Kodutute küla II: Sulasest sai peremees. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
kaks inimest! Endine õpetaja Altmets oma emaga.”
„Jaa, ka sellest räägiti… Ma ei usu, et nad sinna jäävad, Raudikul enam kooli ei ole. Eks õpetaja peab mujale kolima, kui ta tööd tahab saada.”
Anton Aavik tundis kerget torget. Kui tema tahaks veel tööd leida, ei muretseks keegi, sest tema on lõplikult maha kantud. Pensionär!
„Ma pole kuulnud, et nad ära koliksid…”
„Nii või teisiti, ka seda asja me arutasime ja otsustasime, et kui Altmetsad Raudikule jäävad, on neil õigem teie juurde koolimajja elama asuda.”
Nojah, kui see tööliste riik võib inimesi meelevaldselt tuhandete kilomeetrite kaugusele paisata ilma selleks mingit õiguslikku alust omamata, mis see väike ümberpaigutus… mõtles Aavik, aga siis tuli talle pähe hoopiski kiuslik küsimus.
„Aga kui Ridala on rehabiliteeritud, see tähendab, et väljasaatmine on ametlikult valeks otsuseks tunnistatud! Järelikult tuleb tema vara talle tagastada? Maja, ma mõtlen?”
Marta Preedel jäi Aavikule otsa vaatama, silmis varjamatu hämmastus. See vana mees on tõesti naiivne, kui arvab, et riik peaks hakkama iseenda tegemisi veaks tunnistama!
„Noh, teate, seltsimees…” Esimehel oli külalise nimi ununud.
„Aavik on mu nimi!”
„Vaadake, seltsimees Aavik, see on teooria, praktika näitab midagi muud! Muidugi, kui asi kohtusse anda, siis ma ei tea… Aga mina küll ei ole siiamaani nii julget inimest näinud, kes riigi kohtusse annaks.”
Paratamatult pidi Aavik kohalikku võimuesindajat kerge sisemise muigega silmitsema. Muie polnud pahatahtlik, pigem oli selles omajagu kaastunnet: esimees oli oma kätteõpitud papagoilikkuse kiuste tahtmatult tunnistanud, et riigilt õigluse nõudmiseks on vaja enneolematut julgust!
Igatahes polnud Anton Aavikul õpetaja Ridalale midagi head kirjutada. Maja ta tagasi ei saa ja enam pole ka kooli, kus talle tööd ja leiba pakkuda võiks… Kui ainult elukohta vaja oleks, võiks ju temalegi mõisahoones mõne ruumi leida, mõisahoonest saaks siis endiste õpetajate ühiselamu, aga pensionini on nii Veronikal kui ka Ellenil veel kümmekond aastat oodata!
Anton Aavik tundis, et kogu tulevik on ebamääraseks ja kindlusetuks muutunud. Leida oli oma õele mitu kirja kirjutanud, lõpuks temalt ka vastuse saanud, ja selleski polnud midagi lohutavat. Pojad tahtvat nende maamaja maha müüa ja kutsuvad ema enda juurde elama. Ja Helju kirjutaski, et kuigi ta ei ole veel otsustanud, tõenäoliselt nii ka läheb. See äraütlemine oli Aavikule omamoodi vastandlikult mõjunud, teisest küljest isegi kergendust toonud – Leida õe juurde kolimine oleks tekitanud painava teadmise, et ta peab elu lõpuni poolvõõraste armust elama. Nüüd lükkus lahendus lihtsalt edasi, ja omajagu fatalistina lootis ta, et kõikvõimas saatus selle probleemi iseenesest ära lahendab. Seni peavad nad vaid hädise pensioni toel Raudikul edasi elama.
„Kuidas me selle rahaga välja tuleme,” oli Anton muretsenud, aga Leida oli palju optimistlikum.
„Siin on meil vähemalt aiamaa, kartulid ja peedid-porgandid omast käest võtta! Ja veskimehe käest ostame sealiha, tema ei võta viimast…” leidis naine kohe senise elu head küljed üles. Mees kui majandusasjades juhitav oli temaga nõusse jäänud, aga öelnud rohkem enese lohutamiseks või siis märguandeks, et ta pole alla andnud:
„Ma mõtlesin, et äkki saaks kuskilt tõlketööd või… Praegu tõlgitakse ju vene keelest igasugust kirjandust, sellega ma saaksin hakkama! Oleks paras amet kodus istuda ja nokitseda.”
„Kes seda sulle siia pakkuma tuleb! Eks pead ise minema linna uurima,” arvas naine suurema vaimustuseta. „Selleks on tutvusi vaja, sind ei tunne seal keegi.”
„Saaks ehk ilmagi… Ei tea, kust seda uurima peaks, vist ikka kirjastusest…”
Leida ei kostnud selle peale midagi, pidas jutuainet ilmselt lõpetatuks, sest teadis juba ette: nii mitmedki mehe ilusad plaanid on vaid plaanideks jäänudki, sest igaühele pole ettevõtlikkust antud.
14
Veel selsamal õhtul pärast Jaan Krapi juurest naasmist kutsus Mihkel Olga kaasa ja nad kõndisid koos Kiviaiale. Minna polnud kaugele, napp kilomeeter ja teegi polnud neile võõras – Mihkel oli siin elatud aastatel loendamatuid kordi jõesuudmes kalal käinud, vesi oli seal madal, vaid kubemeni, hea võrku panna, ja Olga oli sealkandis heinamaaserval metsvaarikaid korjanud. Sel õhtul mindi tuttavat teed aga hoopiski teistmoodi tundega, sest plaan oli Kiviaia vana kalurimaja vähemalt väliselt hoolega üle vaadata ja otsustada, kas sellest võiks neile uus kodu saada. Aga kodu oli vaid pool sellest kaelasadanud murest, ja Raudikult mööda kitsast teekest mere poole kõndides küsis Olga ettevaatlikult, teades, et mees oma plaanidest enneaegu rääkida ei taha:
„Kui see maja-asi korda saaks, oleks hea küll, aga kuhu sa tööle kavatsed minna? Oled sa sellele mõelnud?”
„Mõelnud-mõelnud…” osatas Mihkel. „Muud ma viimasel ajal ei teegi, kui mõtlen! Esialgu peab vist kaluriks hakkama, Veere meestega kampa lööma, Eestna sadamas pidi mingi kalapüügibrigaad olema. Eks hiljem näe, mis saab.”
„Ahah…” Edasi küsida polnudki vajadust. Viimasel ajal ei olnud Tammed omavahel kuigi jutukad olnud, kumbki elas oma muredega rohkem omaette.
„Mis see tsikliga Veerele sõita, neli kilomeetrit,” jätkas Mihkel. Ta oli tuleviku üle nii ja naa mõelnud ja ootas ilmselt oma mõtetele naiselt heakskiitu. „Hea, et mul on mitu kotti jahu kõrvale pandud, siga saame edasi pidada. Ja minu teada on Kiviaial paras põllulapp ka olemas.”
„Eks see ole sööti kasvanud, ega’s ohvitseride pered seal midagi ei kasvatanud,” kahtles naine.
„Mis sellest, kartul teeb maa jälle klaariks! Morozov lubas selle lapikese lasta traktoriga üles künda. Sellega, millega nad rannal neid liivaribasid siluvad.”
„Sa oled jõudnud talle juba sellestki rääkida!” imestas Olga ja see kõlas tunnustusena. Olgu mis on, aga majandusküsimustes oli Mihkel mees omal kohal. Niisuguse mehe kõrval oleks lust elada, kui ainult… jah, need mööda küla hulkumised!
Viimase osa teekonnast kõndisid Tammed vaikides, oodates, et Kiviaia rookatusega elamu teeäärse pajupõõsa tagant paistma hakkab. See oli mõnikümmend aastat tagasi ehitatud tüüpiline kalurimaja, kõrvalhooneks ainult väike võrgukuur.
„Nojah, lauta neil ei ole…” Mihkel seisatas ja takseeris ümbrust.
„Mis sa laudast… Ah et siga pidada?”
„Siga… Võib-olla võtame endale ka lehma! Näe, siin ümberringi on rohumaad, nii et pea või mitut lehma! Ühega pole mingit muret, suvel hea sööta ja heina teha,” seletas Mihkel ja hakkas maja uurima. Ripakil väravast õuele astudes aga märkasid nad maja seina äärde, otse ukse kõrvale kuhjatud prügihunnikut – seal oli läbisegi kartulikoortega viina- ja odekolonnipudeleid, naiste ärakantud suveking, katkisi lauanõusid ja muudki – ühesõnaga kõik see, mida majapidamises enam vaja ei läinud, visati lihtsalt uksest välja.
„No on nad siin ikka elanud… Ise veel ohvitserid!” ei saanud Olga ütlemata jätta. Tema ei osanud ette kujutada, kuidas niimoodi elada saab. Mihkel aga kirtsutas vaid nina ja hakkas maja palkseinu koputama ning katust uurima.
„Katus on küll niruvõitu, ei teagi, kas see suuremat vihma peab… Aknaraamid on ka viletsad, klaasid välja kukkumas! Aga seinad on veel kõvad ja uks ka enam-vähem korralik,” tegi ta kokkuvõtte.
Uks, mis läbi väikese veranda majja viis, oli lukus, sisse nad omapead ei pääsenud, aga Mihklile see isegi meeldis. Vähemalt mingisugune kord oli siin ikkagi olemas.
„Peaasi, et seinad kõvad on! Muuga saab hakkama,” arvas ta ümber maja kõndides. Koht oli ilus, otse mere kaldal, paar vana rannamändi õuel nagu tuulte eest kaitsevarjuks. „Ega ta selle eest liiga palju küsida ei saa! Siin on vaja kõva tööd, et sellest inimesemoodi elamist teha.”
Olga kõndis segaste tunnetega Mihkli sabas. Õhtupäikeses sillerdav