Seelikukütt. Mati Soonik
Читать онлайн книгу.
ihalevad meie kehad teineteise järele, aga see on abielus väga tähtis.
Peas rabelevad mõtted, mis ei anna asu ja painavad. Asja ees, teist taga ennast tappa oleks siiski suur rumalus.
Samas mõtlen: peaksin armastatu tähelepanuga üle külvama. Miks tegin küll oma olukorra väga raskeks?
Ostsin väikese mängukuke ja tahtsin Mailale viia. Talle üle anda seda ei õnnestunud. Võib-olla ei ööbinudki ta Tartus?.. Südamedaam ju põgeneb praegu minu eest. Onu ja onunaine ei paista temast midagi teadvat.
Ootamatult kohtasin Liinat, oma ehitusmaleva rühma kallimat, kes on pikasääreline kaunis piiga. Põrutasime restorani Kaseke, sest tal pidi kahekümne kolmas sünnipäev olema. Meenutasime lustilist aega Leie rühmas. Tantsida oli endise armsamaga vahva ja erutav, sest ta liibus tihedalt minu vastu. Kuna ta suitsetas, panin minagi mitmed sigaretid hammaste vahele, mis oli muidugi lollus. Kui ma viibin suitsu tossutava neiu seltsis, kipun ikka nii tegema. Saatsin Liina sugulase poole, kus ta pidi peatuma.
„Kus sa muidu elad?” uurisin.
„Jõgeval. Tule mulle külla!” vadistas särtsakas kaaslane.
„Ma ei tea su aadressi.”
„Selle saad!” sädistas endine armastatu ja kähku oli see mu kalendermärkmiku kõige tagumisel lehel kirjas.
Liina sugulase maja väravas suudlesime põgusalt, kallistasime tugevalt ja otsustasime ka järgmisel õhtul Kasekesse minna.. Seekord siiberdasime põhiliselt tantsupõrandal, kuid tegime ka väikesed napsud ja pahvisime suitsu. Restoranist lahkumise järel jalutasime Toomel, kus kallistasime ja musitasime. Kohati tundus mulle, et läheb seksiks nagu malevapäevadel.
„Ma tahan sind samuti, aga see on võimatu – ments on haripunktis,” ütles Liina ja lükkas mind enesest eemale. „Jõgeva pole Tartust liiga kaugel. Tule mulle külla ja meenutame vanu aegu!”
„Võid kindel olla, et tulen, aga millal – seda ma täna küll ei tea. Praegu on mul väga kiire, aga sel aastal kohtume kindlasti,” otsustasin ja meie kallistused, aga ka suudlused teisenesid hoopis vaoshoitumateks kui varem.
Saatsin Liina sugulase poole lõbusa vestluse saatel, aga järgmisel hommikul sõitsin Tallinna, et saada veidigi lohutust piinavatest mõtetest. Sellele aitab ehk Matildegi, mu vana sõbranna, kaasa. Ta töötab nukuteatris valvurina nagu ta emagi. Valveruumis on suur peegel, millest näen kõike, mida me Matildega armumängu ajal teeme. Igatahes lisab see minusse krapsakust.
Sõbratar on lopsakate kehavormidega naine, kelle suurtel rindadel on üsna mõnus ka lihtsalt lamada, milleks pikalt aega ei anta, sest ta armastab ütelda: „Ei maksa aega tühja-tähja peale raisata, magada võid kodus kah.”
„Loomulikult,” on minu vastus.
Ta avameelsus rabab, kuid sobib mulle ülihästi, et ta valvekorra ajal armatseme. Tean ta töögraafikut, aga igaks juhuks on mul ka ootamatuste ärahoidmiseks nukuteatri valvuri telefoninumber.
Järgmine nädal mul kerge ei tule, ent pean vastu pidama. Teisipäeval on pikk koolipäev, kolmapäeval toimub esmakursuslaste rebaseks löömine ja tasapisi tuleb nädala lõpp, millele järgneb uus nädal, mil saab mu saatus otsustatud. Kui Maila kohtamisele ei tule, lähen nädala lõpul ta onu poolt läbi ja kuuldes, et ta Jõgevale sõitis, kihutan sinna. Saanud sealt meie tuleviku suhtes eitava vastuse, püüan novembris pooljuhuslikke kohtumisi temaga korraldada. Tundes aga, et mu olukord on päris lootusetu, lahkun muidugi ta teelt.
Mulle meeldivad saledad tüdrukud. Ehk läheb pruut mu peast minema, kui tutvun mõne saleda ja ilusa neiuga?.. Muidugi oleks suurepärane, kui meie suhted armuelamuslikule tasandile välja areneksid. Sage õrnutsemine eri paigus aitaks mind väga Maila-lummusest vabaneda. Uus armastus on kõige parem rohi vana armastuse vastu. Tappa ma ennast küll ei taha, sest soovin elus midagi korda saata. Oleks veel, et sureksin kauni neiu rüpes, siis ehk oleks selles midagi ilusat, aga teda pole ja ei saa olema. Praegu tuleb mul võidelda, et mõrsja uuesti enesele tagasi võita.
Kodus arutasin emaga kujunenud olukorda. Tõesti jätsin viimati Jõgeval endast väga inetu mulje, nagu ei tahaks ma Mailat enam nähagi, sest ta ei lubanud ennast käperdada õppimise ajal. Nüüd oleneb kõik edasine meie suhetes ta südame kangusest. Kas ta julgeb veel minuga riskida?.. Edaspidi selgub, kui suur kallima armutunne minu vastu oli ja on. Saatsin talle vabanduskirja.
Mulle tundub, et meie suhete halvenemises on ka ta sõbranna Ülle käsi mängus. Ta võib valmistada Mailat lesbilisteks suheteks ette. Igatahes hämmastas mind, et nad olid käevangus, kui neid raudteejammas kohtasin. Äkki olid nad juba sellele eelnenud ööl teineteise embuses? Võib-olla sõitsid nad väljasõidule, et teineteise kehade võlusid nautida?.. Südamedaami sõbratar on trullakas. Kas ta on meelas Mailaga õrnutsema?.. Millelegi ei või kindel olla, kui kellegi veri oma väljavalitu poole tõmbab. Viimati pole aga nende käevangus käimisel midagi ühist lesbitamisega ja ma ületähtsustan seda?
Kuidas armsam siiski veel esmaspäeva hommikul suutis minust kenasti lahkuda?.. Praegu tuleb ta igal juhul rahule jätta. Las mõtleb! Ise katsun tegutsemisega armupiinadest üle olla. Kahju, et Maila on väga sügavale minusse pugenud, ent olen ju kergemeelne poiss. Mis ma totralt nukrutsen! Trallallaa! Ega pole ma läbi ja lõhki ka ilma pruudita. Vaatan endale mõne vahva tüdruku ja üritan tasahaaval temaga kurameerima hakata. Õrnutsemise asetan temaga esiplaanile, sest uued muljed nihutavad Mailaga seotud mälestused järjest tagapoole. Oma vigu ma aga enam ei korda.
Lemmik andis mulle igal juhul tohutu hea õppetunni. Eks mu suur isekus ajas eelnevadki tiivaripsutamised hukka. Uus kallimast kallim peab sügava hingeeluga ja korralik tüdruk olema – muidu tüdinen temast kiiresti ära ja hakkan jälle ringi vaatama.
Üritan kindlat sõbratari, võib-olla isegi eluseltsilist, ülikoolis õppimise ajal leida, sest mu hing vajab rahu, tasakaalus elu ja ma ei taha niisama ringi kakerdada. Mailaga aga püüan viisakas ja rahulik olla ning ei vaidle enam temaga. Las mõtleb kas või aasta! Vähe usutav, et mina ja ka tema siis veel vabad oleme. Mis ta kokkusaamiste kohta ütleb, sellesse suhtun rahulikult ja kui juhtub nii, et me muudkui kohtume, ent ei õrnutse, kas siis ongi nii väga vaja kohtumisi igatseda. Ta võib ju selliselt minu ära piinata, kui temast õhkub ainult jahedust sellistel koosviibimistel.
Mul ei tasu rabelda – sellest pole kasu. Olen närveerimisest väsinud, ent ikkagi ei tohi Mailaga pealetükkivalt ennast üleval pidada, sest see ainult ärritab teda. Pean ennast taltsutama, aga ei tohi tõmblema hakata. Kui ma vaoshoitult ei käitu, kasvab ta trots veelgi. Temaga tuleb õrn ja tähelepanelik olla.
Pole mingi ime, et ta kardab minuga abielluda. Pelgab põhjendatult, sest leivad pannakse ühte kappi tavaliselt kogu eluks. Mida rohkem aega ma meie tutvuse alguse poole tagasi mõtlen, seda enam mõistan, et olen väga inetult Mailaga ennast üleval pidanud – ma ei arvestanud varem üldse temaga.
Pean valvel olema ja jätma lahtiseks, kas temast mu abikaasa saab, sest praegu on ju olukord niivõrd segane. Lobisen tüdrukute ja poistega mustade mõtete enesest eemale ajamiseks, aga püüan leida ka meeldivat näitsikut, kellega sõbrustada. Täna üritan Matilde juures veidi närvipingest lõõgastuda, kus tuleb võimalikult ettevõtlik olla. Seda teen selleks, et mul armupiina kergem põdeda oleks. Eriti ohtlik on kidumine sel juhul, kui selgub, et mina ja Maila pole teineteise jaoks kohased.
Rabelen muudkui Tallinnas ja tõesti hakkab ka hingel kergem. Viis ööd pean aga jälle Tartus piinlema. Arutasin emaga kujunenud olukorda ja jõudsime järelduseni, et kui ma pruudiga ära ei lepi, on see tegelikult hea tulemus, sest hiljem poleks kooselu temaga nagunii laabunud. Käi nagu nööril ja kui miski talle ei meeldi, sööb mu närvid ära ja peksab kodunt minema.
Emaga arutasime ka elu ja surma küsimusi.
Ema ütles: „Jeesus Kristuse läbi saab iga inimene igavese elu. Ta on meie lunastaja.”
„See sobib meile küll,” tähendasin naerdes.
Ema on kuldne inimene ja ta soovid ning nõuanded on samuti kulda väärt. Kaaslaste toetus aitab mul jalul seista ja mul pole mõtet praegust olukorda hävinguna kujutada. Kui Maila on minu jaoks