Flandria päevik. Tõnu Õnnepalu
Читать онлайн книгу.
Sest kõik jälgivad neid. Sest need on meie külauudised. Aga tuleb siis elada külauudiste maailmas, on see vajalik? Ma olen tähele pannud, et pole. Ja pealegi aitab, kui internetis pilgu üle pealkirjade lased joosta, see võtab palju vähem aega. Kuigi juba nende pealkirjade rumalus ja nüridus reostab teadvust.
Ruum ja koht on siiski hoopis määravamad, kui me oma moodsas nomaadluses, ükskõik-kus-olekus arvame. See koht siin on mõeldud kirjutamiseks, mõtlemiseks, vaikseks uitamiseks. Võib-olla polegi asi kohas, mis on selleks ka küll igati sobiv oma suletud puuderingis nagu müüride vahel, vaid selles, et ma juba kuid ette teadsin, et ma tulen siia ja et siin pole muud midagi teha. Et ma olin vaimu valmis pannud. Ja nüüd ma nagu ei saagi muud teha kui uidata, lugeda, mõtiskleda. Kõik muu tundub üleliigsena, lärmina. Eriti igasugune telekas. Isegi raadio ei sobi siia. Klooster on klooster. Kuigi justkui ilma erilise reeglita, pealtnäha täiesti sweet and easy, Anne keedetud õhtusöökide tasases rütmis ühest päevast teise suiklev, vaikselt sügise ja talve poole, ikka sügise ja talve poole.
26.09
Hiir krihveldab seina vahel. Flandria hiir. Või Brabandi. Selle maa üks vana nimi on Brabant, umbes nagu Eesti vana nimi on Liivimaa. Oletatavasti samamoodi ei kattu ka nüüdse Belgia Flandria ja kunagise Brabandi piirid. Aga eile oli hoopis linna päev, Brüsseli päev. Polnudki ammu linnas käinud, kui Tartut mitte arvestada (eks ta nii poole linnaskäigu eest kirja lähe, nagu Paide läheb umbes veerandi, või viiendiku), siis viimati käisin Tallinnast läbi 13. augustil, teel Noarootsi ja, nagu selgus, ka Osmussaarele. Siis oli suvi, suve kõrgpunkt, kuigi sügist oli juba õhus ka, aga mitte Osmussaarel, kus alles heina tehti. Jutt kaldub vägisi maale. Aga linnas, linnas käisin eile. Sinna sai bussiga, ühe bussiga Vollezelest Ninovesse ja teisega sealt Brüsselisse. Siit tänavanurgalt käib buss tihti, tipptundidel iga veerandi, vahepeal tunni või poole tagant. Seda ainult tööpäeviti. Laupäeval on neli bussi ja pühapäeval mitte ühtegi. Bussiliiklus on määratud majandusliku vereringluse osaks, mitte lõbusõitudeks. Bussis oli, kui ma peale läksin, üks reisija, ja keskmiselt kaks meid kuni Ninoveni oligi. Pluss üks bussijuhi sõber. Brüsseli bussi peale tuli ikka rohkem, araabia ja aafrika emasid titekärudega, üks rõõmus punkaripaar, pensionäre, mõni nooruk ja isegi mõni mitte nii kergesti sotsiaalselt klassifitseeritav inimene. Üldiselt sama profiil, mis Eesti bussides. Eriti maal, kuhu neid veel mõni päevas on käima jäänud, seal meie pool Järvamaal, näiteks, ega seal teised eriti ei sõida kui koolilapsed, pensionärid, üksikemad. Mõni külajoodik, kes juhiloast on ilma jäänud. Ja töömees Mait, kes mul esimene sügis remondi juures abiks oli ja kes pole eluilmaski autot juhtinud ega omanud. Tõeline vabahärra ja omamoodi ilmalik munk oma vähenõudlikkuses. Maal ikka selliseid leidub, hõre sootsium ei tõrju neid nii äärde kui linnas, kus raha ja prestiiži press on suurem.
Linn väsitas päris kiiresti ära. Linnad on nii ühtemoodi, ükskõik, kas käid Tallinnas või Brüsselis, see tähelepanu, mida nad nõuavad, ja sellele vastav väsimus on täpselt ühesugused. Linnad ei huvita mind eriti. Nad ainult meenutavad midagi, mingit mineviku iha, eelmise elu unistusi. Linna teine nimi on déjà vu. Ja Brüsselis olin tegelikult ka kolmandat korda, viimati oli see rohkem kui kaks aastat tagasi jaanipäeva ajal, kui olin just Esnasse asunud. See oli üks flaami organisatsioon, mis oli kuskilt suurema portsu raha saanud ettekäändel, et kutsub üle Euroopa kirjanikke kokku mingit head ja õiget asja ajama. Tuba „Metropoli” hotellis oli konditsioneeritud õhuga ja vaikne nagu haud, hommikusöögilauas olid igal hommikul erinevad värsked marjad, oli just see aeg, kui Euroopa eri tsoonides valmivad korraga maasikad, vaarikad, kirsid. Konverentsid olid painavalt igavad nagu sellised ikka: head ja kultuursed inimesed räägivad üksteisele head ja kultuurset juttu ja neil pole vähimatki raskust üksteise veenmisel, et nimelt see on hea ja kultuurne. Õhtul saab süüa ja juua, kolmandal päeval sõidetakse laiali, natuke päevaraha taskus, sest päris niisama on raske kedagi kohale meelitada. Koosolekud ja konverentsid on üks tänapäeva haigus, aga nii levinud haigus, et haiged enamasti ei peagi ennast haigeteks. Paul, kes mu õhtul koju sõidutas, jõudis ka alles kell kümme koosolekult tagasi. Kell kümme õhtul! Inimesed on ikka uskumatult visad ja vastupidavad, eriti kui asi puutub sotsiaalsete normide ja rituaalide täitmisse. Sest pole midagi hirmsamat kui saada ühiskonnast välja tõugatud. Aga et olla sees, tuleb tänapäeval istuda koosolekutel, nagu millalgi pidi võib-olla iga pühapäev kirikus käima. Millalgi oli siis elu ikka lihtsam, sest koosolekud, nagu ma aru olen saanud, on inimestel iga jumala päev, ehk pühapäev just välja arvatud, kui ei korraldata mõnda nädalalõpukoolitust. Mulle on jätkuvalt suureks saladuseks, mida koosolekutel õieti tehakse, ja tõenäoliselt see jääbki selles elus mulle saladuseks, sest selle lahendamine, koosolekutel käimine, nõuaks liiga suurt eneseületust. Pealegi ma ju enam-vähem ikka tean, mis seal toimub. Kui inimesed on uued, pannakse paika omavaheline vahekord ja hierarhia, kes võtab sõna autoriteetsel toonil, kes erutatult, kes on põhiliselt vait, kes esineb tiraadiga, millest keegi aru ei saa, aga mis kõlab veendunult. Kui inimesed on juba koos olnud, siis lihtsalt korratakse vana mustrit, kinnitatakse juba väljakujunenud vahekordi ja ühtlasi seda veendumust, et kõik on omal kohal, asi toimib ja homne koosolek tuleb loodetavasti samasugune kui tänane. Vahel muidugi toimub ka väike koosoleku-paleepööre, keegi, kes alati on tukkunud või paberit sodinud, ärkab korraga ja esineb sõnavõtuga. Tavaliselt leiab selline korrarikkumine üldist hukkamõistu, aga kui aeg on revolutsiooniks küps, võib asjaosaliste konstellatsioon sellest ka veidi muutuda. Koosolek on tänapäeva inimese töö, tähtis ja vältimatu. Vanasti usuti, et mungad peavad pidevalt palvetama, et sellega hoitakse ära kui mitte just kõik halb, siis vähemalt halvim. Tänapäeval usutakse, et koosolekud peavad katkematult toimuma, ja konverentsid, ja nad toimuvadki ööpäev ringi ümber maakera, miljonid inimesed istuvad pidevalt saalides või ümber laudade ja hoiavad maailma õigel kursil, inimkonda hukatusest. Võibolla, muide, hoiavadki, kust mina tean. Seni kui me elame, me ei tea ju õieti, mis meid elus hoiab. Ja kui enam ei ela, siis see meid enam vist ei huvita. Siis on hoopis üks teine koosolek. Kellega ja kus, ei tea, ehk eikellegagi ja eikuskil (see tähendab ikkagi kellegagi ja kuskil, ega sellest, mis on Jumal ja tema unenägu, maailm, ju väljapääsu pole, või kui, siis ainult selle jumala unenäkku, kes meie oma koos tema unenäoga unes näeb).
Marek kirjutas, et teadlase ja õppejõu tööd hinnatakse aina enam selle järgi, kui palju ta konverentsidel esineb, ja et see kipub juba võtma liiga palju aega ja energiat. Intellektuaalses ja vaimses elus on muidugi tähtis ka teisi omasuguseid aeg-ajalt elusuuruses näha, aga mulle tundub küll, et sellest seltskondliku ajaviite vormist, milleks on igasugu konverentsid, kollokviumid, seminarid, õpi- ja töötoad, on natuke liiga suur number tehtud. Muidugi on nad sotsiaalse kontrolli tõhusaks vormiks. Aga vaimse töö väga ebatõhusaks. Vanasti sai ka see kiht inimesi, keda kutsuti seltskonnaks või „suurilmaks”, le monde, peaaegu igal õhtul mingil viisil kokku, veetis aega ja ajas oma seltskonnaasju. Nagu mõned seltskonnainimesed – nimelt need, kes otsisid mingeid pisut sügavamaid vaimse elu vorme, kes üldse midagi otsisid – igal ajastul on pihtinud, oli see sunduslik seltskonnaelu äärmiselt kurnav. Seda on kurtnud ka vananevad suveräänid või õukonnalõvid: ühest hetkest alates muutusid seltskondlikud kohustused väga koormavaks, oleks tahtnud juba rohkem rahu saada, aga see polnud lubatud, pidi aga jälle korseti kokku tõmbama, sabakuue selga ja paruka pähe pressima, laskma teenril lõhna ja puudrit peale panna ja minema. Sinna kihinasse-kahinasse. Nii nagu tänapäeva bürooinimene, juht, kantsler, diplomaat, ajakirjanik hommikul duši alt läbi käib ja tööle läheb.
Kell seitse õhtul oli niisiis Passa Portas kokteil, väiksemale seltskonnale, et tutvustada selle hooaja programmi ja resideerivaid kirjanikke. Üks flaami ajakirjanik jutustas seal mulle, et keegi teine flaami ajakirjanik oli avaldanud mingis suures flaami lehes oma reisikirjad või muljed Eestist, kus ta vist oli veetnud mõne nädala või koguni kuu. Sellele ajakirjanikule, kes mulle kui eestlasele pidas seda vajalikuks refereerida, oli meelde jäänud tõik, et eestlased kaklevad palju. Võtavad viina ja siis hakkavad üksteist peksma. Est-il vrai qu’on se bat beaucoup, en Estonie? küsis see flaam minult oma soravas Brüsseli prantsuse keeles. No mida sa oskad sellise totruse peale vastata. Küllap siis on. Kunagi ei tohi uskuda et see, mis sa välismaal näed, ongi nii. Alati on võimalus, et sa ei saa aru – nimelt sellest, et sa ei saa aru. Sama hästi võiksin ma tõsimeeli uskuda, siin maisipõldude