Seelikukütt. Mati Soonik
Читать онлайн книгу.
kaaslastesse on ennegi palju santust mulle teinud. Kui järgnevalt mõne tüdrukuga semmimine laabub, võtan enese kokku ja olen ta suhtes mõistev, ei tegutse priuh-prauh, kui miski mulle temas ei meeldi – see on minu õnneliku elu algus.
Naabrimehega jalutasin Tallinnas ringi. Ta oli naisega vahepeal riius, sest oli kolm ööpäeva oma pere jaoks kadunud. Raul oli poes võluva neiuga tutvunud ja ei suutnud varem temast lahti rebida. Magnetofon oli pidevalt lüürilisi viise mänginud, kui nad olid voodis armatsenud. Näitsik oli pidanud lõpuks tööle minema – see oli armupeo ka lõpetanud. Nõrkus liikmetes, pea uimane, oli mees koju jõudnud.
Nüüd on naabrimehel oma naisega vahekord tipp-topp. Ta oli Annile luisanud, et oli töökaaslastega saunsuvilas pummeldanud. Sõbramehe poolest oli üks kambajõmm seda tõendanud ja aegajalt rõhutanud, et jooming oli naisteta toimunud. Praegu paistavad naabrid teineteisega arvestavat, nagu see on abikaasade vahelistes suhetes kohane.
Olgu nii raske kui on, aga inimene on tugev, elab kõik tavaliselt üle. Raulil oli ju enne oma naisega abiellumist draama endast kuus aastat vanema naisega, kellega oli voodis ülihästi sobinud. Abielust oli vaid pisike samm puudunud, ent kord oli kirglik naine ta huuled suudluse ajal katki närinud, mis oli teda vihastanud. Järgnenud oli vastastikune sõnavahetus, mis viis suhte katkemiseni. Kolm ööd ei saanud naabrimees magada, kümme ööpäeva ei leidnud ta kusagil asu, kakskümmend päeva käis nagu udus ringi, tasapisi hakkas Anniga kurameerima, järgnesid muidugi õrnutsemised, ühekssaamine, abielu ja enesetunne läks mehel lausa heaks.
Vaatan naabrite väikseid lapsi ja mõtlen: nad on suur koorem, mida on raske kanda. Pole ime, et Maila ennast sellise laadungi ette kardab rakendada, sest noor inimene ei taha pereelu raskuste sisse mattuda.
Tervise pean korda saama – muidu elan nagu köhakott. Korisen ja ragisen ning sellisena pole mind kellelegi tarvis.
Öösel tulid head mõtted pähe. Pean võimalikult palju muuga tegelema, aga mitte Mailast mõtlema. Tasapisi teeb aeg iga lummusega oma töö.
Armsa kaotusvalu piinab mind kahjuks kogu aeg. Parem on see korra üle elada ja maha matta. Olen ju mitme tüdrukuga tiiba ripsutanud, aga praegu ei tahaks ma ühegagi neist tõsiselt tegemist teha. Suurepärane oleks, kui selguks, et minu ja Maila vahel on kõik läbi. Väga hästi sobiks, kui ta muutuks mulle miskipärast vastumeelseks.
Vaja on ringi vaadata, sest muidu ei leia ma enese kõrvale kedagi. Kui Maila tuleb siiski esmaspäeval minuga kohtama, on meievaheline olukord praegusest selgem ja proovin ennast senisest mõistlikumalt üleval pidada. Tunnen, et kallikese antud õppetund on asja ette läinud ja teda tuleb igal juhul tänada.
Kallis Maila, mõtlen sinu peast väljalöömise mõtteid selleks, et meil oleks kergem teineteisest lahkuminek, kui su eluteel üleliigseks osutun. Alateadvuses on mu mõtted tahtmatult väga tugevasti sinuga seotud. Viimasel ööl nägin unes, et hullasime alasti basseinis ja klappisime teineteisega suurepäraselt.
Tore, et und on mul praegu piisavalt palju, sest muidu rabelen ennast asemel unetuna hulluks. Nagunii näen kaugelt tihti enesele pruuti lähenemas. Hiljem selgub, et olen eksinud. Maila- mõtted painavad, aga aeg peab nendega oma töö tegema. Kui kas või hetkeks mõtlen temast kenasti, tuleb eriliselt mõnus tunne hinge. Ainult rahu! Ehk lepime tõesti ära, nagu usutakse?.. Teen aga samas kõik selle nimel ja isegi veidi rohkem, et tüdineda puhumast lõkkele, millele tema ei puhu.
Juhul, kui meie teed ei ristu, oleks hea Tartust lahkuda, kuid kahjuks on see võimatu. Suvel oli ka raske, kui pommitasin Mailat kirjadega, ise vastust tavaliselt saamata.
Eile rääkis Rauding seminaril itku kaudu pingest vabanemisest. Nutt aga ei taha mul õnnestuda, kuigi armupiinad urgitsevad minus ja piinavad mind lõputult. Arvatavasti ei ole ka Mailal kerge, sest ta harjus minuga õrnutsema, ent nüüd peab üksinda asemel piinlema. Küllap otsib temagi lahendust, et oma saatust kergendada. Võib-olla kõnnib ta aga sõbranna või uue kavaleri käevangus ringi ja tunneb elust rõõmu?
Mul on siiski lootus, et mõrsja õhkab minu järele ja ootab minuga taaskohtumist. Mina pean igal juhul sel nädalal vastu pidama ja temaga suhtlemisest loobuma. Võib-olla tuleb see meie vahekorrale kasuks?
Olen kurvavõitu. Loen päevi ja tunde esmaspäeva õhtuni. Kas Maila tuleb minuga kohtama?.. Kui praegune olukord on ta kavala vaimuvilja tulemus, et panna mind talle sobivas suunas mõtlema, siis tõenäoliselt tuleb. Parem on aga minna kohtamisele tundega, et vaevalt ta sinna saabub, sest siis on pärast kergem, kui mu lootused ei täitunud.
Kõnnin mööda Tartut ja räägin Mailaga mõttes. Tihti tuleb ta mu silme ette ja võtan ta riidest lahti. Peale tema mu südames kedagi ju pole. Kas annab veel midagi meie suhtes heastada?.. Elame, näeme. Kõige parem rohi vana armastuse vastu on uus armastus, aga kust seda nii äkki võtta?.. Olen tavaliselt tüdrukutega käitunud, nagu oleksin kohitsetud, seetõttu on raske armuasja des edule loota.
Kaine mõistusega võttes on kõik väga hästi, kui väljavalitu minuga kohtamisest loobub ja meie vahekord katkeb. Vaataksin endale uue ja Mailast vähem tujuka pruudi. Ehk leiab ta minus midagi hinnatavat ja on minu vastu hell?
Sõnades on lihtne oma südant meelepäraselt käituma panna, tegudes on see kahjuks raskevõitu. Teadmatus on eriti kohutav ja ebamäärasus rusub. Alles siis, kui raske hoobi vastu pead saan, mõistan, et olen ennast matsina üleval pidanud, kukena kirenud ja vägivallaga seda saavutada püüdnud, mida nii kätte võita on võimatu. Kas olen ma tõesti tolvan, kes eksimusest õppust ei võta?.. Naist võib vägistada, ent enne pean kindel olema, et just seda ta soovibki.
Tohutu hea, et olen siiski katsumusele vastu pidanud ning elu ja tervise säilitanud. Nüüd on meie kohtamine väga lähedal. Kui Maila sinna ei tule, teen äkkrünnaku ta armastuse võitmiseks, kuni piisavalt palju hukkamõistvat kriitikat temalt saan või tema minuga lepib. Mu süda on siiski väga raske, mu meeleolu on vilets ja miski ei valmista mulle rõõmu. Võin ju naeruse näo teha, lobisedagi tüdrukutega, kuid see on ka kõik. Hea, et ümberringi on kaaslased – saan mõtted tulevasest vahel mujale juhtida. Mu kangus on tõesti murtud ja tunnen ennast eikeegi olevat.
Täna toimus rebaseks löömise õhtu, kus mina polnud tähtis asjamees, aga väike tegelane olin siiski. Paljud kursusekaaslased kippusid laua taha rebaseid küsitlema – seal istuja sai endale ju vägedejuhataja seisuse. Kombetalitus jättis ehk paremagi mulje kui möödunud aastal. Rebased käitusid küllalt viisakalt, ent suuderi mängus olid nende musud magusamad kui teistel, ringmängudes olid kõik kelmikad. Sain igatahes piisavalt palju ka tantsida, kuigi lusti selleks polnud.
Peo lõpp kipub ära vajuma ja nii juhtus ka seekord. Tiirutasin tujutult ringi, kuni lõpuks üksi sealt lahkusin, kuigi kell oli vaid kaks öösel. Peopaiga lähistel nägin üksikut neidu tippimas, kelle külge ülemeelikult haakusin. Selgus, et tema tuli restoranist Kaunas ja oli seal peigmehega riidu läinud. Saatsin teda, aga kui ta näitas oma maja, rabasin ta käte vahele ja pidin ta suudlustega peaaegu ära lämmatama. Tal polnud selle vastu midagi ja küllap aitasid restoranis joodud napsid sellele kaasa.
Meie energilisus ja kirglikkus vallandusid järjest enam, aga järsku rebis näitsik enese mu käte vahelt lahti ja hüüatas: „Aitab küll! Ma pean minema!”
Lunisin: „Saame veel kokku, kui täna pead minema.”
Selle peale algul vaid naeratati, aga lõpuks siiski lausuti: „Vallatlesime natuke, kuid sellest aitab – meie eluteed jätkuvad eraldi.”
Kadunud ta mu silmist oligi ja sain ühiselamu poole astuma hakata.
Üleeile õhtul kuulasin setude ja Hellero esinemist. Meloodia ja rütm olid täitsa mõnusad. Vaheajal hakkasin eesti fi loloogia teise kursuse Merlest välja tegema, kes tuli minuga kenasti kaasa, aga pani mul setude tantsud nahka, sest sain neid vaid ukse vahelt vaadata. Pärast kontserti saatsin tujuküllase vestluse saatel Merle koju. Puiklemata laskis ta oma käest kinni võtta. Üsna haritud ja laia silma ringiga näib ta olevat: kuulab tõsist muusikat, vaatab teatrietendusi, külastab kunstinäitusi ja armastab metsas ringi kolada. Meie vestlus läks mulle hinge.
Ta kodu ees seistes lunisin ka majja sissepääsemist: „Ma