Lublinis pani tädi Aniela mind elama mingisse õpetajate täiendusinstituudi internaati, söömas käisin tema pool, tema pisikeses korteris, kus nad vana tädikesega kahekesi elasid. Seal õppisin natuke poola söögikombeid, sain teada, et teed juuakse söögi peale, mitte kõrvale, nagu olen ise harjund tegema. Jutus mainisin, et mind huvitab religioon, katoliku kirik. See ilmselt oli tädi Anielale meeltmööda ja ta korraldas mulle kohtumisi mitmete preestritega ja andis lugeda väikese virna katoliiklikku kirjandust. Ausalt öeldes olid enamik preestreid igavad inimesed, nagu oli igav ka enamik katoliiklikku kirjandust. Väike vaga maailm, mis on õppind end hästi kaitsma ja esinema ka rahvuse, moraali ja kõige hea ja ilusa kaitsjana. Kardan, et selles viimases hindab ka katoliku kirik end kõvasti üle. Ilma temata ei läheks maailm kiiremini hukka kui muidu. Hukka ta minu meelest läheb nagunii. Aga mitte sellepärast, et tüdrukud võtavad beebipille ja teevad aborti.

      Paistis, et tädi Aniela oli preestrite hulgas populaarne. Nad tulid meeleldi tema poole, suudlesid tal kätt, jõid teed ja kuulasid tädi arvamusi pühapäevase jutluse kohta. Üks noor ksionds rääkis nördinult, kuidas julgeolekuteenistus oli teinud katse teda koostööle värvata, tema aga kaevanud piiskopile ja piiskop teinud julgeolekumeestele säru. Tädi Aniela vangutas pead ja kordas „Coś podobnego …“ – midagi niisugust … Mina ei saand pärast suud pidada ja ütlesin, et Poola KGB tundub lasteaiana Nõukogude oma kõrval. Nüüd mõtlen, et tollane Nõukogude KGB võis tunduda lasteaiana neile, kellel oli kogemus mõne Ladina-Ameerika maa salapolitseiga. Sinu ajast peale oli Vene riigis palju muutunud. Oleksid sina seda näha saanud … 1975, kui Poolas käisin, oleksid sa saanud parajasti 74-aastaseks.

      Teine preester oli „verbist“, s.t. ta kuulus SVD-sse – Jumalasõna Ühingusse (Societas Verbi Divini). Tema rabas mind oma aritmeetilise avaldusega, et teha on palju, x/y-ndikku maailmast on veel ristimata. Mõtlesin, et hea oleks, kui jääkski nii.

      Olen allergiline misjonäride vastu ja loodan, et neid elus enam ei kohta. Tegelikult on mul vedanud: olen vist kohand ainult viit misjonäri, kellest kaks, toosama SVD preester ja Senegalis töötav soomerootslane, kellega sattusin rongis koos sõitma ühele oma paljudest esinemistest Soomes, ei püüdnud mind pöörata. Kolmas oli üks Elu Sõna aktivist, kes leidis, et ta tahaks minuga paradiisi minna. Ma arvasin, et ma ei taha paradiisi (jättes lisamata, et vähemalt mitte koos temaga). Neljas ja viies olid mormoonid, kes Tartus meie ukse taga helistasid. Ma ütlesin, et olen juut, ja panin ukse kinni.

      Proovireisijate suhtes, kes käivad vahel isegi siin maal minitolmuimejaid ja seljasügamise aparaate pakkumas, olen olnud leebem, kuigi ka nendelt pole midagi ostnud. Ma tean, mida teha tolmuimejaga või seljasügamise aparaadiga, kuid mida hakkaksin peale igavese eluga? Loodan, et saan enne surma veel mõne aasta, vahest isegi paarteist aastat elada, nooremad lapsed kindlalt jalule aidata, paar raamatut kirjutada, elada siin Mutikul koos Tiiaga, vaadata oma istutatud puid kasvamas, sööta talvel linde ja surra ilma suure vaevata endale ja teistele.

      Üks salaunistus mul on, aga selle teokstegemise nimel ma eriti pingutama ei hakka: tahaksin käia lõunapoolkeral, näha Lõunataevast, nagu kord juba nimetasin. Olen isegi välja mõelnud, kuhu võiksin minna. Aga kui jääb minemata, pole ka midagi katki. Olen tegelikult olnud õnnelik inimene, vist esimene Kaplinski kahesaja aasta jooksul, kes võib öelda, et tal on elus õnne olnud. Mis paraku ei tähenda, et oleksin end enamasti ka ise õnnelikuna tunnud. Elan liiga kaasa kõigile ja kõigele, inimeste ja loomade saatustele maailmas, kus õnne on nii õnnetult vähe. Aga õnnega on midagi paradoksaalset: inimene saab olla õnnelik õnnetu ja õnnetu õnnelik. Ja ma tean, et kõigele mu pessimismile ja maailmamurele vaatamata elab õnn ometi kuskil minus ja virgub vahel ootamatult. Ta on siiski olemas. Õnn on olemas ja seegi teadmine võib vahel olla lohutav, sellest võib olla küll, et olemist talutavaks muuta.

      Sina seda elu lõpul kindlasti öelda ei saanud. Kahtlen, kas seda sai öelda ka vanaisa Zygmunt, aga temast tean nii vähe. Üks tema lastest suri kaheksa-aastaselt, teine, see tähendab sina, olid kaugel Eestis, sul oli eestlannaga (sinu esimese naise Ira Kõivuga) poeg, ka nimega Zygmunt, aga see oli vigane. Vanaisa õnn oli selles, mida ta ise ei teadnud – et ta suri enne suurt sõda, mis võttis talt poja ja perekonnalt vara. Vanavanaisa Edward suri noore mehena tiisikusse, jättes maha naise kaheksa lapsega.

      Barbara oli leidnud oma vanemate paberite hulgast paar vanavanaema Ludwika kirja. Ühes nendest kirjutab vanavanaema oma mehe haigusest, mis oligi vist surmahaiguse eelmäng. Minu vanaisa vanaisa Jan suri samuti päris noorelt, vist neljakümne kolmeselt ja perel läks raskeks. Jani isast ei tea ma aga midagi. Siin on kõige hämaram koht meie perekonnaloos, mida vaevalt keegi paremini teab kui mina. Pole enam kelleltki küsida, tuleb uurida raamatutest, võibolla ka arhiividest, kui õnnestub Poolas arhiivides käia. Usun, et sina teadsid ja küllap teadsid ka tädid Irena ja Halina, kas nende vanavanaisa isa oli Elias (või Eliasz) Adam või ei. Kõik viitab sellele, et oli. Aga millegipärast ei ole selle kohta kuskilt midagi lugeda. Kõige varasem meesliini esivanem, kelle nime leiab leksikonidest, on Jan, Edwardi, Leoni