Sammu võrra maas. Henning Mankell
Читать онлайн книгу.
haridus, vilets enesehinnang. Kuhu neil minna, kui ma uksed kinni panen?”
„Rootsis on elu karmiks läinud,” ütles Wallander. „Karmiks ja jõhkraks.”
„Kurat, kuidas sa suudad politseis töötada?” küsis Widén.
„Ma ei tea,” vastas Wallander. „Aga ma pelgan väga ühiskonda, kus era valvearmeed võimu haaravad. Ja ma ei arva, et ma oleksin politseinike seas üks halvemaid.”
„Ega ma seda ei mõelnud.”
„Ma tean. Aga selline on minu vastus.”
Nad läksid sisse. Õues läks juba niiskeks. Nad olid kokku leppinud, et Widén toob järgmisel päeval Wallanderi auto ära. Ja sõidab ise taksoga tagasi. Ööseks jääda Wallander ei tahtnud.
„Mäletad seda korda, kui me Saksamaale Wagnerit kuulama sõitsime?” küsis Sten Widén. „Sellest on nüüd 25 aastat. Ma leidsin hiljuti mõned fotod. Tahad näha?”
„Hea meelega.”
„Ma hoian neid kui aardeid,” ütles Widén. „Need on mu salapeidikus.”
Wallander nägi, kuidas Widén ühe akna kõrvalt puitpaneeli eemaldas. Selle taga oli süvik. Widén võttis välja plekk-karbi ja ulatas siis mõned fotod Wallanderile, kes jahmus, kui pildil ennast nägi. Pilt oli tehtud kusagil Lübecki lähedal teeäärses puhkekohas. Wallanderil oli õllepudel käes. Ta oleks just nagu karjunud fotograafi peale. Teised pildid olid umbes samasugused. Ta vangutas pead ja ulatas pildid tagasi.
„Meil oli lõbus,” ütles Widén. „Nii lõbus pole meil vist rohkem olnudki.”
Wallander valas endale veel viskit. Widénil oli õigus. Nii lõbus polnud neil enam kunagi olnud.
Kell hakkas üks saama, kui nad Skurupisse helistasid ja takso tellisid. Wallanderil oli pea valutama hakanud. Süda läikis. Ja ta oli väga-väga väsinud.
„Peaksime veel ühe sellise Saksamaa-reisi tegema,” ütles Sten Widén, kui nad õues taksot ootasid.
„Mitte veel üht sellist,” ütles Wallander. „Me peaksime kuhugi mujale reisima. Ehkki minul pole talu, mida maha müüa.”
Takso saabus. Wallander puges autosse ja ütles, kuhu sõita. Sten Widén vaatas õuel seistes autole järele. Wallander istus tagaistmel. Ta keris end nurka ja sulges silmad. Uinus ja hakkas otsekohe und nägema.
Ent just siis, kui nad Rydsgårdi teeotsast möödusid, raputas miski ta jälle ärkvele. Alguses ta ei saanud aru, mis see oli. Miski oli unes mööda vilksatanud. Siis talle meenus: Sten Widén seisis akna juures ja võttis puitpaneeli ära.
Hetkega oli Wallander täiesti ärkvel. Svedberg oli aastaid saladust hoidnud. Naist nimega Louise. Tema kirjutuslaua sahtleid läbi otsides ei olnud Wallander leidnud midagi peale mõne Svedbergi vanemate saadetud kirja.
Svedbergil on salapeidik, mõtles Wallander. Täpselt nagu Sten Widénil.
Ta kummardus ette ja palus Mariagatani asemel hoopis Stortorgetile sõita. Täpselt kell pool kaks astus ta taksost välja. Svedbergi korteri võtmed olid tal taskus. Talle meenus, et oli Svedbergi vannitoakapis peavalutablette näinud.
Ta keeras korteriukse lukust lahti. Hoidis hinge kinni ja kuulatas. Siis lahustas ta peavalutabletid klaasis vees. Väljast kostis noorukite lärmamist. Seejärel jäi jälle vaikseks. Ta pani klaasi köögikapile ja asus Svedbergi salapeidikut otsima. Kolmveerand kolm leidis ta selle üles. Magamistoa kummuti all tuli lahti tükike plastvaipa. Wallander suunas voodilambi augu poole. Seal oli üks pruun ümbrik. Ta võttis ümbriku ja läks kööki. See polnud kinni liimitud. Ta tegi selle lahti.
Täpselt nagu Sten Widén, hoidis ka Svedberg fotosid kui aardeid.
Ümbrikus oli kaks pilti. Ühel oli naise nägu. Portreepilt, ilmselt ateljees tehtud.
Teisel fotol istus seltskond noori puu varjus ja tõstis veiniklaasi tundmatu fotograafi poole.
Kõik tundus väga idülliline. Üks asi äratas siiski foto juures tähelepanu.
Noored olid kostümeeritud. Nagu toimunuks pidu mingil ammusel ajal.
Wallander pani prillid ette.
Kõhus oli hakanud millegipärast pitsitama.
Talle meenus, et oli Svedbergi kirjutuslaua sahtlis suurendusklaasi näinud. Ta tõi selle ja uuris pilti hoolega.
Noored olid kuidagi tuttavad. Õieti see kõige parempoolne tüdruk.
Siis tundis Wallander tüdruku ära. Ta oli just hiljuti tema pilti näinud. Ainult et siis ta ei olnud kostümeeritud.
Foto paremal serval olev tüdruk oli Astrid Hillström.
Wallander asetas foto aeglaselt lauale.
Kusagil lõi kell kolm.
9
Laupäeva, 10. augusti hommikul kell kuus ei pidanud Wallander enam vastu. Ta oli käinud oma korteris edasi-tagasi, liiga närvis, et mõelda, liiga rahutu, et voodisse heita. Köögilaual lebas kaks fotot, mis ta mõne tunni eest Svedbergi korterist oli leidnud. Need olid põletanud ta taskut, kui ta läbi öise tühja linna koju Mariagatanile astus. Alles siis, kui ta oli jaki nagisse riputanud, märkas ta, et väljas pidi olema tibutanud, ehkki tema polnud midagi märganud.
Svedbergi korterist leitud fotod olid otsustava tähtsusega, kuigi ta ei teadnud veel, miks. Rahutus ja hirm, mida ta siiani oli tajunud pigem vormitu aimusena, võttis nüüd täielikult võimust. Pealtnäha tähtsusetu juhtum, kus kolm noort kaovad kuhugi Euroopasse reisima, oli korraga osa seni kõige rängemast mõrvaloost Ystadi politsei ajaloos. Mõrvatud oli üks nende endi seast. Neil öötundidel pärast fotode leidmist oli Wallander jõudnud mõelda palju mõtteid, kõik ühtviisi segased, ebamäärased ja vastuolulised. Tema käes oli otsustav tõend, aga ta ei saanud aru, mida see tähendab.
Mida need pildid õigupoolest rääkisid? Louise’ist oli mustvalge foto, noortest värviline. Tagaküljel polnud masina löödud templit. Kas see tähendas, et need olid ilmutatud eralaboratooriumis? Või leidus ilmutusfirmasid, kus ei kasutatudki masintempleid? Formaat oli tavaline. Wallander püüdis aru saada, kas fotod oli teinud asjatundja või amatöör. Ta teadis, et kodus ilmutatud pildid jäid sageli lainelised. Küsimusi oli palju ja ta nägi, et ei suuda neile vastuseid leida.
Ta oli mõelnud ka piltide meeleolu peale. Mida need fotograafi kohta rääkisid? Ta pidas tõenäolisemaks, et need polnud ühe ja sama isiku tehtud. Kas Svedberg oli ise Louise’i pildistanud? Naise ilme ei väljendanud midagi. Noorte pildist oli samuti raske midagi välja lugeda. Wallanderi meelest puudus pildil teadlik kompositsioon. Ilmselt oli olulisemaks peetud seda, et kõik peale jääksid. Keegi oli tõstnud fotoaparaadi, hõiganud ja nupule vajutanud. Wallanderil oli ebamäärane tunne, et kuskil võib veel pilte olla, et see siin köögilaual võib olla üks rõõmsate peopiltide sarjast. Aga kus need siis on?
Kõige rohkem tegi teda rahutuks see mõistetamatu asjaolu, et vahetult enne puhkusele minekut oli Svedberg tegelenud just nende kadunud noortega. Miks ta seda tegi? Ja miks ta tegi seda salaja?
Kust see klaase kõlistavate noorte pilt pärines? Kus see tehtud oli?
Siis veel naise portreepilt. Kes muu see olla sai kui Louise. Wallander uuris fotot köögilambi valgel. Naine oli umbes neljakümneaastane. Mõned aastad Svedbergist noorem. Kui nad umbes kümme aastat tagasi kohtusid, oli naine kolmkümmend ja Svedberg kolmkümmend viis. Tundus täitsa loogiline. Naisel olid pildi peal mustad sirged juuksed. Wallanderi teada nimetati sellist soengut paažisoenguks. Kuna pilt oli mustvalge, ei olnud silmavärvi võimalik kindlaks teha. Naisel oli kitsas nina, kitsas nägu ja huuled vaevumärgatavaks naeratuseks kokku pigistatud.
Mona Lisa naeratus. Aga fotol oleva naise silmis puudus naeratuse säde. Wallander ei saanud aru, kas foto oli retušeeritud või oli naine tugevasti meigitud.
Selles fotos oli veel midagi tabamatut. Naise nägu oli kuidagi kättesaamatu. See oli jäädvustatud, kuid samas seda nagu polnud seal.
Fotode