Seelikukütt. Mati Soonik
Читать онлайн книгу.
nagu muuseas siit ja sealt pigistada. Tõrjuv ta minuga polnud ning mu häbematus läks nii suureks, et rabasin ta pea käte vahele ja vajutasin ta huultele tulise suudluse. Merle ei näidanud oma musimokkadega agarust üles, ent mind endast eemale ka ei tõuganud.
Silitasin ta juukseid ja kaela, ise korrutasin: „Küll oled sa vastupandamatult ilus! Küll on sul hurmavad juuksed!”
„Sa oled suur meelitaja!” ütles Merle naeratades.
Tõesti on tal paksud blondid juuksed ja need lausa kutsuvad ennast silitama.
Mu kaunis kaaslane püüdis kohvijoomist jätkata.
„Jäta, palun! Kas sulle kohv ei maitse?”
Võtsin tassist lonksu rüübet.
„Suurepärane!”
Panin sõrmed Merle põlvedele ja lükkasin hetke pärast nad jupp maad kleidi all reit mööda kõrgemale. Rõõmustasin, sest mu sõrmed jäid rahulikult paigale. Suudlesin kaunishinge huuli, nägu ja kaela.
„Kas pole juba küllalt?” pahandas ta.
„Ei!” vastasin ja libistasin sõrmi natuke edasi.
Jälle surusin suudluse näitsiku huultele, kuigi mu kätt püüti reiest eemale rebida. Ma ei lasknud ennast häirida, vaid libistasin sõrmi veel edasi.
„Jäta järele! Kas kuuled?” hüüatas Merle.
Kuivõrd piirduti ainult sõnadega, pigistasin julgelt ta reit.
„Kohe! Ma tahan ainult tunda su sooja ihu oma sõrmede all!”
„Ära tee, palun,” sosistas ihaldusväärne tütarlaps.
„Ära karda,” sosistasin samuti.
Rabasin näitsiku sülle ja tassisin diivanile. Küllap oli ta oma saatusega leppinud – enam ei vaielnud ta mulle vastu. Samas liigutas ta oma kätt niivõrd ettevaatamatult, et küünarnukiga vastu nina sain. Tundsin valu, aga eelkõige ehmatas mind tõsiasi, et ninast midagi nirisema hakkas. Tõmbasin käeseljaga üle vuntside. Veri!
Mu pürgimistel Merle pool oli kriips peal. Abivalmilt tohterdas ta mu nina, aga veidi aja pärast jõime kohvi. Uuesti kohtumisest ei tihanud ma rääkida, kuid „nägemiseni” ütles võõrustaja mulle siiski üsna armsalt. Ebamääraselt kõnelesime esmaspäevase kont serdi külastamisest, kuid vaevalt saan aega sinna minna, sest siis on ju mul Mailaga kohtamine ja ülekooliline kõnevõistlus. Tulevikus võin mõne vahva neiukese siiski mingilt ülikooli kontserdilt kinni nabida.
Edaspidine minu ja Merle vahel oleneb põhiliselt sellest, milliseks kujunevad minu ja Maila suhted. Kui pruudiga vahekord ei laabu, teen ponnistuse tutvuse arendamiseks Merlega. Igal juhul jättis uus tuttav endast hea mulje ja äratas huvi enese vastu, vaid õnnetu juhus seoses verejooksuga mu ninast välistas seekord armumängu.
Õhtul ootas mind ühiselamus üllatus, sest mu krapsakas toakaaslane Madis oli mingi noorikuga meie toa hõivanud. Ta on isegi nii energiline, et pani enese korrusevanema juures ööseks ühiselamu telefonivalvesse kirja.
Ta ütles: „Ma teen nii tööd rohkem, aga magan vähem, mis sobib mulle hästi.”
Seekord lippas ta hulk aega ühiselamus ringi, et mulle voodikohta leida. Jäägu see tagumiseks korraks! 103. toas sain aseme, kuid und mul ei tulnud ega tulnud. Kippusin Merlest, ka Mailast mõtlema. Kui kuskil nagises voodi, peitsin pea padja alla. Hommikul vara läks mul uni ära ja ma kupatasin Madise kallimaga meie toast välja. Madis lunis küll, et lasku ma tal veel näitsikuga magada, aga mina olin halastamatu ja heitsin oma voodisse uinakut tegema.
Kannatamatusega ootan esmaspäeva, et näha, kas väljavalitu tuleb kohtamisele või ei. Edaspidine plaan ta sinna mittetulemise puhul on segane, aga küll see kristalliseerub. Tohutu vahva oleks, kui kohtuksime. Käituksin siis igati aumehelikult ja olenemata sellest, kas kõik ta ettepanekud ongi mulle meelepärased, ikkagi nõustuksin nendega. Kui ta kohtamisele ei saabu, siis samal päeval ma arvatavasti tema poole ei lähe.
Eile kindlustasin veelgi tagalat. Nimelt olin tantsuõhtul ja keerutasin jalga maatüdrukuga, kes püüab EPA kaugõppesse sisse saada. Korter on tal Tartust kümne kilomeetri kaugusel, aga palka saab saja neljakümne rubla ringis. Kui teda sõbranna poole saatsin ja võrgutada püüdsin, ta põhiliselt naeratas.
Mõtlesin: küllap jõuame ka seksini.
Seda siiski ei juhtunud, sest ta laskis küll rindu silitada, ent see oli ka kõik.
„Me pole loomad,” põhjendas ta i-le punkti panemata jätmist.
Küll püüdsin selgitada ja seletada ta mulle andumist: „Armusime esimesest silmapilgust ja meile on kõik lubatud.”
„Ära parem üritagi mind surnuks rääkida – kasu sellest pole!” ütles ta kelmikalt.
Maatüdruk on armsa naeratusega. Leppisime järgmise kohtamise suhtes kokku. Soovisin, et see ebamääraseks jääks, aga tema tahtis, et me näeksime teineteist jälle kindlas kohas ja kindlal kellaajal. Leebe iseloomuga näib ta olevat, ka üsna korralik. Kui just Mailaga suhted hukka lähevad, on tema juures hea lohutust otsida ja leida. Küllap ta õdusas paigas mulle ka andub. Rinnad on tal parasjagu suured ja nendega mäng erutas mind juba tänaval väga. Püüan korralikke tütarlapsi mõista, ent ikkagi olen nördinud, kui nendega lõppsihini ei jõua.
Mõtlen: ärgu lasku näitsik mind ennast ka käperdada, kui edasisest keeldub.
Ma ei viitsi enam tutvusi luua ja mitmel rindel piigadega sahmerdada. Kena rahuliku armsa naisega oleks ikka tohutu vahva küll elada.
Mu mõtted varjutab Maila. Pean tugev olema, kui temaga esmaspäeval ei kohtu. Kõik tuleb mängu panna, et ebasoodsa tulemuse korral ta oma südamest välja rookida.
Maila ei tulnud kohtamisele. Ootasin teda pool tundi.
Pärast kõnevõistlust kõndisin, alpikanni õied näpus, võidu puhul auhinnaks saadud Eestimaad kujutav fotoalbum hõlma all, ülikooli peahoone poole.
Mõtlesin: lähen Merlele vastu, sest ülikooli saalis toimus kontsert.
Paraku oli see juba sedavõrd ammu lõppenud, et ma ei näinud enam ühtki seal viibinut, aga nüüd tuli mu pähe mõte: astun Maila poolt läbi ja annan õied talle – äkki ei saanud ta kohtamisele tulla.
Piilusin ta aknast sisse. Ta toimetas diivani juures ja valmistus magama heitma. Küll oleks see suur õnn olnud, kui oleksin saanud ta kaissu võtta! Öösärk oleks lennanud diivani kõrvale maha. Me oleksime kaua rüdistanud, aga ikkagi poleks suutnud me teineteisest küllastuda. Noor inimene on juba kord selline, et temal ei saa armuelust kunagi isu täis.
Võtsin südame rindu ja helistasin tuttavat uksekella. Maila onu avas ukse ning palus mind esikusse astuda. Diivani kõrval öö kapil olid arstirohud. Ajasin mõne sõna mõrsjaga juttu, tundes endal sooja pilku, kui talle lilled ulatasin.
Ütlesin: „Võtan sinuga ühendust.”
Ta ei näinudki selle vastu olevat ja mu süda hüppas rinnus rõõmust.
Nüüd on mu plaan endine – laupäeval sõidan väljavalitu poole Tartu-Jõgeva rongiga. Edaspidine sõltub sellest, kuidas mind seal vastu võetakse. Loodan millegipärast, et mind kohe ukse taha ei visata. Kannatusrikas Mailast eemalolek – see on praegu minu elu. Muidugi ei saa kindel olla, et ta minuga ära lepib.
Eile õhtul kihutasin jälle tema poole, aga ta onunaine teatas: „Maila sõitis Jõgevale.”
„Eks siis tuleb ka mul sinna sõita,” otsustasin.
Lilled võtan muidugi pihku, aga meeleolu on selline, et midagi head ma pruudiga kohtamiselt ei looda. Parem on pettekujutlusteta elada, kui väga võimalik on nende julm häving. Äkki vaid näis mulle, et Maila rõõmustas, kui teda külastasin?.. Ta heameel võis ka vaid hetke tuju olla.
Kui Jõgeval tulevase pool mulle vastu nina antakse, lähen Liina juurde, kes elab ju samuti samas linnas. Võib-olla on mu ehitusmaleva kallim kodus?.. Vähemalt näen ära paiga, kus ta elab.
Küll