Meister ja Margarita. Mihhail Bulgakov
Читать онлайн книгу.
koridor? Mõte, et pole kohutavamat õnnetust kui mõistuse kaotamine? Jah, jah ka see muidugi. Aga see ei olnud ju ometi mingi avastus. Midagi oli veel peale selle. Mis see siis oli? Solvumine. Jah, solvavad sõnad, mis Bezdomnõi talle näkku oli paisanud. Ja häda polnud selles, et nad olid solvavad, vaid selles, et neis peitus tõde.
Poeet ei vaadanud enam ringi, vaid jõllitas räpast rappuvat autopõrandat enda ees ja pomises midagi hädist, urgitsedes iseendas.
Jah, värsid… Ta on kolmkümmend kaks aastat vana! Ja tõepoolest, mis saab edasi? – Treib ka edaspidi oma kümmekond luuletust aastas. – Kuni vanaduspäevadeni? – Jah, kuni vanaduspäevadeni. – Ja mida toovad talle need luuletused? Kuulsust? „Lollus! Ära vähemalt iseennast peta. Iialgi ei tule kuulsus selle juurde, kes treib viletsaid värsse. Ja miks nad viletsad on? Ta ütles tõtt, sulaselget tõtt!” pidas Rjuhhin armuheitmatult iseendaga aru. „Ma ei usu ju mitte kui midagi sellest, mis ma kirjutan!..”
Neurasteeniapuhangust mürgitatud poeet nõksatas, põrand tema all lakkas rappumast. Rjuhhin tõstis pea ja nägi, et ta on juba ammu Moskvas ja et pealegi on Moskva kohal koitmas päev, et pilveserv on kullakarva ja et tema veoauto seisab pikas autode rodus, oodates võimalust puiesteele keerata, ning siinsamas lähedal seisab postamendil metallist mees, pea veidi viltu, ja vaatab ükskõikselt puiesteele.
Mingid kummalised mõtted tulvasid haigeks jäänud poeedi pähe. „Kas pole see hiilgav näide vedamisest…” Rjuhhin ajas end autokastis püsti ja sirutas käe välja, kippudes miskipärast kallale malmmehele, kes ometi kedagi ei puutunud. „Mida ta oma elus ka ei teinud, mis temaga ka ei juhtunud, kõik tuli talle aiva kasuks, kõik suurendas tema kuulsust! Ja mis ta siis ära tegi? Ma ei mõista… On siis midagi erilist neis sõnades: „Sompu mattes maa ja taeva…”? Ei, ma ei saa aru!.. Vedamine, selge vedamine!” tegi Rjuhhin äkki sapise lõppjärelduse ja tundis, kuidas veoauto tema all liikuma hakkas. „See valgekaartlane põmmutas tema pihta, põmmutas puusaluu puruks, ja surematus oligi kindlustatud…”
Autode rodu liikus paigast. Vaevalt mõne minuti pärast astus täiesti haige ja isegi vanemaks jäänud poeet Gribojedovi verandale. See oli juba tühi. Nurgas lõpetas pidu mingi seltskond, kus peategelast mängis tuttav konferansjee, usbeki murumüts peas ja klaas „Abraud” käes.
Artšibald Artšibaldovitš võttis käterätikukandamiga saabunud Rjuhhini lahkelt vastu ja vabastas ta otsekohe neist neetud kaltsudest. Kui kliinik ja autosõit poleks Rjuhhinit nii ära vaevanud, oleks talle arvatavasti lõbu pakkunud jutustada, mis kliinikus juhtus, ja lisada jutustusele omapoolseid ilustusi. Kuid praegu polnud temast rääkijat, ja pealegi – Rjuhhin polnud küll iial terane olnud, aga nüüd, pärast autokastis üle elatud piinu jätkus tal esmakordselt piraadi jaoks silma ja ta sai aru, et kuigi too Bezdomnõi järele pärib ja koguni „ai-ai-ai!” hüüab, pole tal tegelikult Bezdomnõi käekäigust sooja ega külma ega tunne ta tollele kaasa. „Tubli sell! Õigesti teeb!” mõtles Rjuhhin tigedas enesealandushoos küüniliselt, jättis katki jutu skisofreeniast ja palus:
„Artšibald Artšibaldovitš, kui saaks keelekastet…”
Piraat tegi kaastundliku näo ja sosistas:
„Saan aru… silmapilk…” ja viipas kelnerit.
Veerand tundi hiljem konutas Rjuhhin täielikus üksinduses, kalataldrik nina ees, ja tühjendas ühe pitsi teise järel, saades aru ja võttes omaks, et tema elus pole enam võimalik midagi parandada, on võimalik vaid unustada.
Poeet oli raisanud oma öö, kuni teised pidutsesid, ja mõistis nüüd, et seda ei saa enam tagasi. Tasus vaid pea lambivalgelt taeva poole tõsta, kui oli selge, et öö on tagasipöördumatult kadunud. Kelnerid korjasid kiiruga laudadelt linu kokku. Veranda ümber luusivatel kassidel oli hommikune väljanägemine. Päev vajus poeedile peale nagu paratamatus.
7. PEATÜKK
JUBE KORTER
Kui Stjopa Lihhodejevile oleks järgmisel hommikul öeldud „Stjopa! Tõuse silmapilk üles või sind lastakse maha!”, oleks Stjopa rauge häälega vaevu kuuldavalt vastanud: „Tehke mis tahate, laske või maha, aga mina ei tõuse!”
Mis nüüd tõusmisest, talle tundus, et ta ei või silmigi lahti teha, sest niipea kui ta silmad avab, sähvatab välk ja ta pea lendab tükkideks. Selles peas kõmises ilmatu kirikukell, silmamunade ja laugude vahel ujusid pruunid kärtsrohelise servaga laigud ning tagatipuks kippus sisikond end pahupidi pöörama, kusjuures näis, et südame ajab pahaks mingi tüütav grammofoniplärin.
Stjopa katsus ükskõik mida meelde tuletada, kuid meenus ainult see, et ta oli seisnud, vist eile õhtul, kurat teab kus, salvrätik käes, ja püüdnud suudelda kedagi daami ning lubanud veel toda daami homme täpselt keskpäeval külastada. Daam keelitas teda, et ta ei tuleks, ütles: „Ei, ei, mind pole siis kodus!”, kuid Stjopa käis peale: „Aga mina võtan kätte ja tulen ikka!”
Kes see daam oli, palju kell praegu võiks olla ning mis kuu ja päev täna on – sellest kõigest polnud Stjopal õrna aimugi, kõige hullem oli aga see, et ta ei suutnud kuidagi ära arvata, kus ta praegu on. Et vähemalt seda viimastki kindlaks teha, kiskus ta lahti vasaku silma kokkukleepunud lau. Hämaras toas helkis mingi tuhm ese. Lõpuks tundis Stjopa ära trümoo ja taipas, et ta on kõhuli oma voodis, see tähendab endises juveliiriproua voodis magamistoas. Nüüd lõi peast niisugune tulejuga läbi, et ta sulges silmad ja oigas.
Siinkohal peame ühtteist selgitama: Stjopa Lihhodejev, Varieteeteatri direktor, ärkas hommikul omaenda korteris, kus ta oli elanud koos kadunud Berlioziga, suures kuuekorruselises majas, mis paiknes U-tähena Sadovaja tänava ääres.
Peab ütlema, et sellel korteril, mis kandis numbrit 50, oli juba ammu kui mitte just halb, siis igatahes kummaline kuulsus. Veel kaks aastat tagasi oli korter olnud juveliir de Fougeray lese päralt. Anna Frantsevna de Fougeray, lugupeetud ja toimekas viiekümneaastane daam, üüris oma viiest toast kolm välja; ühe üürniku nimi oli vististi Belomut, teise nimi pole aga meieni jõudnud.
Ja kaks aastat tagasi hakkasid korteris juhtuma seletamatud lood: sellest korterist kadusid inimesed jäljetult.
Ühel puhkepäeval ilmus korterisse militsionäär, kutsus teise üürniku (kelle perekonnanimi pole meieni jõudnud) esikusse ja ütles, et toda palutakse korraks läbi astuda miilitsajaoskonnast ja anda millegi kohta allkiri. Üürnik käskis Anfissal, Anna Frantsevna ustaval ja ammusel koduabilisel öelda, kui talle peaks helistatama, et ta tuleb kümne minuti pärast tagasi, ning lahkus koos korrektse militsionääriga, kel olid valged kindad käes. Kuid üürnik ei tulnud kümne minuti pärast tagasi, ta ei tulnud üldse mitte kunagi tagasi. Kõige hämmastavam oli see, et ilmselt kadus koos temaga ära ka militsionäär.
Jumalakartlik, tõtt-öelda hoopis ebausklik Anfissa just nii ütleski kohutavalt ärevil Anna Frantsevnale, et see oli nõidus ja et tema, Anfissa, teab väga hästi, kes viis minema nii üürniku kui ka militsionääri, kuid ei taha sellest vastu ööd rääkida.
Nojah, aga nõidusega on lugu nii, et kui see kord peale hakkab, siis ei pane sellele mitte kuidagi piiri. Teine üürnik kadus ära mäletatavasti esmaspäeval, aga kolmapäeval oleks nagu maa alla vajunud Belomut, tõsi küll, teistel asjaoludel. Hommikul tuli talle nagu alati järele auto, et teda tööle viia, ja viiski ära, kuid tagasi ei toonud kedagi, ka auto ise ei tulnud tagasi.
Madam Belomuti mure ja õudus olid kirjeldamatud. Kuid paraku ei kestnud ei üks ega teine kuigi kaua. Juba samal hilisõhtul, kui Anna Frantsevna tuli koos Anfissaga tagasi suvilast, kuhu ta oli miskipärast kibekähku sõitnud, ei leidnud nad naiskodanik Belomuti korteris eest. Vähe sellest: mõlema toa uksed, kus oli elanud Belomutide abielupaar, olid pitseeritud.
Kaks päeva elati kuidagimoodi ära. Kolmandal päeval sõitis kogu see aeg unetuse all kannatanud Anna Frantsevna taas kiirustades suvilasse… Kas on vaja öelda, et ta ei tulnud tagasi!
Üksi jäänud Anfissa nuttis mis jaksas ja läks magama öösel pärast kella üht. Mis temast edasi sai, seda ei tea keegi, kuid teiste korterite elanikud rääkisid, et korterist number 50 olevat öö läbi kostnud mingisugust kopsimist ja akendest olevat hommikuni paistnud