Seegi on vist meie suur erinevus, et mina tahan elada maal, ei tunne linnas end üldse hästi. Vahel võiksin linnas käia. Asju ajamas, poes, raamatukogus. Mõnes tõelises suurlinnas – Londonis, Pariisis, kõige enam aga New Yorgis. Seal võiks ju mingit aega ka elada, käia muuseumides, kohtuda intellektuaalidega, osa võtta konverentsidest … Olla vaimuelu sees, hingata vaimu täie rinnaga. Aga päriselt saan kodus olla ikkagi vaid maal, mis minule varsti juba kolmandik sajandit, kolmkümmend kolm aastat tähendab Mutikut Tartu- ja Võrumaa piiril. Sina said end vist puhta südamega lugeda ja nimetada poolakaks, mina olen nii rahvuse kui mitme muu asjaga ikka olnud kahe ilma vahel, piiril. Nii sobib Mutiku mulle, piiripealsele inimesele päris hästi.

      Nüüd pensionipõlves elangi Mutikul suurema osa ajast ja aastast, kuigi päeva-paar nädalas olen Tartus, linnaservas Veerikul, vaevalt kümne minuti jalakäigutee kaugusel Kallastest, mida sina ehk paremini teadsid Lastela nime all. Kallastest, kus me võibolla sinuga viimast korda kohtusime. Või oli see Tiigi tänaval, või Hermanni tänaval? Ma ei teagi täpselt, kus te emaga – ja minuga – elasite 1941. aasta suvel. Kuhu NKVD mehed sulle järele tulid.

      Minu esimene Poolas-käik. Oleksin ilmselt varemgi sinna saand minna, ikkagi rahvademokraatiamaa ja Nõukogude väed seal viibiva Nõukogude kodaniku julgeolekut valvamas. Aga ei olnud suurt ja kindlat tahtmist: suhtlemine sugulastega oli nii imelik ja formaalne. Peale nende raskelt loetava käekirja oli probleem ka poola keelega. Ema ju oskas keelt, ta luges ja tõlkis üht-teist, aga aruandeid meie elust oli temalgi raske kirjutada. Nii ta venitas Poola kirjadele vastamisega, ohkas ja ägas, enne kui sai vastused kirjutatud ja ära saadetud. Minu poola keel oli (ja on) veel viletsam, kurb sulle seda tunnistada, ja kirjavahetuse pidamine veel vaevalisem.

      Tädide Irena ja Halinaga pidas ühendust ema, minul aga tekkis 70ndatel aastatel uus kontakt Aniela Chałubińskaga, keda poola kombe järgi tuli samuti nimetada tädiks – ciocia Aniela –, nagu kõiki vanemaid naissugulasi, olgu see sugulus kui kauge tahes. See kontakt tundus huvitavam – tädi Aniela oli ikkagi ülikooli õppejõud. Mäletan, et uusaastapäeval 1975 – elasime siis Tallinnas Harju tänavas – välja minnes kuulsin kõige esmalt poola keelt. See oli nagu märguanne, otsustasin, et sel aastal katsun Poolas ära käia. Ütlesin seda ka Tiiale ja kirjutasin tädi Anielale. Temal oli muidugi hea meel ja ta lubas mind igati aidata, saata kutse ja leida mulle Lublinis, Zakopanes ja Krakówis öömaja.

      Poola sõitsin septembris. See oli mu esimene sõit väljapoole NSVL piire, ja lubade ning piletite muretsemine võttis omajagu aega. Aga minna mul lasti – hiljem meenutasid parteitegelased, kuidas nad olid mind Poolasse minna lasnud – ja kunagi septembri esimese päeva paiku istusin ma Leningradis Varssavi rongile. Mul oli kaasas sinu suur must nahkrihmadega kohver, millel oli veel küljes mingi kleepski, vist Loti (s.t. lennukompanii) oma. See on raske kohver, ma arvan, et sina teda ise eriti palju ei tassinud, sinu eest tegid seda pakikandjad. Mäletan, kuidas piirijaamas Grodnos meie dokumente ja pagasit kontrolliti. Kõik vaadati läbi, mõnel sõitjal, kes olid vist kaubareisil, kaasas hulga igasugu träni, mida Poolas rahaks teha, oli isegi pahandusi – nad pidid osa kraami piirile maha jätma. Mina pääsin lihtsalt, mul polnud midagi peale mõne kommikarbi, kootud salli, kinnaste ja muu sellise, mida tookord Eestist väljamaale kingiks kaasa võtta tasus.

      Kui siis üle piiri sõitsime ja Poola piirivalvurid rongi tulid, tundsin, kuidas pisarad silmi valgusid. Poolakad olid viisakad, ei küsind ega uurind palju. Olid esimesed poolakad Poola pinnal, rääkisid päris poola keelt. Pingutasin end, püüdsin tajuda, selgelt aru saada, et olen nüüd välismaal, olen sinu maal, olen Poolas. Nii, romantilises meeleolus, pisar silmanurgas, jõudsin Poolasse. Vaade vaguniaknast ei olnud aga romantiline, mõlemal käel oli samasugune üksluine maastik kehvade majakestega nagu ennegi. Seesama Ida-Euroopa lauskmaa, mis sai siin küll poolapärase nime, aga ei teadnud sellest ise midagi. Rong sõitis läbi Białystoki ja Treblinka ja jõudis Varssavisse päris pimedas.

      Olin olnd ühenduses tädi Anielaga, kirjutand talle, millal Varssavi jõuan, aga vastust ei saanud. Hiljem kuulsin, et nii olla millegipärast tihtilugu talitand meie julgeolek: nad ei lasnud välismaale sõitval inimesel õigeks ajaks kirju kätte saada. Olin natuke närvis, lootsin aga siiski, et keegi mulle vastu tuleb. Aga ei olnud kedagi, jaamas oli küll salk inimesi, kes tulijatele oma kodus öömaja pakkusid. Minulgi ei jäänd üle muud, kui ühe sellise onuga kaasa minna. Tema käitumises oli midagi minule vastumeelset. Juba idee ise – võtta võõraid oma korterisse, käia neid jaamas otsimas-püüdmas – oli mulle kummaline. Midagi säärast ei olnud ma Eestis, isegi Venemaal kohanud.

      Mees oli väga lahke, mulle mõjus ta isegi pugejalikult. Temas kohtasin teist Poolat, seda Poolat, millest teadsin vähe. Sõitsime trammiga kuskile, siis läksime veidi maad jala. Mees tahtis kanda mu kohvrit, ma ei tahtnud seda talle anda – ei olnud harjunud, et teine inimene (pealegi minust vanem) minu asju kannab. Tema tõlgendas seda omamoodi: et ma ei usalda teda, kardan, et ta kohvriga jalga laseb. Kui õigesti mäletan, pakkus ta mulle pandiks oma passi… Olen kasvand ikkagi eestlasena, kes pole harjund ei võõraid teenima ega end teenida laskma. Toakene oli puhas ja korras, voodis suletekk ja hommikul pakkus pani ka süüa. Aga mu tuju oli rikutud. Varssavi ei võtnud mind vastu kui kadunud poega, vaid kui turisti, kelle pealt saab natuke teenida. Mees näitas mulle veel postkaarte, mis talle olid saatnud tänulikud kostilised. Jällegi ei mäleta ma, kas saatsin talle pärast kaardikese või ei. Vist mitte.

      Nii olin ma siis üksi Varssavis, ega teadnud, mis edasi peale hakata. Oli vaja tädi Anielaga kontakt leida. Pidin kuskilt saama ta telefoninumbri ja talle helistama.

      Olen üldiselt ujedavõitu inimene, aga suures hädas võin muutuda päris hakkajaks ja leidlikuks. Mulle tuli idee: lähen Poola kirjanike liitu ja palun abi. Mida hommikul ka tegin. Leidsin telefoniraamatust kirjanike liidu aadressi, lasin pererahval endale teed juhatada ja jõudsingi oma kohvriga sinna. Kirjanike liit oli ja on päris restaureeritud kuningalossi vastas. Seal kurtsin oma häda: nad olid valmis mind ööks-paariks oma hotelikusse majutama, kuni sugulastega ühenduse saan. Hotellike oli sama maja ärklikorrusel. Seadsin end sisse ja sain viimaks ka helistada tädile. Kes siis saatis ühe oma sõbra poja, noore katoliku intellektuaali Romualdi mulle järele. Romualdiga oli hoopis lihtsam kontakti leida kui vanemate sugulastega. Asi ei olnud ainult kirjutamise raskustes, nagu peagi aru sain, vaid selles, et need inimesed, ka tädi Aniela, ei olnud dialoogi-inimesed. Nad ei kuuland teist, võtsid teise – see tähendab minu – jutust vaid selle, mis nende raamidesse sobis. See, et Eestist tulnud inimene võib olla hoopis teistsugune, mõelda ja tunda teistmoodi kui poolakas, oli neile arusaamatu, väga võimalikult ei tulnud nad selle pealegi. Romuald oli aga ka ise teistmoodi ja tänu temale hakkasin Poola ja tema kiriku asjadest paremini aru saama. Aga enne pidin käima Lublinis, Zakopanes ja Krakówis – niisuguse marsruudi oli tädi Aniela mulle korraldanud.

      Romuald oskas korralikult prantsuse keelt ja oli valmis seda ka rääkima, tädi Anielaga, kes küll prantsuse keelt oskas, tuli rääkida poola keelt. Suhtlemine temaga oli perekondlik, tema pool tundsingi otsemaid, et olen pandud raamidesse, et minult oodatakse teatavat käitumist, teatavaid suhtumisi. Tädi Aniela elas koos ühe vana tädikesega, kes oli pärit Kaunasest. Ta oskas õige natuke leedu keelt, aga ei temal ega Anielal polnud mingit tõsist huvi Leedu ja leedu kultuuri vastu. Leedu oli

---

Скачать книгу