Sammu võrra maas. Henning Mankell
Читать онлайн книгу.
varakult. Martinsson võttis telefoni vastu.
„Loodetavasti ma ei ajanud sind üles,” ütles Wallander.
„Õhtul kell kümme võid mind küll kogemata üles ajada. Aga mitte kell kuus hommikul. Mõtlesin just õue peenraid rohima minna.”
Wallander asus kohe asja juurde. Rääkis fotodest. Martinsson kuulas küsimusi esitamata.
„Ma tahan võimalikult ruttu koosoleku teha,” ütles Wallander. „Mitte kell üheksa. Tunni aja pärast, kell seitse.”
„Oled teistega juba rääkinud?”
„Helistasin sulle esimesena.”
„Keda sa seal näha tahad?”
„Kõiki. Kaasa arvatud Nybergi.”
„Temale helistad ise. Ta on hommikuti nii tige. Ma ei suuda kellegi tujusid taluda, enne kui ma kohvi pole saanud.”
Martinssoni peale jäi Hanssoni ja Ann-Britt Höglundi teavitamine, teistele pidi Wallander helistama.
Ta alustas Nybergist, kes oli loomulikult unine ja pahur.
„Koosolek on kell seitse,” ütles Wallander. „Mitte üheksa.”
„Kas juhtus midagi? Või olete puhta hulluks läinud?”
„Kell seitse,” ütles Wallander. „Kui sinu meelest kutsutakse juurdlusrühm hullumeelsusest kokku, siis teata ametiühingule.”
Ta pani kohvivee tulele. Ta kahetses juba, et oli Nybergile nii öelnud. Siis helistas ta Lisa Holgerssonile, kes lubas tulla.
Wallander läks kohvitassiga rõdule. Pilved hakkasid hajuma. Termomeetri järgi otsustades pidi tulema järjekordne soe ilm.
Väsimus rõhus. Vastikustundega kujutles ta, kuidas väikesed valged suhkrusaarekesed tema veresoontes ringi ujuvad.
Täpselt kell seitse lahkus ta kodust. Trepil tuli talle vastu postiljon Stefansson, vanem mees, klambrid püksisäärte küljes.
„Jäin täna hiljaks,” vabandas mees. „Trükipressil oli midagi viga.”
„Kas te viite posti ka Lilla Norregatanile?” küsis Wallander.
Stefansson taipas kohe.
„Te mõtlete sellele politseinikule, kes maha lasti?”
„Jah.”
„Sinna viib üks Selma nimeline tädike. Ta on meie linna kõige vanem postiljon. Alustas 1947. Mis see siis teeb? Nelikümmen üheksa aastat?”
„Mis ta perekonnanimi on?”
„Nylander.”
Stefansson ulatas Wallanderile ajalehe.
„Seal on teist ka juttu.”
„Viige üles,” ütles Wallander. „Mul pole nagunii enne õhtut aega lugeda.”
Ta oleks ka jalgsi politseimajja jõudnud, aga läks siiski autoga. Uus elu võis veel mõne päeva oodata.
Parkimisplatsil astus Ann-Britt Höglund temaga ühel ajal autost välja.
„Svedbergi postiljoni nimi on Selma Nylander,” ütles Wallander. „Või sa oled temaga juba rääkinud?”
„Ta on üks neist vähestest inimestest, kellel pole kodus telefoni.”
Wallander mõtles Sture Björklundi otsuse peale telefonist loobuda. Kas sellest hakkas kujunema uus trend?
Nad läksid koos koosolekuruumi. Wallander pööras uksel ringi ja läks kohvi järele. Siis jäi ta koridori seisma. Ta püüdis mõttes koosoleku käiku kavandada. Tavaliselt oli ta korralikult ette valmistanud. Nüüd ei tulnud tal muud pähe kui panna fotod lauale ja teema sisse juhatada.
Ta sulges enda järel ukse ja istus oma tavalisele kohale. Svedbergi tool oli tühi. Keegi polnud sinna istunud. Wallander võttis põuetaskust fotodega ümbriku. Ta jutustas lühidalt oma leiust. Selle jättis ta siiski enda teada, et see mõte oli tabanud teda taksos, kui ta purjuspäi Sten Widéni juurest koju sõitis. Sellest peale, kui ta nüüdseks juba pea kuus aastat tagasi purjus peaga autot juhtis ja oma kolleegidele vahele jäi, ei rääkinud ta kunagi viinast, mida ta endale aeg-ajalt sisse kallas.
Fotod lebasid tema ees. Hansson seadis projektorit paika.
„Ma juhin kohe ühele asjale tähelepanu,” ütles Wallander. „Kambapildi kõige parempoolne tüdruk on Astrid Hillström. Üks neist jaanipäeval kaduma jäänud noortest.”
Ta pani pildid projektorisse. Laua ümber valitses vaikus. Wallander ootas, ise samal ajal pilte uurides. Midagi uut talle silma ei jäänud. Öösel suures ärevuses oli ta suurendusklaasi usinasti kasutanud.
Martinsson katkestas viimaks vaikuse.
„Vähemasti võib öelda, et Svedbergil oli hea maitse,” ütles ta. „Ilus naine. Kas keegi tunneb teda? Ystad on väike linn.”
Keegi ei olnud seda naist varem näinud.
Samuti ei tundnud nad teisi pildil olevaid noori. Seda, et paremal oli Astrid Hillström, nägid kõik. Foto, mis oli nende õhukeses uurimiskaustas, oli väga sarnane. Ainult seal ei olnud ta kostümeeritud.
„Kas see on mingi maskeraad?” küsis Lisa Holgersson. „Mis aega see kujutab?”
„17. sajandit,” väitis Hansson kindlalt.
Wallander vaatas teda üllatunult.
„Miks sa seda arvad?”
„Või siis 18. sajand,” lõi Hansson kõhklema.
„Ma arvan, et pigem 16. sajand,” ütles Ann-Britt Höglund. „Gustav Vasa aeg. Siis olid sellised riided. Puhvkäised ja sukad.”
„Oled sa kindel?” küsis Wallander.
„Muidugi mitte. Lihtsalt avaldasin arvamust.”
„Jätame oletused esialgu sinnapaika. Ega see polegi kõige tähtsam, kuidas nad riides on. Pigem tekib küsimus, miks nad nii riides on. Aga sinnani on veel pikk tee.”
Ta vaatas ruumis ringi, enne kui jätkas.
„Üks foto umbes neljakümnesest naisest. Teine kostümeeritud noortest, kellest üks on Astrid Hillström. Tüdruk on jaanipäevast saadik kadunud. Ehkki ta võib olla koos teistega Euroopas reisimas. Me lähtume praegu sellest, et on. Ma leidsin need fotod mõrvatud Svedbergi kodust salapeidikust. Aga me peame alustama jaanipäeva sündmustest. Mitte millestki muust.”
Neil võttis üle kolme tunni, et olemasolev materjal läbi arutada. Suurem osa ajast kulus uute küsimuste sõnastamisele ja sellele, kes mis küsimusele võimalikult kiiresti vastuse leidmise enda peale võtab. Kahe tunni pärast tegi Wallander ettepaneku teha väike paus. Kõik peale Lisa Holgerssoni tõid endale kohvi. Siis jätkasid nad tööd. Juurdlusrühm oli hoo sisse saanud. Veerand üksteist mõistis Wallander, et edasi nad ei liigu.
Lisa Holgersson oli suurema osa ajast vaikides istunud. Nagu tavaliselt, kui ta juurdlusrühma koosolekul viibis. Wallander teadis, et ta hindas väga nende oskusi ja teadmisi.
Kuid nüüd tõstis Lisa Holgersson käe märgiks, et ta soovib sõna.
„Mis nende noortega võis juhtuda?” küsis ta. „Nii pika aja peale oleks ju õnnetusest juba teatatud?”
„Ei tea,” vastas Wallander. „Oletus, et nendega on midagi juhtunud, põhineb väga omapärasel väitel. Nimelt et nende allkirjadega postkaardid on võltsitud. Ma küll ei oska arvata, mis motiiv sel võiks olla. Miks peaks keegi postkaarti võltsima?”
„Et kuritegu varjata,” lausus Nyberg.
Ruumis jäi vaikseks. Wallander vaatas Nybergile otsa ja noogutas aeglaselt.
„Ja mitte mingit niisama kuritegu,” ütles ta. „Kadunud inimesed kas ilmuvad välja või on igaveseks kadunud. On ainult üks seletus, miks keegi postkaarte võltsis. Et võimalikult kaua varjata, et need kolm noort, Boge, Norman ja Hillström, on surnud.”
„See