e-armastus. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
Salundi, kellel oli juustes juba rohkesti halli, püüdis oma nooremate kolleegidega kõigiti sammu pidada. Ta oli juba tööle vormistamise ajal kogenud, et selles esinduslikus firmas suhtuti viiekümnendatesse jõudnud töötahtjatesse omajagu üleolevalt; tookord langes valik tema kasuks vaid seetõttu, et Atkol oli automaatikaseadmete alal seljataga pikk praktika. Noortel konkurentidel polnud loomulikult niisugust kogemustepagasit kuskilt võtta. Tõsi küll, see kõik oli olnud juba kuus aastat tagasi ja nüüdseks olid nooremad kolleegid temaga ammugi võrdseks saanud, mõned tänu paremale keele- ja arvutioskusele ettegi läinud. Samas oli kasvanud kollegiaalsus, sest firma au ja edukus oli tegevuse peamine eesmärk. Ometi käis projekteerijate vahel paratamatult ka varjatud rivaalitsemine, sest mis tahes isiklik initsiatiiv võimaldas ülemusele rohkem silma paista.
Kohati lausa jonniks muutunud tahtmine noorematele mitte alla jääda sundis ka Atkot õhtuti kaua töötama ja peaasi – kõiki oma otsuseid ja arvestusi hoolega kontrollima. Automaatikaprojektide koostamisega kaasnes alati oht, et mõni läbimõtlematult sündinud otsus võib vääraks osutuda ning juhuslik ebaõnnestumine saab eksijale selles firmas saatuslikuks; tihti oli tegemist ülikallite ja ülikeerukate seadmete tellimisega. Võimalike väärotsuste hirmus venisid Atko Salundi tööpäevad veelgi pikemaks ja üsna tihti oli just tema see, kes viimase lahkujana valvurile head õhtut soovis.
Niisugune eluviis, kus perekonna jaoks peale hiliste õhtutundide jäi vaid nädalavahetus, aga mõne pikema töölähetuse puhul mitte sedagi, oli Salundide peres kuue aastaga juba normiks muutunud. Pojad olid suureks kasvanud – Argo õppis Tartu lennukolledžis, Virgo valmistus isa eeskujul tehnikaülikooli astuma, aga tema kindel soov oli õppida mitte Tallinnas, vaid kuskil välismaal, näiteks Rootsis või Soomes.
„Miks siis seal, meil õpetatakse ju sedasama,” oli isa algul torisenud, aga kui poiss veenvalt seletas, et see annab lisaks võõrkeeleoskuse ja kahtlemata avardab silmaringi, jäi Atko vait. Sel ajal kui tema õppis, poleks kellelgi mõttessegi tulnud, et niisugune asi võimalik on, aga nüüd, jah…
Aastatega olid ka peresisesed suhted muutunud, ja ajad, mil Atko poegadega pühapäeviti suusaretkedel käis või suviti kogu perega kuskile pikemale automatkale mindi, olid märkamatult minevikku jäänud. Pereliikmete omavaheline suhtlemine toimus nüüd teistsugusel tasandil ja nende vahel kontakti hoidmine oli peamiselt Karmeni ülesanne. Temagi varem lausa kanaemalik hoolitsemine piirdus nüüd vaid nõuandva häälega ja vanematel oli esikohale tõusnud tuleviku kindlustamine, et aina kiiremini lähenevatele vanaduspäevadele optimistlikumalt vastu astuda.
Atko oli juba lapseeast alates igasugusest tehnikast huvitunud, autosid, lennukeid ja mitmesuguseid masinavärke joonistanud ning alatasa midagi ka oma kätega meisterdada püüdnud – algul oli see puust rohmakalt kokku klopsitud mänguauto või kingakarbist televiisor, mille paberekraani valgustas seestpoolt taskulamp. Hiljem, juba ülikoolipäevil, süvenes noor mees põhjalikult automaatikasse ja see tulevikuala muutuski tema leivakannikaks. Lausa galopis arenema hakanud elektroonika tegi suisa uskumatuid edusamme ja enam polnudki eluala, kus mõne masina või tööprotsessi juures oleks ilma hakkama saadud. Aina rohkem tungis elektroonika ka kodumajapidamisse ja vahel tundis Atko Salundi kiusatust kuskile kaubanduskeskusesse astudes üha keerukamaks muutuvaid kodumasinaid uurida. Aastate eest, veel ühtepuhku kõhna rahakotti taskus kandes olid mitmed majapidamisvahendid, nagu köögikombain või nõudepesumasin, talle lausluksusena tundunud, sest alati oli pere jaoks palju vajalikumaid ja tähtsamaid väljaminekuid; nüüd olid need seadmed peres ammugi olemas, aga uudishimu kodutehnika vastu oli säilinud. Vahe oli vaid selles, et mehe pilgus peegelduv rahulik enesekindlus tuli teadmisest – kui ma tõesti tahaksin, võiksin siit kauplusest iga eseme ära osta!
Igapäevatöö firmas IAS oli Atko Salundile peaeesmärgiks muutunud. Hasart oma pangakontol järjest suurenevat hoiusummat näha oli nüüdseks juba vaibunud, palgast oli saanud vaid hingepaitav boonus või omamoodi preemia nende aegade eest, mil poisid veel väikesed olid ja alati napivõitu palgarahast vaevu järgmise palgapäevani jätkus. Tollal oleks säärane majanduslik kindlustatus uskumatut õnne tähendanud, nüüd pakkus aga vaid rahustava teadmise, et raha üle muretsemine on jäänud minevikku. Lisaks korralikule palgasummale aitas säästmisele kaasa Atko töömehekarjääri algul täiesti mõeldamatu viis, et palgaraha otse pangakontole kantakse; see oli õpetanud säästlikumalt elama, sest taskus kaasaskantav sularaha tikub alati kergemini poeletile pudenema või muidu kuluma. Säästmise tasuks oli pangakonto järjekindel kasvamine ja see ainult lisas kindlustunnet.
Karmeni osa perekonna sissetulekus jäi muidugi tagasihoidlikuks, algklasside kooliõpetaja palk oli vaid kolmandik mehe töötasust, aga kahe peale kokku saadi kuupalgaks summa, mis veel viis aastat tagasi oleks täiesti võimatu tundunud. Muidugi olid ka pere jooksvad väljaminekud kasvanud – ainuüksi Argo lennukolledžiga seotud kulud viisid pere sissetulekust ligi veerandi. Virgo minek Rootsi ülikooli hakkab väljaminekuid veelgi suurendama, kuid perekonna korraliku sissetuleku ja kopsaka hoiukonto tõttu polnud ka see probleem.
„Miljonärid me ei ole ega saagi selleks! Aga enam ei pea iga ostu puhul pikalt kalkuleerima ja aru pidama,” oli Atko asjad paika pannud, kui Karmen soovis endale mõnda uut riietuseset muretseda. Ning see vabastas naise süümepiinadest, kui ta oli mehelt küsimata midagi talle vajalikuna tunduvat ostnud.
Pere majandusseis oli kindlustatud, Atko pühendus oma tööle ja aina harvem esines hetki, mil mehe mõte koduste asjade peale sattus. Hea naine on igale mehele suur õnn, ja Atko Salundi oli saanud seda õnne täiega nautida – Karmen oskas pere väljaminekuid mõistlikult ohjes hoida, kodu korras pidada ja maitsvat toitu valmistada, kuigi mees vaid hommikuti ühisesse söögilauda istus.
Paraku harjutakse suure õnnega alati liiga kiiresti. Kõike head hakatakse üsna peagi võtma loomuliku ja iseenesestmõistetavana, ning ka Atko polnud selles suhtes mingi erand või mustermees. Ning aina kaugemale jäid need ajad, mil ta oli heldimushetkel käe ümber Karmeni piha pannud ja sinna juurde sosistanud:
„Oled mul ikka üks kallis tükk!”
Seegi Atkole omane spontaanne armuavaldus muutus aastatega vaid kombetäitmiseks ja unus hoopiski pärast viimast töökohavahetust. Mehe mõtted olid aina enam igapäevatöö küljes kinni; isegi nende voodikallistused, mille juures juba ammu sõnagi ei vahetatud, olid palju harvemaks jäänud ja vaid samamoodi kiirustavaks kombetäitmiseks kujunenud. Ning Karmen oli leppinud mõttega, et nende armastus peabki niisugune olema, naine vähemalt püüdis ennast selle teadmisega lohutada.
Algul olid pikad tööpäevad Atko Salundile üsna pingutavad ja toonud isegi loobumismõtteid – ei jõua, ei jaksa noorematega sammu pidada… Aga jonn, harjumine ja stiimulina korralik sissetulek tegid oma töö. See, et perekond niisuguse töökoormuse ja muutunud elurütmi tõttu tagaplaanile jäi, oli mehele paratamatusena tundunud; algul tekkis sellest küll mingi kriipiv võlatunne, aga hiljem hakkas kontrollimatu alateadvus niisugust eluviisi õigustama. Ja siis, kui kuskil sügaval sisemuses süütunne hakkas südametunnistusele koputama, andis tuge umbmäärane arusaam, et see kõik on ajutine, niisugune elu ei saa teab kui kaua kesta – võib-olla veel viis, maksimaalselt kümme aastat… Siis enam ei jõuakski, siis peab paratamatult taanduma!
Niisugused mõttekäigud vaevasid Atkot siiski vaid esimesel aastal pärast sellele töökohale asumist. Hiljem hakkas mees tundma, et järjest süvenev huvi tulemuslikkuse vastu oli igapäevatöö talle täiesti hasartseks tegevuseks muutnud. Varem oli ta vabal hetkel ristsõnu ja arvmõistatusi lahendanud; nüüd tundis mees, et parajasti käsilolevale projektile uute ja järjest paremate lahenduste leidmine suudab seda edukalt ja – mis peaasi – palju kasulikumalt asendada. Ning enamasti avaski Atko ka kodus pärast õhtusööki oma sülearvuti ja süvenes päevase töö jätkamisse.
Salundi peresse oli aegamööda hangitud kõik see, mida tänapäeval normaalseks eluks vajatakse: korralik mööbel, riided, peaaegu kõikvõimalik koduelektroonika… Loomulikult kuulus pere omandisse ka auto, millega Atko iga päev tööl käis, sest oma liiklusvahend andis võimaluse lõpetada tööpäev omatahtsi just siis, kui ta järjekordse projekti juures oli mingi vaheetapini jõudnud. Hilisel õhtutunnil istus mees turvaliselt autosse ja sõitis koju, võites sellega tubli pooltunni, mis muidu oleks bussisõidule ja – ootamisele