Isa naine. Teekond tõeni. Angela Hofberg
Читать онлайн книгу.
nähvama ega võtnud hilisõhtul töölt saabuvat Valterit kunagi nii lahkelt vastu nagu omal ajal isa ja hiljem Harrit. Siis oli ta teed ja toitu lauale kandnud ning pärast söövat meest käsipõsakil silmitsenud.
Mis kapi taga voodis toimus, jäi Anule teadmata. Ta magas nüüd kušetil ja läks tavaliselt varem magama, aga neilgi puhkudel, kui ema Valteriga veel tema ärkvel olles voodisse läks, ei kostnud sealt suurt midagi. Isa ja Harri ajast mäletas Anu küll kapitagust veidrat nahistamist ja uinumiseelseid vedrukääkse. Vahel, eriti nädalavahetusel, igatses Anu ema kaissu nagu siis, kui nad kahekesi koos pimedas toas hilisõhtul raadiot kuulasid, aga koht voodis oli kinni. Vaid roheline raadiosilm vilkus vaikses rahus. Rahulik oli nüüd tõesti ja ema ei nutnud enam. Viimaseid pisaraid nägi Anu sel päeval, kui ema koju tulles ütles, et nüüd ongi nad isaga lahutatud. Ja mõlemal on oma uus elu.
„Kas te nüüd abiellute Valteriga?”
„Ega minul seda lahutust vaja polnud,” libises ema küsimusest kõrvale. „Isale hoopis, eks Asta tahab abielluda. Nüüd tuli kohe selline sada sisse et…”
Ema häälest kostis kurja halvakspanu. See ei olnud enam kurbus ega lüüasaamistunne – ema oli viha täis, tajus Anu.
„Kes see Asta on ja mis ta tahab?”
„Ikka isa, sinu isa. Eks tal tuli kole hirm naha vahele, et viimaks isa tuleb meie juurde tagasi. Ehk oleks tulnudki. Aga ega Asta jäta, nagu buldog hambad sisse löönud ja nüüd rapib teist. Kole inimene.”
Ema silmad olid märjad, kui ta punasest Priima pakist järjekordse suitsu haaras ja pigitunud suitsupitsi toppis. Aga siis tuli Valter koju ja jutud jäid pooleli.
Miski ei kõnelnud lähenevatest pulmadest. Vastupidi – tundus, et ema muutus Valteri suhtes üha ükskõiksemaks ja isegi tõrjuvaks. Vaene hülgenäoga mees talus ta tujusid leebe kannatlikkusega ja ilmselt sellega ärritas ema veelgi enam. Anu juhtus kord irvakil köögiuksest kuulma, kuidas ema Elfile Valterit taga rääkis:
„No ei suuda temaga olla, kohe mitte ei saa end sundida! Ja tead, tegelikult on ta mulle mõnikord lihtsalt vastik.”
„Sa katsu ikka, ta on ju nii hea inimene ja vaata kui kena ta Anuga on. Anu saab temaga nii hästi hakkama, kust sa ikka niisugust meest leiad, kes sul pihust sööb ja lapse ka omaks võtab. Sa pead leppima, et Ets tagasi ei tule.” „Ma ikka loodan. Ta ju andis mulle andeks, me leppisime ära ja kui ta tookord siin käis, ütles jälle, et mitte kellegagi pole parem kui minuga. Ta ei saa ju seda kunagi unustada.”
„Oh, Evi, ega ta unustagi, aga sa ju näed, mis jõuga see Asta teda enda küljes hoiab. Kõik see vara ja rikkus ja peenem seltskond, see ju mõjub ka. Ja ega me ei tea, võib-olla mooril on mingid nõiatrikid või mis vägi see toimib. Vaata tõele näkku, Ets tahtis lahutust ja ilmselt abiellub Astaga. Kolm aastat on juba möödas. Kui ta ei tulnud, siis tähendab, et ei tulegi. Lepi ometi ja mine oma eluga edasi.”
„Aga Valterit ma ikkagi ei taha, mul on vahel tunne, et ta leemendab. Ma pean ennast kogu aeg sundima ja mul ei ole temaga üldse hea…”
Äsja viiruse külge korjanud Anule kippus aevastus peale ja ta astus kiiresti tuppa tagasi.
Isa juures käis Anu endise korrapäraga, nädalas vähemasti kord.
Niisama, ajaviiteks, kui enne kooli kõik õpitud oli ja aega üle jäi. Harva oli selleks otsene vajadus, kui näiteks äkki meenus, et kooli on tarvis teatripiletiks või millekski muuks raha viia ja emalt ununes küsida. Enamasti läks ta siiski selleks, et isa näha, teda puudutada ja temaga rääkida. Anu oli isasse endiselt tugevasti kiindunud ning möödunud aeg polnud neid raasugi teineteisest kaugendanud. Eks olnud selles oluline osa ka isa töökoha lähedusel, see tegi nende pideva kokkupuute lihtsaks. Ning nägemine, otsene kokkupuude seob rohkem kui miski muu. Ei lase kaugeneda ega unustada.
Kuigi Anu oli aru saanud, et isa ei taha temaga sugugi oma uuest elust kõnelda, ei saanud ta ühel päeval siiski küsimata jätta:
„Kas sa oled nüüd uuesti abielus?”
Isa näis nii äkilisest küsimusest jahmuvat ja vaikis mõnda aega.
„Jah, me abiellusime mõne kuu eest,” ütles ta siis tasa, otsekui häbenedes.
„Kas su uus elu on parem, kui meiega oli?”
„Kuule, Anu, nii ei saa küsida.”
„Miks ei saa? Sa oleksid võinud meie juurde tagasi tulla, ema ju tahtis.”
„Kas ta rääkis sulle sellest?”
Isa kulmud tõusid Anu meelest keset laupa, millesse lõikusid kolm kortsu. Need olid justkui sügavamaks muutunud.
„Ei rääkinud, aga ma tean seda.”
„Mida sa veel tead?”
„Midagi ma ei tea. Aga me oleme õnnetud, et sa meie juurde tagasi ei tulnud. Et sa meid enam ei armasta.”
Isa ohkas raskelt.
„Ei ole see kõik nii lihtne, lapsuke. Mõnikord läheb elus kõik teisiti, kui meie tahame. Proovi vastu hakata või mis tahes. Küll sa ise näed, kui suureks saad.”
„Kas sa siis enam üldse meie juurde ei tule?” ei jätnud Anu jonni. Ta nägi, et isa oli kimbatuses, aga mingi magus valu sundis teda edasi puurima.
„Ma ju ütlesin sulle, et sa võid siin käia. Mul on uus naine ja see pole õige, et ma teie juures käin.”
Isa rehmas käega üle juuste. Seal oli juba tugevasti halli, märkas Anu. Valteril olid ka hallikad juuksed. Aga tema oli justkui üleni halli karva, silmad ja riided ka. Isa silmad olid tumedad ja läikisid sageli niiskelt, praegugi. Korraks oli Anul isast hirmus kahju, aga ta jätkas ometi:
„Miks see õige ei ole? Merikese isal on ka uus naine ja väike laps, aga ta käib ikkagi vanas kodus ja Merike tema juures ka. Ja nad käivad pühapäeval igal pool koos ja…”
Anu süüdistas.
„No vaatame edaspidi, aga praegu on sedamoodi ja nii on kõige parem.”
Isa tõmbas pihuga üle Anu patside. „Kui pikad nad sul juba on! Kes sul neid iga päev teha aitab?”
„Ise teen, nüüd tuleb juba täitsa hästi välja. Ma tahaks juuksed ära lõigata, aga ema ei luba.”
„Emal on õigus, ära lõika, sul on ilusad paksud juuksed. Küll jõuad eluaeg lühikesi juukseid ja soenguid kanda.”
Anu ei saanudki Asta järele pärida, kuigi oleks kangesti temast rohkem teada tahtnud. Et missugused juuksed tal on, kas ta on ilus ja noor ja üldse. Aga peamiselt seda, miks ta isa niimoodi neist eemal hoiab. Anu oleks hirmsast tahtnud näha, kus ja mismoodi nad elavad, milline on nende kodu, mida nad koos teevad. Ta oleks tahtnud ise ka pisutki seda elu elada, et rohkem isaga koos olla, aga isa välistas selle täielikult. See oli ilmselge. Isa pehmuse taga peituv kindlus oli Anule tuttav juba ammusest lapsepõlvest, ta mäletas, et isale ei mõjunud virisemine, jonnimine ega palumine. Kui ta oli midagi öelnud, siis nii ka jäi.
Ema… Ema oli hoopis teine lugu. Ta oli järjekindlusetu, pehme, unustas kiiresti, mis ta keelanud oli, ning seda oli hõlbus ära kasutada. Varem või hiljem sai Anu ikka oma tahtmise, puudutas see siis uut riideeset, luba kinno minna või hilisõhtul Kati juurde lipata.
Nüüd ta oma tahtmist – isa tagasi – ei saanud. Ja ema ei saanud meest tagasi. Ema pidi leppima Valteriga, aseainega, sest paremat polnud võtta. Küllap ta ikkagi arvestas Valteri heade külgedega ning katsus teda taluda – parem see, kui mitte midagi. Pealegi teenis Valter kommivabrikus päris hästi, nii et rahamuret, mis Harri lahkumise järel ema ilmselt kimbutama kippus, nende majas enam polnud. Ja kommid – neid olid kõik kohad täis, sahtlid ja lauanurgad. Jätkus Katile pihutäite kaupa jagamiseks ja kooli kaasa võtmiseks, nii et klassikaaslased Anu kadestasid. Valter küll manitses, et Anu liialt tema toodud maiustustega ei laiutaks, aga tüdruk oli helde ja lahtise käega jagaja. Talle meeldis ka, kui klassikaaslased talt kommi nurusid. Nendel kordadel tundis ta enda väärtust, või vähemasti näis, et on teistest parem ja rikkam. Seda ta ju hoopiski