Isa naine. Teekond tõeni. Angela Hofberg
Читать онлайн книгу.
mind küll, ja mul on temaga hea olla.”
Vardad ema sõrmede vahel liikusid vilka klõbinaga ja ilus pitskoeline kudum kasvatas mõõtu. Kudumine oli ema kirg ja meelelahutus, aga ka sissetulek. Ehkki sellest saadik, kui Olaf nende juures elas, polnud neil enam kitsikust olnud, oli ema harjunud kudumistööga palgale lisaraha teenima. Rõõm ja kasu koos, nagu ta ise ütles.
„Aga Erlend on ju ikkagi parem! Ta on hea ja lahke ja hoolib ja…”
Nüüd vaatas ema Anule juba päris pahaselt otsa.
„Siin pole midagi võrrelda ega arutada ja lõpeta see jutt ära! Erlend on tore sõber ja lapsed on armsad muidugi. Aga neil on hoopis teine elu.”
„Miks siis Olaf sellest aru ei saa?” kiusas Anu edasi.
„Jäta nüüd ometi järele, pole meil häda midagi. Ma ei hakka sinuga neid asju arutama,” sõnas ema ja lisas pärast väikest pausi: „Ja sul on lõpeks oma isa ka olemas.”
Sellega andis ema Anule oma hoobi, nii et mõlemad tõmbusid solvunutena omaette.
Jah, isa.
Ega teda suurt enam olnudki, eks seetõttu tahtiski Anu Erlendis tema aseainet näha. Anu kohtus isaga nüüd üpris harva, hoopis vähem kui varem. Muidugi käis ta aeg-ajalt isa töö juures, aga need korrad olid aja jooksul järjest enam kokku kuivanud ja kohtumised piirdusid korra-paariga kuus. Anu oleks kasvõi iga päev isa juurest läbi lipanud, vaid viieks minutikski, et tunda isa lõhna, näha tema naeratust ja kuulda tema tuttavat madalat häält, aga paraku oli ta hakanud tajuma isa varjatud läbematust. Võib-olla tüütas ta isa, võib-olla tegi miski muu asi isa närviliseks, kuid igal juhul oli tüdrukule selgeks saanud, et õigem on isa mitte liiga tihti tülitada. Isa päris küll kooliasjade järele, kuid need olid tublist õppurist tütrel alati korras ja oma lihtsaid sõbrannademuresid ei tihanud Anu enam isale kurta. Nõnda neil suurt juttu polnudki. Aega oli vähe ja vestluskohtki – koridorinurgake, kust rahvast mööda käis – ebasobiv. Enam ei olnudki tore, kui Etsi tütart tervitati. Nüüdseks oli Anu hakanud nende poolikut suhtlemist häbenema, sest küllap teadsid teisedki, et nende kohtumised on harvad ning piirduvadki vaid selle koridorisopiga.
Muu oli nende suhetes jäänud endiseks. Isa andis alimendiraha usalduslikult iga kuu ümbrikus Anu kätte. Ei ema ega isa kahtlustanud tütart näppamises või väikeses soomuse tegemises, kogu ettenähtud toetusraha läks täielikult emale. Helde käega isa lisas tavaliselt mõne rubla ka Anule isiklikult ja kinnitas, et kui raha vaja, võib ikka temalt juurde küsida. Aga raha polnud ju üldse oluline!
Anu tundis füüsiliselt ja emotsionaalselt isast valusat puudust ja otsis mõtetes üha põhjuseid, miks nad sel moel eemaldunud olid. Kas oli tema millegagi seda põhjustanud? Kas polnud isa temaga rahul? Ehk oli isa koguni temas pettunud? Ta oli ometigi endiselt hea õpilane, kuigi tõesti, jäi viimati kiituskirjata, sest ei suutnud neljanda veerandi matemaatika nelja ära parandada. Aga ema ei tahtnud mataga tegelda – ei mina seda jaga, see oli mul ka koolis nõrk, olid tema sõnad – ja isal polnud tookord jälle aega Anule järeleaitamistunde anda. Ikka oli ta hõivatud, ikka ruttas, ikka olid tal mingid kohustused.
„Kogu tema elu keerleb ümber Asta,” oli ema sapiselt öelnud, kui Anu emale kurtis, et isal pole aega.
„Ära selle kiituskirja pärast nii hirmsasti muretse,” lohutas ema hiljem, kui Anu tunnistusega õnnetult koju tuli.
„Tore ju oleks, kui kõik oleks viied, aga ega sa ilma selleta kehvem ole. Kõigil lihtsalt pole matemaatikapead. Ja sul on jälle teisi andeid.”
Ja nii jäi Anu järjekordselt kiituskirjast ilma. Ilmselt oleks isa tahtnud, et Anu oleks viieline, igati tubli ja eeskujulik, siis saaks tütre üle uhkust tunda.
Anu ju ometi püüdis! Ta oli harjunud kuuluma klassi targemate hulka ja see eeldas püüdlikkust ning kohusetunnet. Pea oli tal lahtine küll, kuid lausa tuulest talle ained külge ei jäänud, selleks tuli ikka pingutada ka. Nii ta õppis kodus korralikult ja hoolega, kirjutas, kui vaja, lehekülgi vihikus ümber ega jätnud kunagi kodutöid tegemata, võttes ajalisa või öötundidest, kui päev liiga pikale läks. Kunstiring oli muidugi ka oluline, sealtki ei puudunud ta põhjuseta, aga kõige tähtsam oli ikkagi kool. Ema oli tema tubliduse ja edusammude üle muidugi rõõmus ja kiitis teda alati õnnestunud kontrolltöö eest, kuid tundus, et tema jaoks polnudki see nii oluline kui Anule endale. See oli imelik, sest näiteks Siiri puhul oli vastupidi – tema ema kontrollis iga päev kõik tütre koolitööd üle ja nõudis üksnes viisi. Kui Siiril mõni neli sisse lipsas, oli suur tüli ja etteheidete laviin, nii et Siiri nuttis ja ema oli nördinud.
Anu oli iseseisev ja õppis üksnes endale, ilma et ema oleks teda sundinud, õhutanud või talt midagi nõudnud. Võib-olla ta üldse ei hoolinudki temast enam, nagu isagi, kelle elus valitses vist ainult see hirmus, isekas naine. Isa armastab ilmselt vaid Astat, oma uut kodu ja kõike sinnakuuluvat, mis on kindlasti tore ja uhke ja peen. Anul seal kohta pole, pole vist ka isa südames ega mõtetes.
Kus tema õige koht üldse on? Kodus Viru tänaval oli viimastel aastatel palju muutunud ja kunagine rõõmus ja sõbralik ühiselu oli pärast Galiina pere ärakolimist tasapisi hääbunud. Kadriorus ülemnõukogus töötav Heino oli saanud töö kaudu korteri uude majja Veerenni tänavas ja nende endise elamispinna sai omakorda Elfi pere. Suhtlus naabriperega püsis küll endiselt lähedane, kuid Olafi kodumail olles vältisid naabrid kõrvalkorterisse tulekut ja nii oli läbikäimine paratamatult harvemaks muutunud. Küllap oli ema Elfile mehe käitumisest rääkinud, sest Olaf ise oskas teiste ees endast ülilahket ja heatahtlikku muljet jätta. Mehe silmakirjalikkus oli Anu meelest eriti vastik. Tema teadis ju ülimalt hästi, milline on Olaf siis, kui teisi nägemas pole, milline on tema tõeline pale ja tegelik loomus. Igal juhul oli Loovikute pere lahkumine löönud mõra kogu kommuuni, nagu naised ise oma ühiselu nimetasid. Enam polnud ühiseid pühapäevahommikusi kohvijoomisi, mil käidi hommikumantlis alumisel korrusel asuva kohviku tagauksest isikliku kohvikannuga linna parimaks peetavat koorekohvi ja küpsetustsehhist sooje saiu toomas, polnud ühiseid hiiglaslikus potis supi keetmisi, et ikka kõigile jätkuks, polnud enam lahtisi uksi ja iseenesestmõistetavat jalutamist naabrite juurde.
Siis oli kodu küll endise kodu moodi, kui Olafit polnud seal laiamas. Siis oli ema tema jaoks, ja selline, nagu ta päriselt oligi – südamlik, hooliv ja tähelepanelik. Siis võinuks Anu taas rõõmus ja rahul olla nagu omal ajal, aga…
Anu ei suutnud enam emasse kriitikata suhtuda. Ta ei suutnud mõista, kuidas saab ema leppida Olafi pahuruse ja õigustamatute etteheidetega, tema ootamatute raevupuhangute ja provotseeritud riidudega. Olafil oli asja kõigega – ema juuste ja riietega, ta tahtis dikteerida kleidimoodi ja soengut, valida lõhnaõli ja huulepulka, just sellist, mis meeldis talle. Emal polnud enam õigust ise otsustada.
„Sa ise ei mõista, mis sulle sobib, sul pole maitset,” seletas mees vastuvaidlemist mitte sallival toonil.
Ja ema leppis, kasutaski Olafi kodus olles sõnakuulelikult seda, mida mees nõudis, kuid Olafi reisil olles tõmbas suu üle selle tooniga, mis talle endale meeldis, ja piserdas kõrva taha seda lõhna, mida ta armastas ning mille töökaaslased olid talle seda teades kinkinud.
Kuidas saab ema lasta sel võõral mehel end niimoodi kohelda ja talle ikkagi kõik andeks anda, isegi õnnelik olla? Sest ta ju oli – see paistis tema andunud naeratustest, liibumisest vastu mehe tugevat keha ja hellitavastest puudutustest. Muidugi embas ja paitas ema ka teda, kuid see oli teistmoodi, kuidagi ükskõiksem ja jahedam. Aina oli tunne, et Olaf on emale olulisem ja armsam, et Olaf võib endale kõike lubada, tema, Anu, aga ei tohi kunagi emale vastu hakata, sest laps peab sõna kuulama. Ema ise aga allus sellele võõrale ebameeldivale mehele.
Ja mis laps ta enam oli! Rinnad juba kasvasid ja esimene kohkumus koolikempsus aluspükstelt tumedat plekki leides üle elatud. Anu teadis küll, mis asi on kuupuhastus – kuuriided, ütles vanaema, ja just selliseid määritud riideid see ju tähendas. Emagi oli talle köögis oma lappe keetes ja triikides neist asjust rääkinud, aga tookord seal kempsukabiinis oli ikka hirmus ehmatus küll. Lausa jalad võttis all värisema, nii et kui ta kabiinist välja astus, heitus Kati hetkeks omakorda pinginaabri kaamest näost. Aga