Meister ja Margarita. Mihhail Bulgakov
Читать онлайн книгу.
Rjuhhini poole ja too pomises mornilt:
„Restorani kutsutakse nõnda.”
„Ahah,” ütles arst, „aga miks teil nii kiire oli? Mõni ametialane kohtumine?”
„Tahan konsultanti tabada,” vastas Ivan Nikolajevitš ja heitis ümberringi äreva pilgu.
„Mis konsultanti?”
„Kas te Berliozi teate?” küsis Ivan tähendusrikkalt.
„Seda… heliloojat?”
Ivani meeleolu langes.
„Mis heliloojat? Ah jah, ei, mitte seda. Helilooja on Miša Berliozi nimekaim.”
Rjuhhinil polnud vähimatki himu rääkida, kuid ta pidi siiski selgitama:
„MASSOLIT-i sekretär Berlioz jäi täna õhtul Patriarhi tiikide ääres trammi alla.”
„Ära valeta, kui sa ei tea!” vihastas Ivan Rjuhhini peale. „Ega sina seal juures ei olnud, mina olin! Ta sokutas ta meelega trammi alla!”
„Lükkas?”
„Mis tähendab „lükkas”?” sai Ivan üldise nõmeduse peale kurjaks. „Ega temal pole tarvis lükata! Ta võib niisuguseid vigureid visata, et hoia alt! Ta teadis ette, et Berlioz jääb trammi alla!”
„Kas keegi peale teie nägi seda konsultanti?”
„Selles see häda ongi, et nägime ainult mina ja Berlioz.”
„Nõndaks. Ja mis abinõud te tarvitusele võtsite, et seda mõrvarit tabada?” Nüüd pöördus arst ümber ja heitis pilgu valges kitlis naisele, kes eemal laua taga istus. Too võttis paberilehe ja hakkas selle tühje lahtreid täitma.
„Abinõud olid niisugused – võtsin köögist küünla…”
„Sellesama?” küsis arst, osutades murdunud küünlale, mis ikooni kõrval naise ees laual lebas.
„Sellesama, ja…”
„Aga milleks teil ikooni tarvis oli?”
„Nojah, ikoon…” Ivan punastas. „Ikoon ajaski neile kõige rohkem hirmu nahka.” Ta näitas uuesti näpuga Rjuhhini poole. „Aga lugu on selles, et tema, see konsultant… kui olla avameelne… on mustade jõududega ühenduses… ja niisama lihtsalt teda juba kinni ei võta.”
Sanitarid ajasid end miskipärast sirgu ega pööranud enam Ivanilt pilku.
„Jah,” jätkas Ivan, „on ühenduses! See on päevselge fakt. Ta on isiklikult Pontius Pilatusega vestelnud. Ei maksa ühti mind sedaviisi jõllitada, ma räägin õigust! Ta nägi kõike, rõdu ja palme. Ühesõnaga, oli Pontius Pilatusega koos, võin selle eest pea anda.”
„Nonoh, nonoh…”
„Jah, ja nii see siis oli – panin ikooni rinda ja läksin…”
Äkitselt lõi kell kaks korda.
„Ohhoo!” hüüatas Ivan ja tõusis diivanilt püsti. „Kell on kaks, ja mina raiskan veel aega! Vabandust, kus teil siin telefon on?”
„Laske ta telefoni juurde,” käskis arst sanitare.
Ivan haaras toru, naine aga küsis sellal tasakesi Rjuhhinilt:
„On ta abielus?”
„Vallaline,” vastas Rjuhhin kohkunult.
„Ametiühingu liige?”
„Jah.”
„Miilitsajaoskond?” karjus Ivan torusse. „Miilitsajaoskond? Seltsimees korrapidaja, andke otsekohe korraldus, et saadetaks viis kuulipildujatega mootorratast välismaa konsultanti püüdma. Mis? Sõitke mulle järele, ma tulen ise teiega kaasa… Räägib luuletaja Bezdomnõi hullumajast… Kuidas teie aadress on?” küsis Bezdomnõi sosinal arstilt, varjates toru peopesaga, ja karjus siis uuesti torusse: „Kas te kuulete? Halloo!.. Sigadus!” möirgas Ivan äkki ja virutas toru vastu seina. Siis pöördus ta arsti poole, ulatas talle käe, ütles kuivalt „Head aega!” ja seadis end minekule.
„Heldeke, aga kuhu te tahate minna?” ütles arst ja vaatas Ivanile tõsiselt otsa. „Südaöösel, pesuväel… Te tunnete end halvasti, jääge siia!”
„Laske mind välja,” ütles Ivan sanitaridele, kes olid ukse ette astunud. „Kas lasete või ei!” röögatas luuletaja hirmsa häälega.
Rjuhhini võttis see võbisema, naine aga vajutas nupule laua peal ja laua klaasplaadile kerkisid läikiv karp ja kinnijoodetud ampull.
„ Ah niiviisi?!” lausus Ivan, vahtides ringi kui tagaaetav metsloom. „Olgu pealegi… Jumalaga!” Ja hüppas pea ees aknakardinasse. Kostis mürts, aga purunematu klaas kardina taga ei mõranenud, ja hetk hiljem rabeles Ivan Nikolajevitš juba sanitaride käte vahel. Ta ähkis, üritas hammustada, karjus:
„Või niisugused klaasid olete endale muretsenud!.. Lase lahti! Lase lahti!”
Arsti käes läigatas süstal, naine käristas tolstovka pudeda käise üheainsa liigutusega lõhki ja haaras käest ebanaiseliku jõuga kinni. Levis eetrilõhna. Ivan nõrkes nelja inimese käte vahel, osav arst kasutas seda silmapilku ja torkas nõela Ivani käsivarde. Ivani hoiti veel mõni hetk kinni ja talutati siis diivanile istuma.
„Bandiidid!” möirgas Ivan ja hüppas püsti, kuid suruti uuesti diivanile. Niipea kui ta lahti lasti, hüppas ta kohe jälle üles, kuid istus sedapuhku ise diivanile tagasi. Ta vaikis viivu, vahtis ikka veel metsiku pilguga ringi, haigutas äkki ja muigas tigedalt.
„Pistsite ikka luku ja riivi taha,” ütles ta, haigutas veel kord, heitis täiesti ootamatult pikali, pani pea padjale, rusika üsna lapse kombel põse alla ja pomises juba unise häälega, tigeduseta: „Ja parem ongi… küll te ise veel selle eest maksate. Mina olen hoiatanud, eks tehke nüüd, mis tahate! Mind huvitab praegu kõige rohkem Pontius Pilatus… Pilatus…” ja ta sulges silmad.
„Vann, saja seitsmeteistkümnes üksikpalat ja valve tema juurde,” käsutas arst ja pani prillid ette. Rjuhhin võpatas uuesti: lai valge uks avanes käratult ja selle taga võis näha sinistest öölampidest valgustatud koridori. Koridorist veeres tuppa kummiratastega kušett, rahunenud Ivan tõsteti selle peale, sõidutati koridori ja uks langes tema järel kinni.
„Doktor,” küsis vapustatud Rjuhhin sosinal, „ta on siis tõepoolest haige?”
„Oh jaa,” vastas arst.
„Ja mis temaga lahti on?” päris Rjuhhin arglikult.
Väsinud arst vaatas Rjuhhinile otsa ja vastas loiult:
„Psühhomotoorne rahutus… luulumõtted… juhtum on ilmselt keerukas… Võib oletada skisofreeniat. Ja alkoholism ka veel…”
Rjuhhin ei taibanud doktori sõnadest midagi peale selle, et Ivan Nikolajevitšiga on lood kehvad, ohkas ja küsis:
„Ja mis ta kogu aeg sellest konsultandist rääkis?”
„Ju ta nägi kedagi, kes rabas ta häiritud kujutlusvõimet. Võibolla on ka tegemist hallutsinatsiooniga…”
Mõned minutid hiljem viis veoauto Rjuhhinit juba Moskva poole. Hakkas koitma ja maantee ääres põlevate laternate valgus tundus tarbetu ja ebameeldiv. Autojuht oli vihane raiskuläinud öö pärast ja kihutas mis jaksas, nii et auto kippus kurvides libisema.
Mets vajus mööda, jäi kuhugi selja taha, jõgi kadus kõrvale, autole lendas vastu igasuguseid tarasid ja vahiputkasid, puuriitu ja ilmatu pikki poste, mingeid terasmaste, mille otsas olid isolaatorid, killustikuhunnikuid, kanalitest jutilist maad – ühesõnaga, oli tunda, et Moskva on tulemas, on siinsamas, kohe käänaku taga, langeb sulle peale ja neelab su endasse.
Rjuhhin sai raputada ja pillutada, pakuots, mille ta istumise alla oli leidnud, kippus kogu aeg ära libisema. Restorani käterätid, mis trollibussiga varem minema sõitnud militsionäär ja Pantelei olid autosse visanud, libisesid kastis sinna-tänna. Rjuhhin üritas neid kokku korjata, kuid pomises lõpuks