Isa naine. Teekond tõeni. Angela Hofberg
Читать онлайн книгу.
arvamusega sobituv. Millest siis see muutus tema loomuses ja käitumises? Täiesti arusaamatu. Nõidus.
Sünge Olaf jäi eeluurimiselt tulles õnneks Tallinna vaid lühikeseks ajaks, kadudes peatselt Viljandisse. Kui ema puhkuse aeg kätte jõudis, ruttas ta mehele sinna järele. Ta polnud pärast esmast suvepuhkust Viljandis enam käinud, küllap oli põhjuseks Olafi haiglaslik armukadedus oma venna suhtes. Erlend oli Tallinnas käigud lõpetanud, vähemasti polnud ta enam neid Viru tänaval külastanud, ööbimisest rääkimata. Ilmselt oli Evi teda tõrjuda suutnud ning selgeks teinud, et Erlendil ei tasu lootusi hellitada, kui tahes armsad naisele mehevend ja selle lapsed ka pole. Mõne aja eest oligi ligi neli aastat lesepõlve pidanud mees lõpuks uue elukaaslase leidnud ja vaatamata Beata jõulisele takistamisele kolinud koos lastega ära naise kitsukesse korterisse, teadis Anu.
Polnud lõppeks tema mure, kuidas ema end Beata juures tunneb või mismoodi Olaf seal käitub. Vahel tuli Anule küll ema ja ta uus õnn meelde, aga harva – sel suvel sisaldas ta enda elu hoopis haaravamaid olukordi ja tärkavaid tundeid, nii et kõik muu ei jõudnud enamasti mõttessegi.
See oli Anule eriline suvi – ta armus.
Tüdruk koges esmakordselt kihelevat erutust ja lootusetuikeid, teadmatuse pakitsevat piina. Eks olnud pilguheitmisi ja sümpaatiaid varemgi, tantsukursustel oli ta tundnud põnevat ärevust ja Herne tänava liuväljal poisiga käsikäes uisutatud, aga selle kriipiva, lausa valusa igatsusega, mis teda sel juulikuul Pühajärvel enda võimusesse haaras, polnud senikogetu võrreldav. Anu ärkas armastusele ja see tunne oli nii uudne ja eriline, et haaras ta jäägitult, jätmata kohta muudele mõtetele ja muredele. Kodune olukord ema ja Olafiga taandus korraga kuhugi kaugele.
Nüüd näis looduski talle teine, sootuks kaunim ja kütkestavam kui enne. Anu oli paaril eelmiselgi suvel Pühajärve läheduses spordilaagris vahetuse veetnud, õieti sellest rõõmu tundmata ja oskamata Lõuna-Eesti suveilu nautida. Ta oli oma treeningurühmas keskpäraste seas ning laagris pidevalt ette tulnud võrdlusolukorrad ei tõstnud tuju ega pannud pingutama. Anu võimlejaeeldused polnud küll viletsad – ta oli painduv ja graatsiline, ka oli temas iluvõimlejale vajalikku temperamenti ja emotsioone –, kuid muud alad, mida laagris harrastati, pallimängud ja kuulitõuge kaasa arvatud, olid tema jaoks tõeline katsumus. Kui muidu õnnestus veel vahel viilida, siis võistluste ajal tuli naiskonnas kaasa lüüa ja kuna neid sai igaüks jälgida, oli häbenemiseks ikka ja jälle põhjust. Hea meelega poleks Anu laagrisse sõitnud, aga treener ei tunnistanud mingeid vabandusi ega arstitõendeid. Ja ega ta neid saanukski, Anu oli terve kui purikas. Õnneks tuli laagrisse ka Ebe, kellega Anu oma treeningugrupis kõige paremini läbi sai ja keda ta lausa sõbrannaks võis pidada. Sellest oli omamoodi tuge. Anu polnud üksi ega õnnetu nagu mõned suved tagasi pioneerilaagris. Toona, esimest korda suures kambas, ei suutnud Anu kuidagi kohaneda ning tundis end nii ebakindlalt ja mahajäetuna, et ema ta poole aja pealt laagrist ära viis. Nüüdseks oli ta sirgunud, küpsenud ja Ebe siinsamas.
Sel suvel oli kõik äkki hoopis teisiti, isegi rohi oli rõõmsalt rohelisem. Selles märkas Anu nüüd sääraseid õitsvaid taimi, mida ta varem polnud tähelegi pannud. Kõrged kuused koolimaja ümber, kus laagri asukad elasid, tundusid tumedamad ja nende kohin salapärasem ja pühalikum. Kõik oli justkui teiseks saanud.
Suurt osa laagrikaaslastest tundis ta juba eelmisest aastast, aga oli ka uusi nägusid. Anule jäi suusapoiss Arvo kohe esimesel rivistusel silma – heleda peaga, jässakas ja laiaõlgne, enesekindel ja reibas. Ta tundus kuidagi mehine ja küps, igal juhul teistega võrreldes hoopis täiskasvanulikum. Ja vaatas Anu pikalt. Oli see juhus või meeldis talle väike suurte juustega võimleja, jäi esiotsa saladuseks. Igal juhul oli Anu kui kõrvust tõstetud ja edaspidi otsis ta kõikjal Arvo heledat pead ja siniseid silmi. Lõputu pilkudemäng ajas ärevile, keeras sisimas kõik pahupidi, ja Anu pidi endale ehmatusega tunnistama, et ta pea oli päris segi.
Selline siis oligi armumine – see lõputu igatsus ja ootus, otsekui heljuv olek järgmise kohtumiseni sööklas, staadionil või järve ääres… Kaenlaalused läksid märjaks, nahk tõmbus niiskeks ja põsed lõid poisi pilgu all leegitsema, liigesed muutusid magusast õnnetundest pehmeks. Usaldusväärse sõbrana kandis Ebe pidevalt ette, kui märkas Arvot Anu poole pilke heitmas.
Ebe oli Anust aasta vanem ja tal oli talvel juba isegi oma poiss olnud. Lühikest aega küll, aga ikkagi oli ta juba käinud. Koos jalutamas ja kinos. Küllap Ebe teadis.
„Usu, sa meeldid talle, ma ju näen! Ole ise ka julgem ja anna talle lootust. Poisse peab rohkem julgustama. Ei maksa nurka vaikselt istuma jääda, muidu võtab keegi teine sinu poisi ära nigu niuhti ja oledki ilma,” õpetas Ebe asjalikult.
Tõesti, Arvo ei varjanudki oma tähelepanu, ta vaatas Anu teinekord väljakutsuvalt ja kui tüdruk algul häbelikult oma pilku peitis, siis mõne aja pärast hakkas ta teist silmadega julgustama. Põnevus kruvis üha tuure, aga mingit muud kokkupuudet ja suhtlemist polnud.
Ometi oli, mida oodata – tantsuga tutvumisõhtu korraldati kohe esimesel nädalavahetusel. Anu lootis, isegi uskus, et just siis saab ta Arvoga tuttavaks ja pilkudesse peidetud sümpaatiast saab lähem suhtlus. Miks pidigi ta selles kahtlema – ta ju teadis, et on nägus ning meeldib poistele. Oma klassivendade koostatud avalikult ringi liikuvas edetabelis oli ta kõrgel kolmandal kohal, ta oli oma silmaga seda nimekirja näinud. Ja tantsukursustel oli Anu ikka olnud üks esimesi, kes partneriks valiti, poiste sünnipäevadelegi kutsuti teda aktiivse klassiõena sageli ning tal polnud olnud mingit põhjust põdeda oma tõrjutuse või ebapopulaarsuse pärast. Kõik võimalused olid avatud.
Ja siis see tuli – võbeleva südamega oodatud õhtu.
Anu uskus, et näeb kena välja ja paistab hämaras saalis oma heleda pluusiga ka eemal seisvate suusapoisteni. Salamisi olid tüdrukud Urve tušiga oma ripsmeid toonitanud, kuigi hästi tagasihoidlikult, sest jumestamine oli laagris nagu kooliski karmilt keelatud. Treenerid nõudsid korda järjekindlalt ja tüdrukud said patustada vaid salaja enne magamaminekut toas end kaunistades ja vastastikku imetledes.
Saal sumises, keegi ei kuulanud laagriülema sissejuhatavat kõnet. Ka Anu ei suutnud erutuse tõttu jutu sisu jälgida. Tema romantilised kujutelmad olid küpsenud ja pakatamisvalmis, oma vaimusilmas nägi ta end juba Arvo käte vahel, õrnuse ja hellusega ümbritsetuna, õnneliku ja õndsana.
Lavaservale tõstetud kobakas magnetofon hakkas kärinal linti vedama ja loiu aeglusega valgus saalipõrandale üksikuid paare. Foksisamme seadsid esiotsa vaid kõige staažikamad laagrilised, nn vanakesed, kes seal juba aastaid käinud; kogenud ja enesekindlad, paljudel juba passki olemas. Anu, Ebe ja paljud nende trennikaaslased olid vahegrupis – päris tatikateks neid ei peetud, aga suurte hulka ka veel ei arvatud.
Arvo ei tulnud Anu tantsima võtma, keegi ei tulnud. Selles saalinurgas, kus võimlejad istusid, oli üldse vähe liikumist. Esivõimlejad Hiie ja Anneli olid kohe algul ujujate juurde läinud ja neid võeti tantsima. Põrandal saagis juba kümmekond paari, sealhulgas ka mõned päris pisikeste tüdrukute paarid.
„Kuule, see on vist täitsa vale koht,” ütles Ebe nördinult. „Siit ei näe meid keegi.”
„Küll näeb, kes tahab.”
Anu oli pettunud. Kõige selle põhjal, mida möödunud nädal talle pakkus, oli ta veendunud, et Arvo tormab kohe tema juurde. Nii nagu tema oleks tormanud, kui oleks söandanud ja tohtinud. Aga tema oli tüdruk ja tüdrukul ei kõlba end ise pakkuda. Ta oli niigi Ebe õhutusel püüdnud Arvole mõista anda, et poiss pole talle ükskõik, teda pilkude ja naeratustega julgustanud ja natuke ahvatlenudki. Kuidas siis ometi nii?
Arvo heledat pead ei paistnudki enam saalis.
Löödult istus Anu hämaras nurgas ja ootas. Pole lihtsalt võimalik, et pärast kõike seda pilkudemängu, mis möödunud päevi täitis ja lootusi õhutas, midagi ei juhtugi.
Ebe võeti tantsima. Kole oli siin niimoodi ärapõlatuna istuda. Muidugi, ta polnud kaugeltki ainus, suur hulk end üles löönud ja lootusrikkaid tüdrukuid istus seal just samas seisus, aga vaevalt et keegi neist oli nii armunud ja ärevuses kui Anu. Ja nõnda õnnetu.
Meelsasti läinuks Anu saalist hoopis minema, aga selleks oleks pidanud