) pidevat juurdevoolu süsteemi. Tänapäeva põllumajandus ei ole ju ammugi see rahva toitja, see tähendab, peamine energiasisend. Ta on ise tohutu energiatarbija. Ilma nafta, väetiste jms. juurdevooluta oleksime kohe näljas. Pole ju mõtet kasvatada rapsi selleks, et sellest saadud õliga käitada traktoreid, mis neidsamu rapsipõlde harivad. Noh, küllap natuke jääks üle ka muude põldude harimiseks ja toidu transpordiks ja ehk oleks see süsteem tootlikum kui hobustega, mis oli põhimõtteliselt sama: masinakütus, see tähendab, hobusesööt saadi samalt maalt, mida nende hobustega hariti. Hobused söövad ka siis, kui nad ei tööta, aga masinaid jälle tuleb kuskil valmistada, mis on samuti energiamahukas, nii et ei tea. Minul sellesse rapsi-biokütusesse küll suurt usku ei ole. Selles mõttes, et see lahendaks oluliselt meie energiatarbimise probleeme. Ainus, mis kuidagi lahendaks, oleks oluliselt vähem tarbida, aga ma ei näe, et demokraatia tingimustes see tegelikult võimalik oleks. Ükski rahvas, vähemalt praegu, ei valiks endale valitsust, kes ütleks, et nüüd lõpetame ära autodega sõitmise, lennukitega lendamise, suurte korterite ja majade kütmise, kolime kõik kokku väiksemale pinnale, ärme söö enam banaane ega nii palju liha, ühesõnaga, tõmbame oma tarbimise nii kolm neljandikku kokku. Demokraatia on rajatud majanduskasvule, see tähendab, inimeste tundele või usule, et nad elavad tänavu paremini kui mullu, ja kui ka just mitte, siis igatahes elab praegune põlv paremini kui eelmine ja järgmine paremini kui praegune. Negatiivse majanduskasvu ehk majanduslanguse lubadusega pole veel kedagi valitsema valitud. Lubama peab ikka rohkem, ikka paremini. See on demokraatia. See on rajatud kasvavale raiskamisele. Või kasvavale heaolule, kuidas võtta. On raske näha, mil viisil demokraatia ja ökoloogia tegelikult võiksid kokku sobida, kui mitte arvestada seda kosmeetilist, südamerahustus-ökoloogiat, mis seisneb oma elukeskkonda hävitava tegevuse maskeerimises ja pehmendamises. Muidugi on ka pehmendamine parem kui mitte midagi. Parem ikka reoveed ära puhastada jne., kuigi see pikemas perspektiivis ei lahenda veel midagi. Vähemalt esialgu me sööme otsast kooki, mis kahaneb palju kiiremini kui kasvab, ja valime endale valitsejaid, kes lubavad, et homme sööme veel rohkem, see tähendab, kahandame seda kooki veel kiiremini. Aga selle üle ei tasu vist ka eriti palju muretseda, sest mis kasu sellest oleks? Inimkond on ikka olnud küllalt tark, et uued eluvõimalused, energiaallikad, mis ta avastanud on, üsna lõpuni ära tarvitada ja et siis kriisi, suurema või väiksema rahvaarvu languse kaudu jälle kohaneda või leida uusi energiaallikaid. Kahjuks või mine tea, võib-olla hoopis õnneks pole ükski valitsus ega ÜRO targem kui see tark inimkond ega suuda seda vastu-seina-jooksmist pidurdada. Sest inimesed tahavad ja kõik. Rohkem tarbida, paremini süüa, kauem elada, elada soojemas ja mugavamas (või jahutada oma elamist palavuses), võimaldada endale luksust ja prestiiži, mis veel põlv tagasi oli üliväheste privileeg, nagu näiteks pikad reisid maakera teisele küljele, keset talve mere ääres peesitamine. Kas seda saab keelata? Jah, aga mitte demokraatlikul teel. Ja mittedemokraatlikud korrad on jälle teistmoodi raiskajad, siis hakkab võim, mitte niivõrd hulgad, endale jõukust ja prestiiži kokku kuhjama ja eriti sõjalist jõudu, sest sellised valitsused peavad kartma niihästi oma rahvast kui ka teisi valitsusi ja rahvaid. Kui üks tehnoloogia on kord avastatud ja kasutusele võetud, siis seda džinni enam pudelisse tagasi ei aja. Demokraatlik heaolukiusatus on sama võimas kui despootlik võimukiusatus ja mõlemad on valmis sellest tehnoloogiast viimase välja pigistama. Eks siis vaata, mis saab. Kui need ressursid ükskord otsas on. Või kui näiteks kliimamuutused, millest keegi ju ei tea pealegi, millal ja kuidas nad tulevad, praeguse elukorralduse võimatuks teevad. Inimkond pole kunagi õppinud muidu kui läbi häda, ükskõik kui targad ja arusaajad ka üksikud inimesed ei oleks. Üsna puru silma ajamisena tunduvad ka sellised tegelikult väga tagasihoidlikud tarbimispiirangud, nagu näeb ette näiteks too Kyōto protokoll. Ühendriikide soovimatus sellega liituda on päris arusaadav. Selleks, et ta ka mõjuks, peaks ta olema palju karmim – praegu nähakse ju ette ainult kasvu piiramist, see tähendab, süsihappegaasi jms. tootmine jätkub isegi alla kirjutanud maades aina kasvavas mahus. Ja sellega peaksid muidugi ka liituma maad, kus kasv on tegelikult kõige suurem, nagu India ja Hiina. Nii et tõepoolest, milleks koguda endale suurte autode ja odava bensiiniga harjunud Ameerika rahvalt miinuspunkte, kui võimalik kasu neist ebapopulaarsetest piirangutest on pealegi väga kaheldav. Sest võib-olla me oleme joone, kust tagasiteed enam ei ole, juba ammu ületanud ja protsessid käivad ise edasi meie sekkumisest või sekkumatusest sõltumata. Euroopa valitsused kasutavad tegelikult samasugust populistlikku strateegiat (või demokraatlikku, kuidas võtta): lepet ja tagasihoidlikke piiranguid, mille tulemuslikkus on üpris kaheldav, müüakse oma valijatele kui suurt moraalset sammu Emakese Maa ja Inimkonna päästmiseks, milles nad kõik ise osaleda saavad, kustutades tarbetult põleva elektripirni, nagu kutsus üles üks nõukogude-aegne loosung. Huvitav, et see elektripirn just nii pinnuks silmas on. Sümbolid on võimsad. Ammuks see oli, kui toosama elektripirn oligi kodudes peamine elektritarbija. Eriti lõbus on Austraalia valitsuse suur algatus vahetada kõik hõõglambid välja säästupirnide vastu. Milline hiilgav tellimus säästupirnitootjatele, muidugi. Ja milline energiasääst. Vaata et hea mitu kümnendikku protsenti Austraalia kogutarbimisest. Tahaks näha seda Austraalia valitsust, kes keelaks ära näiteks konditsioneerid.
Aga kuidas ma Austraaliasse jõudsin? Tahtsin rääkida hoopis Flandria metsast. Eile leidsin Vollezele tagant koguni kaks metsa. Üks oli pöögisalu künka otsas, kus väike tee läbi viis. See oli tee, mida mööda Vollezele inimesed pühapäeva pealelõunal jalutasid. Looduses. Metsas koguni. Mets oli umbes hektar suur. Või vähem. Aga puud olid vägevad. Kui pöögil siin kasvada lastakse, siis ta kasvab hiiglaslikuks. Ta polegi nagu päris puu, vähemalt põhjamaa inimese jaoks. Tema tüvi on liiga võimas ja kõrge, koor liiga sile ja liiga ühtlaselt helehall. Ta on nagu olend. Olendid, kes on kogunenud punakale vaibale koosolekut pidama. Sest sama ühtlaselt ühesugune on puudealune. Punakas pöögilehtede vaip, mis jalgade all vetrub nagu mõni vana voodimadrats, ähvardades iga hetk läbi vajuda. Võib vajuda ka, sest vihmadega võib seal all tükati üsna püdel pori olla. Aga muidugi mitte soo. Pöök on viljaka, parasniiske, parima maa puu. Sellisel maal kasvab igasugune inimtoit sama võimsalt kui pöökpuu ja ammusest ajast saadik – noh, mitte ju nii ammusest, aga sestsaadik, kui need inimesed siin said oma kätte rauast kirved – on neil maadel pöökide asemel kasvatatud vilja ja veiseid. Mets oli siin maa raiskaja ja seda võisid endale lubada ainult suured isandad, aristokraadid, krahvid, vürstid ja kuningad, kes tegid mõnele metsatükile aia ümber ja keelasid talupoegadel sinna tükkimise, rääkimata puude raiumisest või loomade karjatamisest. Selle asemel lasid nad sinna hirved, et oleks, kellele jahti pidada. Sest jaht aitas viita nende raskeid ja igavaid aristokraadipäevi, keha väsitada, et õhtul oleks mõnus tule paistele istuda ja lasta lastud hirve prael hea maitsta. Ühesõnaga, maitsta sedasama õndsust, mis talumehele oli igapäevane asi: väsimus, milles ei tule enam mõtteid ega soove, peale soovi süüa kõht täis ja keerata oma keha kotile. Ühed saavad selle niisama, elust enesest, teised peavad vaeva nägema hirveaedade rajamise ja jahtide korraldamisega. Aga teistele langeb peale mõnusa väsimuse ja soovide puudumise õhtul osaks veel üks mõnu: mõnu teadmisest, et sa oled teistest parem, et sind kutsutakse nii- ja naasuguste tiitlitega, et sa võid kostitada külalisi, kes sind siis selle eest kiidavad ja imetlevad. Ja et sa võid oma kõhu iga õhtu nii täis süüa kui tahad. Läbi sajandite oli see ju tegelikult Euroopa aristokraadi peamine kui mitte ainus privileeg. Tema kivist loss võis olla külmem ja kõledam kui talupoja hurtsik ja tundmatud haigused võisid ta samamoodi juba homme ette hoiatamata sellest ilusast elust ära koristada. Aga süüa kõht voli pärast täis, seegi on suur privileeg. Me oleme selle unustanud, sest enam me ei näe iga päev neid vaeseid, kes vanasti elasid otse krahvilossi külje all ja kes seda privileegi meiega ei jaga. Siiski, et ennast paremini tunda, vaatame neid aeg-ajalt telekast: Aafrika põgenikke, näljahädalisi. Muide, mis neist nüüd saab, kui toiduained nii palju kallimaks lähevad, nagu lubatakse? Ja kui tõesti hakatakse rapsist autokütust tegema, siis ei jätku ju enam sugugi maad, et Aafrikasse näljaabiviljalaadungeid saata. Aga aafriklaste eneste maad on söötis või kõrbeks muutunud, ülekarjatamisest ja liigrahvast, mida seesama Lääne heasoovlik toiduabi (mis mõnede kurjade meelest