Sammu võrra maas. Henning Mankell
Читать онлайн книгу.
kuulusid maalid Gertrudile. Aga Gertrud oli öelnud, et tema tuli nende isa ellu nii hilja, et pigem kuuluvad need ikka talle ja Kristinale.
Wallander möödus Kåseberga teeotsast. Ta hakkas kohale jõudma. Ta mõtles sellele, mis teda ees ootas. Ühel maikuu õhtul, kui ta Gertrudil külas oli olnud ja nad olid rapsipõldude vahel mööda traktoriteid jalutanud, oli Gertrud öelnud, et ta tahab ära kolida. Ta olevat liiga üksi.
„Ma ei taha siia jääda, kuni ta mind kummitama hakkab,” ütles ta.
Mingil moel arvas Wallander teda isegi mõistvat. Tõenäoliselt oleks tal endal sama tunne olnud.
Kui nad olid seal jalutanud, oli Gertrud temalt maja müümisel abi palunud. Sellega polevat kiiret, ta võis oodata suve lõpuni. Aga enne sügise saabumist tahtis ta ära kolida. Tema Rynge kandis elav õde olevat just leseks jäänud. Ta saaks tema juurde minna.
Nüüd oli siis aeg käes. Wallander oli selle kolmapäeva vabaks võtnud. Kell üheksa pidi Ystadist saabuma maakler, et ühiselt arutada, millist hinda oleks mõistlik küsida. Enne seda pidid Wallander ja Gertrud isa viimased asjad läbi vaatama. Nädal tagasi olid nad pakkinud. Wallanderi kolleeg Martinsson oli tulnud järelkäruga ja nad olid vedanud mitu koormat Hedeskoga lähedale prügimäele. Wallanderi vaevas üha enam mõte, et see, mis inimese elust järele jääb, satub lähimale prügimäele.
Isast oli nüüdseks peale mälestuste järel vaid hulk fotosid. Lisaks viis maali ja mõned kastid vanade kirjade ja dokumentidega. Muud ei midagi. Eluga oli lõpparve tehtud.
Wallander pööras isa maja juurde viivale teele.
Ta nägi, et Gertrud oli õues. Gertrud oli alati varakult jalul.
Nad jõid kohvi köögis, kus kapiuksed olid pärani ja riiulid tühjad. Gertrudi õde pidi juba sel pärastlõunal talle järele tulema. Üks võti pidi jääma Wallanderi kätte ja teine maaklerile.
Gertrud tuli talle vastu. Wallander nägi oma imestuseks, et naisel oli seljas sama kleit, mis isaga abiellumisel. Tal tõusis klomp kurku. Gertrudi jaoks oli see tõsine ja pidulik hetk. Ta lahkub oma kodust.
Enne kohvijoomist vaatasid nad läbi kaks kasti. Vanade kirjade hulgas silmas Wallander üllatuslikult paari lapsekingi, mida ta arvas mäletavat oma lapsepõlvest. Kas isa oli neid kõik need aastad alles hoidnud?
Ta viis kastid autosse. Kui ta autoukse kinni lõi, seisis Gertrud trepil.
Naine naeratas.
„Need viis maali ka,” ütles ta. „Juba unustasid?”
Wallander raputas pead. Ta läks õuemaja poole, mis oli olnud isa ateljee. Uks oli lahti. Koristamisest hoolimata oli tunda tärpentinilõhna. Vanal pliidiplaadil seisis pott, milles isa oli keetnud lugematul arvul tassitäisi kohvi.
Võimalik, et ma olen siin viimast korda, mõtles Wallander. Aga erinevalt Gertrudist ei ole ma pidulikult riides. Ma tulin siia oma tavalistes trööbatud rõivais. Ja kui mul poleks vedanud, oleksin praegu ise ka surnud. Nagu isa. Linda peaks vedama prügimäele selle, mis minust maha jääks. Ja nende asjade seast leiaks ta kaks maali, ühe tedrega ja teise ilma.
Wallanderi meel läks nukraks. Hämaras ateljees oli isa lähedust ikka veel tunda.
Maalid seisid seina najal. Ta tassis need auto juurde. Tõstis pagasiruumi ja kattis tekiga. Gertrud seisis ikka veel trepil.
„Ongi kõik.”
Wallander noogutas.
„Jah,” vastas ta. „Nüüd ongi kõik.”
Kell üheksa keeras kinnisvaramaakleri auto õuele. Kui mees rooli tagant välja tuli, tundis Wallander ta oma üllatuseks ära. Mehe nimi oli Robert Åkerblom. Tema naine oli mõne aasta eest jõhkralt mõrvatud ja vanasse kaevu visatud. See oli üks raskemaid ja ebameeldivamaid mõrvajuhtumeid, millega Wallanderil kunagi oli tegemist olnud. Wallander oli hetkeks segaduses. Ta oli valinud suure kinnisvarafirma, millel olid kontorid üle kogu Rootsi. Åkerblomi firma ei kuulunud nende sekka. Kui see üldse alles oli. Wallander arvas mäletavat, et firma lõpetas pärast Louise Åkerblomi mõrva tegevuse.
Ta läks trepi peale vastu. Robert Åkerblom oli täpselt samasugune, kui Wallander teda mäletas. Nende esimesel kohtumisel oli mees tema kabinetis nutnud. Talle meenus oma tookordne mõte, et Robert Åkerblomil on selline välimus, mis ei jää meelde. Kuid tema mure ja lein olid olnud ehtsad. Wallanderile meenus, et Åkerblom ja tema naine olid olnud mingi vabakoguduse liikmed. Vist metodistid.
Nad surusid kätt.
„Nii et kohtusime jälle,” ütles Robert Åkerblom.
Wallander tundis nüüd ka tema hääle ära. Hetkeks tekitas olukord temas kohmetust. Kas ta peaks midagi ütlema?
Aga Robert Åkerblom jõudis temast ette.
„Ma leinan teda praegu sama palju kui siis,” lausus ta pikkamisi. „Tüdrukute jaoks on asi muidugi veel hullem.”
Wallander mäletas nende kaht tütart. Nad olid tookord nii väikesed olnud. Nad olid aru saanud, saamata aru.
„Teil on kindlasti raske,” vastas ta.
Silmapilguks kartis ta, et minevik kordub. Et Robert Åkerblom puhkeb nutma. Seda siiski ei juhtunud.
„Ma püüdsin bürood edasi pidada,” ütles mees. „Aga ei suutnud. Kui siis konkurent tööd pakkus, haarasin võimalusest kinni. Pole kordagi kahetsenud. Ma ei pea enam õhtuti raamatupidamisega jändama. Jääb tüdrukute jaoks rohkem aega.”
Gertrud tuli õue. Koos vaatasid nad kinnisvara üle. Robert Åkerblom tegi märkmeid ja mõned fotod. Pärast istusid nad köögis ja jõid kohvi. Åkerblomi pakutud hind tundus Wallanderile alguses madal. Siis andis ta endale aru, et see oli siiski kolm korda kõrgem, kui isa kunagi oli maksnud.
Veidi pärast poolt ühtteist sõitis Robert Åkerblom minema. Wallander arvas, et ta peaks ära ootama, kuni Gertrudile järele tullakse. Kuid Gertrud, aimates ta mõtteid, ütles, et tal ei ole midagi selle vastu, et natuke üksi olla.
„Täna on nii ilus ilm,” ütles ta. „Suvi on lõpuks ometi suve moodi. Nüüd, kus see hakkab läbi saama. Ma lähen istun natuke aias.”
„Ma võin siia jääda, kui sa tahad. Mul on vaba päev.”
Gertrud raputas pead.
„Tule mulle Ryngesse külla,” ütles ta. „Aga alles mõne nädala pärast. Ma pean enne sisse elama.”
Wallander istus autosse ja asus teele Ystadi poole. Ta otsustas, et sõidab otsejoones koju ja paneb arsti juurde aja kinni. Siis paneb ta veel pesupesemise aja ja koristab.
Kuna tal ei olnud kiiret, valis ta pikema tee. Talle meeldis autoga sõita. Vaadata maastikku ja lasta mõtetel rännata.
Valleberga oli just selja taha jäänud, kui telefon helises. Helistas Martinsson. Wallander pidurdas ja peatas auto teeservas.
„Ma otsisin sind,” ütles Martinsson. „Keegi ei öelnud ka, et sul on täna vaba päev. Muide, kas sa tead, et su automaatvastaja on rikkis?”
Wallander teadis, et see vahel jukerdab. Ta taipas ka, et midagi oli juhtunud. Nii kaua, kui ta oli politseinik olnud, oli see tunne ikka sama. Pitsitustunne kõhus. Ta hoidis hinge kinni.
„Ma helistan Hanssoni toast,” jätkas Martinsson. „Minu külalistetoolil istub Astrid Hillströmi ema.”
„Kelle?”
„Astrid Hillströmi. Üks nendest kaduma läinud noortest. Tema ema.”
Wallander teadis nüüd, kellest jutt.
„Mida ta tahab?”
„Ta on väga ärritunud. Tütrelt tuli postkaart. Viini postitempliga.”
Wallander kortsutas kulmu.
„See on ju ometi hea uudis? Et tütar endast märku annab.”
„Ta ütleb, et tema tütar pole seda kirjutanud. Ta väidab, et kaart on võltsitud.