Kodutute küla II: Sulasest sai peremees. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
ju küsida, kas tal oleks koristajat vaja. Või äkki saaks muugi ameti peale?”
„Mis seda, muud ma ei oskakski… Häda, kui inimene pole elus ühtki ametit õppinud! Mina olin taluperenaine, see töö õpetas end iseenesest selgeks.”
Kummalisel kombel ei tundnud Marie ammumöödunu pärast enam mingit kahetsust, kuigi mõte oli viimaste sõnade ajal vilksamisi Käoristil ära käinud. Kaksteist aastat oli sellest möödas, kui sakslaste auto nende pere oma talust ära tõi, ja naine poleks osanudki endist elu enam tagasi tahta. Jah, kui keegi Juhani jälle ellu ärataks ja peaasi – endiseks teeks, siis küll. Aga Käoristi peremees Juhan oli hoopis teistsugune olnud kui see mees, kes Raudikul elas ja tegutses. Ning muutunud Juhani meenutamine heitis omajagu varju ka sellele elule, mida nad Käoristil elasid.
Olga oli sõbrannat aidata tahtes lubaduse andnud, mida ta samas kahetsema hakkas. Sest aastatagune stseen kordoniülemaga kerkis sedamaid meelde: ja stal vas ljubit… Pärast seda oli Morozov mitu nädalat veskimehe maja vältinud, Mihklile vabanduseks öeldes, et tal on palju tegemist, aga lõpuks jälle tulnud. Õnneks alati siis, kui Mihkel kodus oli. Ja Olga teenindas laua taga istuvaid mehi endistviisi, kuid hoidus Jevgeni Lavrentjevitšile otsa vaatamast ja temaga kahekesi jäämast. Kordoniülem omalt poolt ei suutnud siiski naist pilguga silitamata jätta ja Olga oli seda pilku lausa füüsiliselt tunnetama hakanud. Mehed olid juba harjunud, et perenaine nende vestlustest osa ei võta ja küsimustelegi vaid ühesõnaliste repliikidega reageerib; nüüd oli ta aga lubanud Mariele midagi niisugust, mis võis Morozovi huvi tema vastu jällegi aktiivseks muuta.
Juba järgmisel nädalavahetusel istusidki mõlemad mehed jälle Tammede köögilaua taga, traditsiooniks saanud viinaklaas ja suupisted ees, ning Olga otsustas Morozoviga juttu teha. Tingimata nii, et ka Mihkel juures viibiks.
„Jevgeni Lavrentjevitš, ma tahtsin midagi küsida… Te olete vist kuulnud, et Raudiku kool pannakse kinni?”
„Ja-jah, Anton Janovitš nimetas, kui me viimati kokku saime! Mida te tahtsite küsida?”
„Marie Käod te vist teate, elab koolimaja allkorrusel, lastega…”
„Jaa, olen märganud,” vastas major noogutades.
„Marie jäi nüüd tööta, tal pole enam sissetulekut! Ega teil ei oleks talle tööd pakkuda?”
Nii, nüüd oli see öeldud. Olga hingas kergendatult, ta oli oma sõnumi edasi andnud. Mihkel kuulas naist vaikides, aga siis sekkus temagi jutusse.
„Tema mehega juhtus õnnetus, siinsamas veskis… Naine jäi üksi nelja last kasvatama ja nüüd on jälle mure – enam pole tööd!”
Morozov mõtles. Heitis kiire pilgu Olga poole just nagu mehe sõnadele kinnitust otsides, ja kuigi naine oma vaate sedamaid kõrvale pööras, luges ta majori pilgust: kui ma midagi teen, siis ainult sellepärast, et sina seda soovid… Vähemalt nii tundus Olgale, ja hetkel see teda millegipärast ei häirinudki.
„Kahjuks on meil keelatud tsiviilisikuid tööle võtta, piirivalve on erirežiimiga riigiteenistus, meil on palju riiklikult salastatud materjale…”
Olgat valdas pettumus. Ilmselt oli ta majori äsjast pilku valesti mõistnud, sest kuuldu oli selge keeldumine. Muidugi, need piiri valvajad pidid ju igas võõras kõigepealt spiooni nägema, nii oli neile lausa ette kirjutatud!
„Siis küll! Vabandage, ma ainult küsisin… Arvasin, et ta võiks tulla koristajaks või muu lihtsa töö peale, aga kui keelatud, siis muidugi!”
Jevgeni Morozov tegi näo, nagu tunneks end tekkinud situatsioonis süüdlasena. Hingepõhjas oleks ta tõesti aidata tahtnud.
„Koristustööd teevad meil soldatid, graafiku alusel…”
„Nojah, mis siis ikka! Võtame selle peale!” Mihkel tonksas oma klaasiga majori oma, aga too ei võtnud vedu. Mõtles, sügas nina ja pakkus siis kõheldes:
„Kui ta oleks nõus pesu pesema, seda ehk võiks… Seda saaks ta ju kodus teha, eks ole?”
Pesu pesema… Sedamaid tuli Olgale meelde, kuidas ta oli Novomelnitsas Saksa ohvitseride pesu pesnud ja selle eest lastele ja endalegi üht-teist head ja paremat saanud. Tekkis kummaline paralleel – mina pesin sakslastele, nüüd hakkab Marie venelastele pesema… Just nagu oleks pesupesemine nii tähtis, et see igasugusest vaenust ja vastuoludest kõrgemal seisab!
„Eks ma räägin talle! Ja kui ta nõus on, kas võib teie juurde tulla?”
„Jaa, muidugi,” ütles major Morozov ja võttis klaasi, aga mekkis sellest ainult tilgakese. Tundus, et tal oli midagi kripeldama jäänud.
Järgmisel päeval läks Olga mõisa sõnumit viima, ise teadmata, kas see sõbrannat rõõmustab või hoopis vastupidiselt mõjub. Pesupesemine pole ju häbiasi nagu iga muu töögi; iseasi, kui palju seda pesu on ja kui palju selle eest makstakse. Jah, raadios oli räägitud, et välismaal pidid selleks koguni masinad olema, aga siin Raudikul poleks nendega nagunii midagi teha, eks need käivad vist elektriga… Õigus, Mihkel ju mainis, et ka siia pidi varsti vool toodama. Ja siis oli mees veel öelnud, et kui elekter sisse saab, siis ostab ta televiisoriaparaadi. Tallinnas pidi juba aasta aega seda pilti näidatama, mis läbi õhu igasse majja tuleb, oleks tore küll…
Marie võttis Olga toodud sõnumi kergendustundega vastu.
„Taevale tänu, siis saab vähemalt leivaraha! Ja saab natuke ka Maimut toetada. Midagi seal koolis talle ju makstakse, aga ega see linnaelu pole odav! Ta on küll hästi kokkuhoidlik tüdruk, aga ikkagi…”
„Nojah, ainult et see pesupesemine pole vist päris töökoht, et tööraamatusse kirjutatakse. Pensionistaaži hulka see ei lähe, nii ma sain Morozovi jutust aru. Aga eks sa pead nii palju tasu välja rääkima kui võimalik,” seletas Olga kerge ebalusega, just nagu oleks ta süüdi, et paremat võimalust pakkuda ei ole.
„Pensioni…staaži? Taevas hoidku, mul on neli last, ju nad kamba peale ühe vanamuti ikka ära toidavad! Ja praegu olen ma alles nelikümmend neli… Aga kuidas sinu pensioniga on? Sina ju tööl ei käi.”
„Pole mul mingit pensioni tulemas, ainult Mihklil on, mis ta praegu teenib. Venemaa kolhoosiaeg ei loe!”
„Siis sa elad ju täiesti oma mehe armul! Ja kui Mihkel peaks teise naise võtma? Siis jääb sul ka vaid laste peale loota,” ütles Marie mingi ootamatult ilmunud kiusukuradikese mõjul. Mihkel Tamme eksirännakutest olid külanaised poes leivasabas seistes mitmeid kordi sosistanud. Aga kohe oleks Marie tahtnud kahetsusest oma keele otsast hammustada, sest nägi, kuidas üle sõbranna palge veeres pisar, läbipaistev ja sätendav nagu pärlitera.
„Olga, kallis, anna andeks,” sosistas Marie ehmunult ja võttis teisel kõvasti-kõvasti ümbert kinni.
„Jah, Marie… Mina elan tõesti oma mehe armul. Aga pensionile ma ei mõtle, sest… sest ma ei elagi nii vanaks!”
„Taevas hoidku, mis jutt see on! Ära räägi rumalusi!”
„Küll sa näed… Aga sellest me rohkem ei räägi, eks?” Olga tõmbas käeseljaga üle põse ja tegi vapra näo.
„Ei, räägime! Kas sul on tervisega midagi? Mõni haigus kallal? Näe, minul oli ka, aga käisin lõikusel ja enam pole häda olemaski! Sa pead ka arsti juurde minema!” painas Marie ega tahtnud Olgast lahti lasta. Kuid veskimehe naine lükkas ta käed õrnalt, aga kindlalt eemale.
„Ma pean nüüd minema, Mihkel tuleb lõunale ja mul söök veel pooleli… Aga sina käi kohe Morozovi juures ära!”
Marie jäi lahkuvale Olgale pikalt järele vaatama. Sisetunne ütles, et sõbranna oli reetnud talle painava saladuse, mis nagunii varem või hiljem jälle jutuks tuleb.
12
Raudiku kolhoosi „Tõusev Tee” esimees Roomet Põiklik kõndis pika ja enesekindla sammuga veski poole ning vibutas käes hiljuti ostetud läikivat kunstnahast portfelli. Mitmesugused portfellid olid igasuguste asjameeste ametitunnuseks saanud; see käe otsas kantav paun eristas kirjatööga tegelejat