Sammu võrra maas. Henning Mankell
Читать онлайн книгу.
ei tea, milles asi,” lausus ta. „Aga mul on tunne, et ta jutus võib iva olla. Ma ei oska täpsemalt öelda. Aga midagi on. Võib-olla.”
Wallander teritas kohe tähelepanu. Aastate jooksul oli ta õppinud Martinssoni vaistu usaldama. See osutus tihtipeale õigeks.
„Tahad, et ma tulen sinna?”
„Ei. Aga ma arvan, et sina, mina ja Svedberg peaksime homme maha istuma ja seda asja arutama.”
„Ütle kellaaeg.”
„Kell kaheksa? Ma räägin Svedbergiga.”
Kõne lõppes. Wallander istus edasi. Eemal põllul sõitis traktor. Ta saatis seda pilguga.
Ta mõtles Martinssoni sõnadele. Ta oli ise mitu korda Astrid Hillströmi emaga kohtunud.
Ta võttis mõttes juhtunu veel kord läbi.
Paar päeva pärast jaanipäeva oli teatatud kolme noore kadumisest. See oli juhtunud täpselt siis, kui ta pärast oma vihmast puhkust tööle oli naasnud. Tema ja veel paar kolleegi olid juhtumi enda peale võtnud. Algusest peale oli talle paistnud, et mingit kuritegu pole. Kolme päeva pärast oli saabunud Hamburgist postkaart. Kaardil oli kujutatud linna raudteejaama. Wallander mäletas teksti sõna-sõnalt. Me reisime Euroopas ringi. Võib-olla tuleme alles augusti keskel tagasi.
Täna oli kolmapäev, 7. august. Niisiis pidid nad varsti koju tulema. Astrid Hillström oli saatnud veel ühe postkaardi, Viinist.
Esimesele kaardile olid alla kirjutanud kõik kolm. Vanemad olid nende käekirjad ära tundnud. Ainult Astrid Hillströmi ema oli kahelnud. Kuid ta oli lasknud end ülejäänutel veenda.
Wallander heitis pilgu tahavaatepeeglisse ja keeras auto taas teele. Martinssoni aimused osutusid sageli õigeks.
Wallander parkis auto Mariagatanile ning tassis kastid ja maalid trepist üles teisele korrusele. Seejärel istus ta telefoni juurde. Arstil, kelle juures ta tavaliselt käis, vastas ainult automaatvastaja. Ta oli 12. augustini puhkusel. Wallander mõtles, kas oodata. Ent mõte, kui lähedal ta hommikul surmale oli olnud, ei andnud talle asu. Ta helistas ühele teisele arstile ja sai aja järgmiseks päevaks kella üheteistkümneks. Kui ta oli end ka järgmise päeva õhtuks pesupesemise järjekorda pannud, hakkas ta koristama. Magamistoaga lõpule jõudnud, oli ta juba väsinud. Elutoas imes ta tolmu üsna ülejala ja pani siis tolmuimeja ära. Kastid ja maalid oli ta viinud tuppa, kus Linda vahel harva külas käies peatus.
Siis jõi ta köögis kolm klaasi vett.
Ka janu pani teda imestama.
Väsimus ja janu. Millest see tuli?
Kell oli juba kaksteist. Ta tundis, et on näljane. Üks pilguheit külmkappi ja oli selge, et sealt pole midagi võtta. Ta pani jaki selga ja läks välja. Väljas oli soe. Ta jalutas keskusesse. Ta seisatas kolme kinnisvarakontori ees ja uuris vaateakendelt majade pakkumisi. Siis sai ta aru, et Robert Åkerblomi pakutud hind oli mõistlik. Vaevalt Löderupi maja eest üle 300 000 saaks.
Ta peatus vorstiputka juures ja sõi ühe hamburgeri. Jõi kaks pudelit mineraalvett. Seejärel läks ta kingapoodi, mille omanikku ta tundis, ja käis seal tualetis. Kui ta jälle tänavale astus, oli ta korraks kahevahel. Ta peaks oma vaba päeva poeskäimiseks kasutama. Mitte ainult külmkapp ei olnud tühi, vaid ka sahver. Aga ta ei suutnud mõeldagi, et peaks autoga kuhugi marketisse sõitma. Ta kõndis mööda Hamngatanit, üle raudtee ja pööras Spanienfararegatanile. Siis jõudis ta paadisadamasse, käis aeglaselt mööda paadisildu ja vaatas köitega kinnitatud paate. Ta püüdis ette kujutada, mis tunne oleks purjetada. Ta ei olnud kunagi proovinud. Siis tundis ta jälle pissihäda. Ta käis toidubaari tualetis, jõi veel ühe pudeli mineraalvett ja istus siis merepäästekeskuse punase hoone lähedale pingile.
Viimati oli ta seal istunud talvel. Sel õhtul, kui Baiba ära sõitis.
Wallander oli ta Sturupisse viinud. Oli juba pime. Lumesegused tuuleiilid virvendasid autolaternate eest läbi. Nad ei vahetanud sõnagi. Pärast, kui ta oli näinud Baibat passikontrollist läbi minevat, sõitis ta Ystadi tagasi ja istus selle pingi peal. Külma tuule käes. Külmetas. Aga istus ikka. Ja mõtles, et nüüd on kõik läbi. Ta ei näe Baibat enam kunagi. Nende lahkuminek oli lõplik.
Baiba oli Ystadi tulnud 1994. aasta detsembris. Wallanderi isa oli äsja surnud. Ja Wallander ise oli läbi elanud ühe kõige kurnavama juurdluse oma politseinikukarjääri jooksul. Kuid sel sügisel oli ta üle paljude aastate tulevikuplaane teinud. Ta oli otsustanud Mariagatanilt ära kolida. Maale. Ja endale koera võtta. Ta oli käinud isegi ühe koerakasvataja juures labradorikutsikaid vaatamas. Ta tahtis elus kannapöörde teha. Kõige rohkem soovis ta, et Baiba jääks tema juurde. Baiba oli tulnud Ystadi jõuludeks. Wallander pani tähele, et Baiba ja Linda said algusest peale hästi läbi. Siis, 1995. aasta alguses, enne Baiba Riiga sõitu, olid nad tõsiselt tulevikust rääkinud. Et võib-olla tuleb Baiba suvel juba päriseks Rootsi. Nad olid käinud koos maju vaatamas. Üht üksildast talu Svenstorpi lähedal olid nad külastanud mitu korda. Siis aga ühel päeval märtsis, või õigemini õhtul, kui Wallander oli juba uinunud, oli Baiba Riiast helistanud ja ütelnud, et ta pole kindel. Ta ei tahtvat abielluda, ei tahtvat Rootsi kolida. Igatahes mitte veel. Murest murtuna oli Wallander mõni päev hiljem Riiga lennanud. Ta oli arvanud, et suudab Baiba ümber veenda. Asi oli lõppenud sellega, et nad tülitsesid, esimest korda, pikalt ja ägedalt. Seejärel ei rääkinud nad teineteisega üle kuu aja. Siis oli Wallander helistanud ja nad olid kokku leppinud, et ta sõidab suvel Lätti. Nad olid veetnud kaks nädalat Riia lahe ääres lagunenud majakeses, mille Baiba oli saanud oma kolleegilt laenata. Nad olid rannas jalutanud ja Wallander oli oodanud varasematele kogemustele tuginedes, et Baiba hakkaks ise tulevikust rääkima. Ent kui ta siis hakkas, oli ta jutt kõhklev ja põiklev. Mitte praegu, mitte veel. Miks nad ei võiks niimoodi edasi elada? Koju jõudes oli Wallander olnud masenduses ega teadnud ikka, mis ta elust edasi saab. Sügis oli möödunud, ilma et nad oleksid kohtunud. Nad olid rääkinud, plaane teinud, igasuguseid alternatiive kaalunud. Aga midagi ei olnud välja tulnud. Siis oli Wallander kahtlustama hakanud. Äkki on Baibal Riias teine mees? Keegi, kellest temal aimugi pole? Armukadedusest helistas ta Baibale mitu korda keset ööd ja vähemalt kahel korral tundus talle, et Baiba korteris viibis veel keegi, ehkki naine kinnitas, et see pole nii.
Baiba oli ka selleks jõuluks Ystadi lennanud. Seekord oli Linda nendega ainult jõuluõhtu veetnud. Siis oli ta sõpradega Šotimaale sõitnud. Uue aasta esimeste päevade sees oli Baiba välja öelnud, et ta ei taha Rootsi elama tulla. Ta olevat kaua kahelnud. Aga nüüd ta teadis. Ta ei tahtnud kaotada oma tööd ülikoolis. Mida ta Rootsis tegema hakkaks? Ystadis? Vahest saaks ta tõlgina tööd. Ja kõik? Wallander oli püüdnud teda veenda, aga sellest polnud kasu, ja varsti oli ta alla andnud. Ehkki kumbki seda otseselt välja ei öelnud, teadsid mõlemad, et suhe on lõpusirgel. Pärast nelja aastat polnud silmapiiril ühtegi lahendust. Wallander oli sõidutanud Baiba Sturupisse, näinud teda läbimas passikontrolli ja veetnud siis talveõhtu merepäästekeskuse ees külmunud pingil. Ta oli olnud masenduses ja tundnud end mahajäetumana kui kunagi varem. Ent üks teinegi tunne oli ligi hiilinud. Kergendustunne. Vähemalt oli nüüd kõik selge.
Üks mootorpaat väljus sadamast. Wallander tõusis püsti. Ta pidi jälle tualetti minema.
Alguses olid nad Baibaga aeg-ajalt telefonis rääkinud. Siis jäi seegi ära. Viimasest kõnest oli nüüd üle poole aasta möödas. Ühel päeval, kui nad olid Lindaga Visbys ringi kolanud, oli tütar küsinud, kas Baibaga on nüüd kõik lõplikult läbi.
„Jah,” oli Wallander vastanud. „See on läbi.”
Linda oli oodanud, et ta jätkaks.
„See oli ilmselt paratamatu,” oli Wallander lisanud. „Ega me kumbki ei tahtnud, et nii läheks. Aga midagi polnud teha.”
Ta läks uuesti toidubaari. Noogutas ettekandjale ja kadus tualetti.
Seejärel jalutas ta koju Mariagatanile, võttis auto ja sõitis mööda Malmö poole viivat teed. Enne kui ta sisenes supermarketisse, kus ta tavaliselt ikka käis, püüdis ta autos ostunimekirja valmis teha. Ostukäruga riiulite vahel tiirutades ei leidnud ta aga paberilipikut kusagilt. Ta ei hakanud autosse tagasi