Isa naine. Teekond tõeni. Angela Hofberg
Читать онлайн книгу.
tulla? Kas isa tuleb jälle suvel maale heina tegema? Mamma ja papa olid suvel päris hädas, et mehekätt abiks pole ja…
Mänguhoos rahutud mõtted mõneti taandusid ja kui Anu mõne aja pärast tahtis koju minna, hoidis tädi Galiina teda tagasi, ärgitades veel televiisorit vaatama. Seda põnevat aparaati oligi Anul võimalus üksnes naabriperes näha, sest teistel tuttavatel polnud imemasinat veel kellelgi. Ja sealt nähtav viis ta käesolevast hetkest ja kodumajast kaugele.
Kui Anu lõpuks koju tagasi läks, polnud isa enam seal.
„Kas isa siis mind ei oodanudki?” küsis ta haavunult.
Ema põsed õhetasid, nagu oleks ta pliidi äärest tulnud.
„Isa palus sind kallistada, aga ta ruttas rongi peale. Nüüd õhtul käivad rongid väga harva ja ta oleks pidanud hirmus kaua järgmist ootama. Eks järgmine kord,” ütles ema ja ringutas rambelt.
„Millal järgmine kord? Kas isa tuleb veel?”
„Mida sa, tütreke, kõike ei küsi! Aga ma usun küll.”
Ema oli lahke ja rahulik.
Varsti tulid neile – nii lähedaste suhete puhul, nagu selle maja naabritel olid, polnud kommet koputada või kella anda – Galiina ja Elfi ning naised tõmbusid erilise elevusega kööki teed jooma. Ema pakkus Anulegi teekruusi tuppa kaasa, aga tüdruk ei tahtnud. Ta istus rahutult akna alla ja silmitses talveõhtust munakiviplatsi, kuhu suubusid neli vanalinna tänavat, ja samas troonivat härmatisekorraga kaetud raekoda. Rahvas sagis oma õhtust sagimist, kiirustati veel viimasteks ostudeks ületee liha- ja kalapoodi ehk Kaarmannisse; veel oli avatud juuksuritöökoda, mille trepist üks hiline klient alla astus, samas helendas fotoateljee valgusviit.
Anu perepilt ema ja isaga oli kunagi ammu, tema kuuendal sünnipäeval, seal üles võetud. See oli ilus pilt: Anul oli seljas sametkleit suure valge krae ja ilunööbiga, isal oli hele särk ja emal mitmekordne pärlikee ümber kaela. Nad kõik naeratasid ja olid rõõmsad, justkui millegi ilusa ootel. Isa oli tookord foto kohe suurendada lasknud ja ära raaminud. Harri ajal oli ema pildi ära pannud, aga nüüd oli see juba mõnda aega riiulil tagasi. Anu võttis foto kätte. Nüüd uskus ta küll, et midagi head ja ilusat on tulemas, ometi võis jälle oodata…
Naabrinaised olid köögiukse kinni tõmmanud, kuid nende hääled muutusid aeg-ajalt valjuks ja emotsionaalseks, kostis naeru ja turtsumist. Tundus, et neil seal oli väga põnev ning Anu oleks hirmsasti tahtnud teada, millest nad räägivad, ent ta ei söandanud kauaks ukse taha esikusse passima jääda. Pealtkuulamine on inetu, seda teadis ta juba väiksest peale. Nagu sedagi, et salajutt läheb haisema. Mis nad ometi seal sedasi sosistavad?
Lõpuks läks Anu magama. Ta oli ema kurbuse- ja üksindusperioodil kolinud tema juurde laia voodisse ja ema kaisus uinumisega nii ära harjunud, et natuke kahjugi olnuks jälle oma kitsale kušetile kolida. Aga kui isa võtaks tagasi oma kunagise koha, olnuks Anu kõigega nõus. Äkki tundis Anu, et aluslina on märg. Kust oli see plekk sinna äkki saanud? Tekk oli ju voodil kenasti peal, kuigi jah – päevakate, mille ema alati korralikult hommikul pärast voodi ülestegemist peale tõmbas, oli nüüd kokkuvolditult tumbale tõstetud. Imelik… Anu sirutas end mõnusasti krudisevate linade vahel ja hakkas jälle unistama. Kui isa vaid tuleks! Kindlasti oli ema talle selle ettepaneku teinud. Vahest sellepärast ta isa täna kutsuski. Ja kindlasti hoolib isa neist nii palju, et tuleb nende juurde tagasi. Kohe varsti, esimesel võimalusel.
Kuid ei muutunud midagi.
Järgmisel nädalal läks Anu taas isa töö juurde. Niisama oma asju rääkima ja nõu pidama, ja siis võttis ta julguse kokku ning küsis otse, kas isa veel neile tuleb. Või õigupoolest „vanasse koju”, nagu ta ütles. Isa oli pikalt vait ning ütles siis tütre eest pilku peites:
„Ei tule. Mul on nüüd uus kodu. Sina käi siin nii palju, kui tahad. Sa võid alati tulla, ma ootan sind.”
„Aga ema? Kas sa teda näha ei taha?”
„Me oleme ju emaga lahku läinud. Meil on erinevad elud nüüd.”
„Aga…”
Isa kallistas Anu.
„Sa ära nukrutse, ma olen sul olemas ja kui sul on mingi mure või häda, tule minu juurde. Ma aitan sind ikka.”
„Te pole ju päriselt lahku läinud, ema ütles, et te pole lahutatud.”
„See ei tähenda. Küll me lahutame ka. Elu ei ole nii lihtne, Anuke, et kokku-lahku-kokku ja otsast peale. Nüüd on nii läinud ja parandada enam midagi ei saa.”
Isa oli seda öeldes väga tõsine, kohe päris kurb, nägi Anu.
Miks ta siis tagasi ei tahtnud tulla? Miks ta tahtis lahku jääda ja mujal elada?
Mõned päevad rõõmsalt elevil olnud ema muutus nädalalõpu lähenedes järjest tujutumaks. Ühel õhtul küsis ta Anult, kas ta sel nädalal isa juures on käinud, ja kui Anu jaatas, siis päris:
„Mis isa rääkis? Lubas ta jälle siia tulla?”
„Ta ei tule. Isa ütles, et mina võin tema juures käia.”
„Aga…” Ema otsekui murdus.
„Isa ütles, et te lähete nüüd päriselt lahku ja et parandada midagi enam ei saa,” lajatas Anu.
Ema ei öelnud midagi. Tummaks ja vagaseks löödud, keeras ta Anule kiiresti selja ja läks kööki.
Vahepeal lootusest hele ja rikas olnud õhustik nende kodus tumenes taas raskemeelseks.
Ema jättis näputöö mõneks ajaks kõrvale ja istus õhtute kaupa köögilaua taga ning kirjutas. Anu oli ema kirjutamisega harjunud, sest mamma maal ootas üha teateid linnast ning emal oli kombeks järjekindlalt kord nädalas maale kiri saata. Nüüd möödus õhtu õhtu järel ja Anu nägi ema üha samasse tegevusse süvenenuna, kirjapaber ees ja sulepea käes. Küsimusele, mida ta kirjutab, jäi ema algul vastuse võlgu, alles kolmandal korral ütles, et ühte tähtsat asja. Seda polnud mõtet varjata, kuna ta nagunii tütre abi vajas. Nii läkski, et lõpuks, paari nädala möödudes pidi Anu isale viima paksu ümbriku. Isa võttis kirja sõnatult vastu.
Aga ei juhtunud ikka midagi – isa ei tulnud ega saatnud ka vastust. Kas ta emaga veel kohtus või muud moodi suhtles, jäi Anule teadmata. Isalt ei tahtnud rohkem midagi pärida ning ema muutus kohe tõredaks, kui Anu veel isast juttu tegi. Elu oli oma käänakud teinud, ja jõge tagurpidi voolama ei pane. Isa oli nii otsustanud ning ema ilmselt leppis sellega. Mis tal üle jäi. Oma vigade eest tuleb igaühel maksta, sai hiljem Anulegi selgeks.
Siis tuli Valter.
Ega ema väga kaua ei nukrutsenud. Valter ilmus nende koju juba mõni kuu pärast paksu kirja saatmist, milles ema oli ilmselt tunnistanud kogu oma kahetsust ja alandust – tulemusteta. Ta polnud veel 40-nenegi, täies jõus ja ilus naine, kelle loomusele oli lõputu kahetsus ja meeleheide võõras. Kuivõrd ta Valterist hoolis või meest armsaks pidas, Anu arvata ei osanud. Igal juhul ei näinud ta ema kunagi Valteril niimoodi kaelas rippumas kui Harril. Ööseks jäi Valter küll, ja kohe teise külaskäigu ajal.
Esimest korda tuli ta koos ema klassiõe Meetaga, kelle sugulane ta oli. Siis joodi veini ja peeti pidu, ja ema naeris jälle, laulis ja mängis kitarri nagu vanasti, kui kõik oli nende kodus veel hästi. Paistis, et ema tahtis taas lõbutseda või vähemasti püüdis oma lustlikkust välja näidata. Harri ajal oli nende juures varasemast vaiksem olnud ja ühislaulmisega pidusid peaaegu ei peetud, seega jäi ära ka ema kitarrimäng. Küllap oli põhjus see, et Harri ei pidanud viisi ning tundis end laulvas seltskonnas täbarasti. Ema oli seda arvestades seltskonna pettumuseks laulmisest loobunud. Aga nüüd rõkkas ta jälle, silmad olid vidukil nagu luuraval kassil ja värvitud huuled läikisid hõõguvalt. Ilmselt ta sellisena Valterile meeldis, sest mees tuli õige varsti jälle ning hakkas pidevalt käima, iga korraga oma isiklikke asju juurde tuues, kuni koliski lõplikult neile elama.
Tagasihoidliku käitumisega Valter, kes oma ümmarguse pea ja otsekui lakutud juustega meenutas hüljest, Anule päris meeldis. Erinevalt Harrist pööras ta lapsele sõbralikku tähelepanu