Isale. Jaan Kaplinski
Читать онлайн книгу.
veel jõuan. Sinu seni viimane lapselapselaps, Marge ja Lemmitu tütar Nora, ameerika moodi kirjutatult Nora II Kaplinski, on alles pisike. Jälle midagi imelikku: mina, sinu poeg, olen vanaisa, aga sina ei saandki selleks.
Lapsed ja lapselapsed. Kuidas oskaksin sulle neist rääkida, kui tõesti kohtuksime. Kuuest lapsest ja seitsmest lapselapsest, kes on mulle ühtaegu väga lähedased ja ometi kauged, elavad teises ajas, teises maailmas. Maarja, minu ja Külli tütar mu esimesest üürikesest abielust, mis kestis peaaegu kümme korda vähem aega kui abielu Tiiaga. Meie ühised lapsed Tiiaga – Ott, Lauris, Lemmit ja Elo-Mall. Minu ja Anne poeg Märt.
Neid jälgides olen aru saanud sellest, kui rumalad on teooriad sellest, et lapse iseloom ja isiksus kujunevad alles kasvades, et sündides on inimene valge leht. Ei, laps on isiksus juba sündides ja kujuneb iseendaks juba enam-vähem kaheaastaselt. Kaks meie last – Ott ja Lemmit – on olnud aktiivsed titapõlvest peale ja on seda nüüdki. Lauris ja Elo-Mall on rohkem mõtlejad ja vaatlejad, nad olid seda juba pisikestena, enne käima õppimist, ja on selleks ka jäänud. Selline vaatleja olin lapsepõlvest peale minagi. Ja Märt, kes on viibinud meie peres vaid külalisena, kuid on mõnes asjas ometi väga minu moodi. Tema ja Maarja on peres ainsad muusikainimesed. Maarja tahtis muusikakoolis laulu õppida, aga see ei õnnestunud. Märt õppis konservatooriumis ja on teinud heliloojana ja muusikateadlasena esimesed tähelepanu ja positiivset kriitikat pälvinud sammud.
Paistab, et minu lapselaste hulgas on samuti mõned selged teoinimesed nagu Elo-Malle tütar Helo või Märdi poeg Oliver ja mõned vaatlejad-mõtlejad nagu Lemmitu tütar Nora ja Märdi poeg Markos. Ja vist ka Laurise poeg Jerzy-Edvard. Sinu nime pärija, kellel paistab olevat keeleannet. Laurise lapsed peavad kõik kenasti viisi, mis mind rõõmustab. Nii nagu mind ikka on kurvastanud mu enda vähene musikaalsus.
Tean, et on suur viga, kui vanemad püüavad end laste kaudu teostada. Loodan, et ei ole oma lastele mingeid valikuid peale surunud. Seda enam teeb rõõmu see, kui nemad teevad midagi, mida ma ise pole suutnud – on tugevad muusikas nagu Märt või täppisteadustes nagu Ott, Lauris ja Lemmit. Ning praktiliseltki on vahel väga hea oma lastelt millegi kohta nõu küsida. Pojad on mulle palju õpetanud – eriti kompuutrite kohta, millest Ott, Lauris ja Lemmit õige palju teavad. Aga üleüldse olen lastelt õppinud vähemalt samapalju, usutavasti aga rohkemgi kui nemad minult. Eksitus on arvata, et vanemad kasvatavad lapsi. Tegelikult on enamasti vastupidi – lapsed kasvatavad vanemaid. Alles laps õpetab meile, mida tähendab kohustus ja vastutus teise elusolevuse ees, või suuremate sõnadega öeldult – vastutus elu enda ees, mille eest hoolitsema, mida edasi andma loodus meid on seadnud.
Kui me Indro juures käisime, võtsin kaasa mõned sinu fotod, ka selle viimase, Vjatlagis tehtu, mille servale on millegipärast kirjutatud Каплинский, Эрнст. Profiilis pilt on selge, otsevaates hägune, ilmselt liigutasid või liikus fotograafi kaamera. Mis kaamera see oli? Vahest vana Fotokor või midagi seesugust, plaadiga, nii nagu nad Venemaal enne sõda olid. Seda vangilaagri-pilti Indro aga ei tahtnud, ei tahtnud isegi vaadata. Temagi teadis, mis on vangistus: ta oli olnud korra surmagi mõistetud, kui ta keeldus Salò vabariigile truudust vandumast. Hiljem sai ta küll armu ja siis põgenes vangist, pääses Šveitsi. Sina ei pääsnud. Neist laagritest seal Venemaa põhjas ei põgenetudki, see oli peaaegu võimatu. Üks mu Vorkutas istunud tuttav rääkis, kuidas laagri surnukuuris lõigati koolnutel kõrid läbi või löödi pealuu vasaraga puruks. Igaks juhuks – äkki mõni muidu teeskleb surnut ja laseb end niiviisi vangist vabadusse vedada. Nagu rabi Johanan ben Sakkai, kelle ta õpilased koolnu pähe piiratud Jeruusalemmast välja viisid.
Joanna Zach-Blońska, kirjandusprofessor Krakówis, enne seda Helsingis, andis mulle lugeda ühe oma Lõuna-Aafrika tuttava kirjatüki, mis mulle sügava mulje jättis. Kirjutaja oli juut, kes oma laste poole pöördudes seletas, kuiväga temal on elus vedanud: teda pole vangi pandud, ta pole sõjas olnud, ta ei ole pidanud põgenema jne. Sina enda kohta niimoodi poleks öelda saanud. Oma elu jooksul, mis jäi minu omast aastat kakskümmend lühemaks, jõudsid sa olla sõjas, sõjapaos ja vangis, lahus omastest, teadmata midagi naisest ja lapsest, kes olid kaugel teispool rindejoont. Mida sa mõtlesid seal laagris? Leivast – seda ma tean, aga millest veel? Oma naisest, teistest naistest? Minust? Kindlasti. Oma emast, isast, õest Halinast (või Helenast), kes suri kaheksa-aastaselt? Seda ma sain täpsemalt teada alles nüüd, paari kuu eest, ja jälle tänu Joannale, kes oli Krakówi surnuaialt leidnud hauaplatsi, kus puhkavad sinu vanaema, minu vanavanaema Ludwika, sinu tädi Leonia ja Halusia, Halinakene või Helenakene, kes elas kaheksa aastat. Nii on sinna kirjutatud. Lihtsalt „elas kaheksa aastat“ ja ei ühtegi aastaarvu.
Sellest varakult lahkunud Halinast-Helenast rääkis mulle ema. Et tal oli olnud absoluutne kuulmine ja ta oli juba ilusti klaverit mänginud. Temast oli loodetud pianisti. Teil oli muusikaannet – vanaema Janinal, sinul ja Halusial. Ema jutustas mitu korda sellest, kuidas sa olid minu sülle võtnud ja mulle vilistanud Mozarti viiulikontserti.
Ja vist lootnud ka minust musikaalset inimest. Selles sa oled eksinud. Nagu nimetasin, ei ole mul muusikaandi. Aga mõnel lapsel ja lapselapsel on.
Sina ju mängisid klaverit, sinu eluloost leidsin märke, et oled isegi aasta konservatooriumis õppinud ja vanaema oli sellesama eluloo järgi, mis sa Kirovi vanglas kirja panid, ikka sellesama suure, selge ja kindla käekirjaga, „lauljanna ja näitleja“. Sellest ei jutustand ema midagi, võibolla ta ei teadnud seda. Sinust rääkis ta veel seda, et sa olid kavatsend veel vanemas põlves flööti õppida. Võibolla õppisidki? Äkki oli sul isegi flööt juba ostetud? Ma oleks ehk siis isegi seda proovind puhuda. Plokkflööti ma natuke õppisin, isegi mingi sõrmetunde sain, nii et sõrmed teavad ja mäletavad paremini, kuidas viisi mängida. Lihtsaid viisikesi ma vahel mängin, vahel improviseerin nende ainetel. Enamasti on need soome uuemad laulud nagu „Yksi ruusu“ või see, mille eestikeelsed sõnad on „Tule meile kevade, meil on igav ootes“. Ma ei tea, kas sinule need laulud midagi ütleksid, ma ei tea midagi sellest, kas sul oli mingit huvi Soome vastu. Minu emal igatahes ei olnud. Kui ma keskkoolis soome keelt õppima hakkasin – Eduard Vääri õpetas seda huvilistele –, leidis ema, et sellel pole mõtet: kõik, mis soome kirjanduses väärtuslikku on, on nagunii olemas ka eestikeelses tõlkes. Rootsi keelest ja kirjandusest ta ka palju ei pidanud – oli nii selgelt prantsuse orientatsiooniga. Saksa, inglise ja vene kirjandust ta tunnistas, aga Põhjamaad teda ei huvitand. Tema Johan Bojerit ei lugend, nagu vanaisa.
Bojer oli üks vanaisa lemmikkirjanik, tema kõrvalt lugesin teda minagi. Aga ega ma poisipõlvesid suur romaanide lugeja ei olnud, tundusid igavad, tegid meele kurvaks. Romaanid olid nagu päris elu ja päris elu tundus kurb, igav ja hall. Ma ei tea, kas see oli aja hingus, aja vaim, mis kõik ümberringi halliks ja kurvaks muutis. Ka kirjanduse, täiskasvanute kirjanduse. Muidu olin ma lapsena suur lugeja. Huvitav, kas sina ka olid?
Vanaisa õpetas mind nelja-aastaselt lugema. Vahest sellepärast, et ma olin kõiki ära tüüdanud oma mangumisega – loe mulle, loe mulle. Vanaisa oli ju endine kooliõpetaja, tsaariaegse Tartu õpetajate seminari kasvandik ja lapsi lugema õpetada ta oskas. Vanal tsaariaegsel kombel, mis oli karm ja kiire. Ta andis mulle vist korra isegi joonlauaga (tema ütles „liineal“) mööda näppe, kui ma hajameelne olin või enam veerida ei viitsind. Aga nädala-paariga lugesin juba päris soravalt ja jätsin suured tükiks ajaks rahule. Mitte väga kauaks, sest ega kodus eriti palju lugeda ei olnud. Lasteraamatuid oli hoopis vähe ja need, mis trükist ilmusid, olid vahel niisama hallid ja igavad kui suurte inimeste raamatud ja elu ise.
Ema töötas pärast sõda algul Kirjandusmuuseumis, muuseumi raamatukogus, ja sai sealt mulle koju tuua „Looduse“ kuldraamatuid. Nendest on mul tänini jäänud ilus mälestus. Mõned kuldraamatud olid meil ka kodus nagu Karl May Winnetou surm. Aga enamuse sain ema kaudu raamatukogust või siis Starkopfite poolt. Nende suur tuba ja seal lääneseina ääres seisnud riiul on mul praegugi silmade ees. Ja mõned raamatud, mis ma sealt laenasin, nagu Rahvavanema lapsed. Kuldraamatutest on mul väga meeles Karin Michaelise Bibi-sari ja needsamad Winnetou-lood. Ja doktor Doolittle’i lood. Üks nendest, Loftingi esimene Doolittle’i raamat anti ka veel ENSV-s välja ja see oli üks esimesi, mida mina ise lugesin. Päris esimene oli vist vene tsirkusetegelase Vladimir Durovi Minu