Tule eile meile. Lea Jaanimaa
Читать онлайн книгу.
mööblitükid ja kui jõudis ringi peale teha, ehmatas end istuli. Ta oli oma pilgu fokuseerinud otse teise inimese silmadesse. Elli kargas kohe püsti, kuigi süda vasardas rinnus ja sabakont tuikas.
„Tere, Bärbel, mina olen Anna, saame tuttavaks, oleme nüüd naabrid,” ütles õue astunud tüdruk naeratades. Kuidagi pingevabalt ja lihtsalt käis see esmakohtumine. Kuigi Ellil polnud vähimatki kahtlust, et teisele ei olnud jäänud märkamata tema akna taga uudistamine, juttu ta sellest ei teinud, vaid vaatas südamliksooja pilguga otse Elli silmadesse. Elli meelest polnud need silmad tema omadega kontakti kaotanudki, kuigi keha oli majast aeda liikunud. Ta võitles õudusvärinatega.
„Tere muidugi, seda minagi, ma käisin juhuslikult siin põldudel rapsi nuusutamas ja kollast värvi imetlemas, meil on vedanud, et ilmetut hernepõldu sel aastal pole, mesilastel ikka rapsis parem, vaatasin, teil siin nii ilusaks kõik tehtud, kardinad ees ja puha… Oi, sa teadsid mu nime, nii vahva, keegi ei kutsu mind nii, ikka Barbiks… ei, Elliks tahtsin öelda, me nüüd naabrid, mul nii hea meel, et tüdruk oled, nii ilus ka veel ja armas, saame sõpradeks, nõus?” Elli vuristas kogu jutu ühe hingetõmbega.
Naabritüdruk noogutas ainult ja see vihastas Ellit eriti. Mis see juhmakas endast õige mõtleb, tema pakub lahkelt oma sõprust, aga see ainult jõnksutab peaga. Palju arvab endast, ise pole iluski, kole nagu öö. Hoolimatu ka, ei pea millekski vaeva, mis Elli nägi tema pärast. Ja millise ohvri Elli veel tõi, uued kingad täitsa hukas, valge seelik ka istmiku pealt roheline. Anna seisis ja vaatas oma mahedate silmadega Ellile otsa ja ootas, et teine jätkab oma sõnavurinat. Elli aga heitis pilgu päikese suunas, tegi ehmunud näo, et kell ilmselt palju ja ta jääb kusagile hiljaks. Seejärel lidus üle kollase rapsivälja kodu poole, rehmas veel enne käega, et selleks korraks siis head aega. See kauaoodatud kohtumine ei olnud sugugi selline nagu vaimusilmas kümneid kordi sai läbi elatud. Möödapanek tekitas niivõrd suurt tuska, et vihahood lainetasid pealaest varvasteni. Pidi ju tema kadedusest naabriplika pikali lööma, maha potsatas aga hoopis ta ise. Pole ka ime, kui niimoodi ehmatatakse ja kollitatakse. Need silmad ajasid Ellile tagantjärelegi hirmu nahka. Nii, ette hoiatamata, ei tohi ju ometi teist vaadata.
4
Elli jõudis koju just selleks ajaks, kui ema majaust lukust lahti keeras. Ema ei tundunud pahas tujus olevat, ometi saatis ta õues oodanud kliendi minema sõnadega, et ei saa teda aidata. Elli piidles vargsi ema, midagi oli valesti ja sellesse selguse saamiseks tuli kiirelt tegutseda. Ellil oli pidevalt mingeid saladusi, mida emal õnnestus paljastada. Mis siis sel korral? Seda, et külamutid alatasa midagi soigusid, ei pidanud ema millekski. Andis Ellile õiguse ka siis, kui ise vastupidi arvas. Näiteks õunavargil käimise pärast. No mis sellest, et oma aias õunu nii et tapab, ikka on ju põnev käia võõrastes aedades õunaraksus. Tema ainult korra käis, polnud teisi temaealisi, kellega puntis tegutseda. No jäi vahele ka, ema sai õiendada tõesti. Mis siis sel korral? Kas see šokolaadijama? Poepidaja on ise süüdi, kui paigutas kauba niimoodi ringi, et maiustused käeulatuses. Ta oleks võinud peoga nätsupakke taskusse toppida, müüja poleks märganudki. Tema libistas ainult šokolaadi kaenla alla ja kassasse jõudes ta ju maksis. Limonaadi eest. Kas oli mõni mutt märganud ja kaevanud. Kes kurat teda keelest sikutas ja kaebama sundis, mis see kellegi asi on, nagunii on kaupadele hinda otsa pandud. Mutid olid üldse üks suur nuhtlus. Ühel päeval, kui Elli poodi limonaadi ostma läks, kuulis ta selja taga kolme külanaise sapist märkust, et noor tüdruk võiks ikka tere ka öelda. Elli pööras ringi ja jättis näod meelde. No on õelusekotid, ega Elli meelega ebaviisakas olnud. Mutid olid kõik ühte nägu ja kust tema pidi teadma, keda ta juba kohanud oli ja keda mitte. Noh ja kui teadiski, mis see teretamine nüüd nii tähtis tegevus oli, et kohe kaagutama vaja hakata. Karistada said need kolm kana küll. Ühel kallas jahtuma pandud piima kaevu, teisel keeras koerakuudi kummuli, nii et koer jäi sisse. Kolmandale sokutas trepile paelaga kinni seotud tordikarbi, ukselingi vahele torkas pundi põllulilli. Tore oli jälgida, kuidas mutt koju saabudes kohvikannu tulele pani ja tordikarpi lahti harutades sealt lehmasitakoogi leidis. Ise olid nad süüdi. Elli käis varjuna ema kannul ja nuputas. Ema oli mõtlik ja vaikis. Issand, äkki ta kolas riidekapis ja avastas tema kosmeetikavarud. Elli oli ettenägelikult suure lao tekitanud ajaks, kui ema lubab tal end meikima hakata. Peale kooli põikas ta ikka linnakese kaubamajja ja lahkudes napsas kaasa midagi iluosakonnast. See polnud ometi vargus, need vidinad olid testrid kauba proovimiseks. Tema ju ka proovis ja testis. Kodus. Ei, selle asjaga ta ei saanud vahele jääda, ema oleks kohe kisa tõstnud. Milles siis nüüd asi? Ta jäi küll sel aastal matemaatikas suvetööle, aga see oli emale teada ja järeleaitamise graafik rippus seina peal. Pigem tundis ema ennast süüdlasena, et polnud Ellit õppimises aidanud. Salongtoa lukustatud sahtlit oli ta tõepoolest juuksenõelaga muukimas käinud, aga polnud lahti saanud, see süü oli ka olemata. Elli ei pidanud vastu ja hakkas ise emaga rääkima:
„Ema, ma sain täna naabritüdrukuga tuttavaks, hästi ilus ja tore tüdruk on. Taadi maja ka korda tehtud, ei tunne äragi. Tüdruku nimi on Anna. Ta on nii minu moodi, samaealine ja… Küll on hea, et tüdruk on, saan temaga kogu suve koos olla ja meil ei hakka kindlasti igav. Tulen just tema juurest ja juba kisub sinna tagasi, nii palju on meil rääkida. Ei tea, kas suve lõpukski räägitud saame. Ta vist tuleb meie kooli, teadis mu nime – kes muu kui klassijuhataja mainis. Anna kutsus mind külla, kui sul mind hetkel vaja pole, siis läheksin tagasi. Või on sul midagi rääkida minuga…?”
„Rääkida võiksime küll.” Ema võttis istet ja näitas käega, et Elli sama teeks. Ellil kiskus pingest iiveldus kurku.
„Mul on tööl kiired ajad, pean mõnda aega rohkem päristööl olema ja kodus harvem. Ma olen siin plaaninud sulle hoidja leida, sa ei saa kogu aeg omapäi olla, mina ka ei saa rahu, kui sina siin ripakil ja söömata. Mis sa ise arvad, kelle võiksime su hoidjaks tellida?”
„Anna.”
„Mida ma annan?”
„Heh, Anna, naabritüdruku võiksime tellida mind hoidma.”
„Ära aja rumalat juttu, ise ütlesid, et Anna on sinuealine.” Ema ei olnud tuttav oma uute naabritega, aga see mõte ei kõlvanud ilmselt kusagile, et üks laps hakkab hoidma teist last. Ju ta nägi juba vaimusilmas, et ühe mure asemel saaks ta kaela topelt. Et mida kaks puberteediealist tüdrukut välja mõtlevad, seda ei suuda ennustada ka kogu ilma targad. Ei tea, miks teda veel lapseks peeti, ema oli temaealiselt juba ise sünnitanud, noh, paar aastat vanemana. See tema ammune kergemeelsus ongi nüüd Elli elu ohustamas ja vabadust piiramas. Elli ei hakanud ema mõjutama, enne pidi ta välja peilima võimalused, kuidas saaks kõige suurema vabadusega suve veeta. Mingit külamoori ta siia küll ei lase. Tuleks taat, tema küll, aga muttidel on kriips peal. Elli mõtles juba, et jookseb kodust minema, kui ema mingi krõhva koju valvama toob. Järgmisel aastal saab ta passi, siis on küll aidaa, ei tema siia kopitama ja vanadust ootama kavatse jääda. Elli läks õue, et asja üle järele mõelda.
5
Nüüd siis kannab tema kaval plaan vilja. Ja millist vilja, ptüi! Ema võttis ühel heal päeval koogikarbi kaasa ja läks uutele naabritele külla. Elli oli küll selle maha laitnud, et mis ta ennast vaevab, Elli saab ju ise sõbranna kohale kutsuda. Ema arvas aga, et selliseid asju peab ta Anna emaga arutama. Seda nüüd veel vaja, et kaks ema vandenõu sõlmivad. Elli hakkas järjest rohkem oma naabreid põlgama. Ema oli peale nende külastamist heas tujus. Küsimuse peale, et kuidas siis läks, teatas ema Ellile, et kõik on korraldatud. Elli ei saanud sel õhtul kaua und, sest haudus kättemaksuplaane ja mõtles välja alatusi, millega oma tobedat naabriplikat karistada, muidugi teeb ta ka vanamoori elu kibedaks, kindel see. Ventiilid oli ta selle rattal juba küljest kruttinud ja metsa visanud. Kahjuks ei olnud ta pealt näinud, kuidas Anna ema jalgsi loomade juurde vantsima pidi.
Hommikul ajas ema Elli juba varavalges üles. Ta oli võileivad koos teega lauale pannud ja mingi paki köögikapile asetanud. Elli protestis küll, et miks ema teda magada ei lasknud, tal ei olnud ju sel päeval vaja kooli järeltööle minna. Põhjus koputas peagi uksele ja ema laskis koputaja sisse. See oli Anna. Ja oh õudust, mis tal seljas oli! Selg seljaks, aga mis jalas olid? Dressipüksid. Mis sel perel ometi nende dressidega on, mingi haigus või. Elli läks riietuma ja hõõrus silmad punaseks, sest ei uskunud seda, mida nägi. Tema