Tule eile meile. Lea Jaanimaa
Читать онлайн книгу.
ning suve rõõmuga. Komps toidu ja joogiga kaenlas, marssiski ta Anna kõrval põllule, kus neile kõplad anti ja vaod kätte näidati. Asja tegi nõmedamaks veel see, et ta polnud Annaga õieti tuttavgi. Polnud nagu millestki rääkida ja kedagi taga rääkida ammugi mitte, sest ühiseid tuttavaid neil ka polnud. Ta kirus ennast, et ei olnud plika tausta enne järele uurinud. Ta oleks pidanud aimama, et rahaküllust selles peres pole ja vaevalt nii suur tüdruk koju logelema jäetakse. Aga kust pidi tema seda teadma, teda ju ei kutsutud tuppagi, kui ta sõprust pakkumas käis. Äkki olid kullakangid riiulites. Ta märkas küll naabrinaise kulunud dresse, aga kust tema pidi teadma selle riietuse tähendust, äkki armastas Anna ema mugavust ja see, et ta väntas loomalautade suunas, ei tähendanud iseenesest veel midagi. Sõitis äkki metsaveerde, et siis tervisejooksu teha, kust tema teadis.
Vahedad raudpea ja puuvarrega kõplad käes, asusid nad ettenäidatud viisil vagusid kraapima. Vao otsad olid nii kõvad, et Elli roided ragisesid, kui ta üritas sealt paakunud pinnasest umbrohul kaela maha lõigata. Nagu kiuste olid peeditaimed armetumad ja väiksemad kui malts. Kõva pingutusega nad koos Annaga siiski edasi said ja mõnekümne meetri pärast muutus muld pehmemaks ning ka peeditaimed olid lopsakamad. Hinge tõmbamiseks kõpla najale toetudes tutvus Elli oma kaasvõitlejatega. Need olid kõik eakad naised. Oleks kas või üks poisinolk või pohmellis meesisik mõne kõrvalvao peal piinlemas, ikka oleks lõbusam. Neist naistest ei olnud aga mingit rõõmu, isegi kirumise olid nad unustanud, keeled olid koos süljega suhu kuivanud. Elli ja Anna kratsisid vaikides kõrvuti vagudel. Alles keskpäeva paiku, kui oli ringiga tagasi jõutud ja kaasavõetud lõunasööki hävitama hakati, tegi Anna suu lahti.
„Sa oled minu peale nüüd pahane vist, et minu süül siin vagude vahel pead higistama?” Elli oleks tahtnud vastata, et sinu süül jah, sa vana lollakas. See vagusidpidi songerdamine oli ta nii närvi ajanud, et hea meelega oleks kõpla tõstnud ja sellega teisele näkku virutanud. Mida ta endast õige mõtleb, et võtab vabaduse teise eest otsustada. Ta oleks tahtnud seda kõike Annale näkku kisendada, aga tal oli tekkinud plaan, millega karjumine kokku ei sobinud
„Ei, kullake, mis sa nüüd, mul on väga hea meel, et saan uusi väljakutseid. Kodus oligi nii igav ja siin on võimalus lihaseid pingutades oma keha vormi ajada.”
Korra vilksatas Ellil läbi pea, et võis Annat solvata selle vormi ajamise jutuga, oli ju tema ise piitspeenike, mida ei saanud Anna kohta öelda. Läks siiski õnneks, teine ei taibanud solvuda – juhmakas nagu ta oli. Elli sõi ära ema poolt kaasa pandud võileivad. Ta imestas siiralt, et mismoodi need tavalised söögiasjad said nii hästi maitsta. Elli oli lapsest saadik väga hea isuga olnud. Taadi tehtud pudrudki sõi lusikat limpsides ära, kooke ja maiustusi jahvatas ta mitme eest. See päästiski külamuttide küpsetised prügikasti minemisest. Toiduraiskajaks heas mõttes nimetas teda ka ema, sest peale vaadates jäi mulje, et see laps pole iial süüa saanud. Lõunapausi järel käisid nad veel korra põllu teises otsas ära ja siis maksti palk välja. Elli pettumus oli tohutu, nii vähe selle armutu rabamise eest. Tema ema kliendid maksid ka rohkem ja jätsid peeglilauale tänutäheks veel lisagi. Elli langetas otsuse, et ta ei kraabi rohkem ühtki liblet. Koduteel jutustas ta Annale oma traagilisest elust.
„Aga see on saladus, nõus?”
Anna kuulas kaastundlikult, kuidas Elli oli lapsena olnud väga haige, lausa suremas. Mingi sisemine viga, midagi pärilikku või geeniviga, üks geen vist rohkem või oli hoopis vähem, ta ei tea täpselt. Ema ei räägi ka. Ema ei räägi isegi, kes ta isa on, muidu saaks järele uurida ja tervise korda. Ta ei taha pärida emalt asju, tal on emast kahju. Emale ei räägi ta ka oma valudest, mis pidevalt teda piinavad, ei lase öösiti magada ega midagi. Juustegagi on seepärast jama, ema pidi tal hiljuti suure jupi maha lõikama. Veel jutustas Elli, kui raske on tal koolis asjadest aru saada, sest pea käib alailma ringi. Ema ei tea seda ja õpetajatele ka ei julge rääkida. Eriti hull on matemaatikaga, ühel päeval oskab kõike ja siis jälle mitte midagi. Suvetöölegi jäeti ülekohtuselt. Veekalkvel silmadega kurtis ta veel oma hirmsat kannatusterohket elu. Kogu aeg peab ta oma hädasid varjama, et teisi säästa. Pikalt analüüsis ta ohte, mis nende peedivagude kõplamise tõttu nüüd teda tabada võivad. Kõik oli muidugi lausvale. Pilk kuulaja mahedatesse kaastundlikesse silmadesse andis teada, et haleduseseeme oli kukkunud õigesse pinnasesse. Elli märkas, et Anna tahtis nagu midagi öelda, otsis õigeid sõnu, aga kuna nad olid jõudnud Elli kodu lähedale, ei andnud Elli selleks võimalust, vaid lontsis vaevaliselt jalgu lohistades õueväravast sisse. Lehvitas veel korraks Annale, et head aega tänaseks.
6
Elli oli oma etendusega rahul. See oli hästi ajastatud, et just tema kodu juures jutt otsa lõppes. Ta ei mäletanudki, mida kõike oli kokku rääkinud. Las nüüd Anna mõtleb koduteel kuuldu üle järele ja saab lõpuks aru, et tema süül on nüüd üks tore ja ilus naabritüdruk varsti surivoodil. Elli ehmatas ise ka oma mõtetest. Mis surmast ta siin jahub, elu alles algab. Tema viga oligi selles, et vahetpidamata mõtles aju välja igasugu erinevaid õudusi ja nii suurelennuliselt, et ta hakkas isegi uskuma kõike seda koledust. Kodus viskas Elli end kohe teleri ette külili, kuigi oleks pidanud matemaatikat õppima. Emale ei jäänud see märkamata. Elli võttis oma matemaatikaõpiku ja kaustiku, rääkis emale, et Anna lubas teda õppimisel aidata ja kiirustas õue. Sel korral ei kooserdanud ta põlde mööda, vaid suundus otsejoones taadi majani. Hiljaks jäi, uks oli lukus. Aknast sisse piiluda ta ei julgenud. Igaks juhuks võttis ta suuna loomalautade poole. Polnudki seal enne käinud, kartis halba õhku sisse hingata. Sinna oli ehitatud hiljuti uus kaalumaja. Elli mõtles, et Anna võis täiesti vabalt seal lehvimas käia. Asjata vaev, vilja hakatakse vedama alles sügisel ja enne seda pole lootustki, et mõni kobedam autojuht sinna satub. Peale pikka vantsimist kruusateel jõudis ta madala telliskividest laudani, mille najal lootis jalgrattaid näha. Ühtegi polnud. Ukse ees tossutas mingi vanamees paberossi ja pärimise peale, kus töölised on, sai vastuseks, et eks ikka koos lojustega metsakarjamaal. Vanamees seletas ka, et ega rohkem töötajaid polegi, üks päevases ja teine öises vahetuses, et ema töötab päeval, plika käib karjakuks. Elli ei jõudnud ära imestada, et tänapäeval veel karjas käiakse, aga küsida polnud mahti, sest märkas Anna ema jalgrattal tulemas. Elli jaoks oli pilt selge ja ta andis jalgadele valu, et kiirelt koju saada. Ärgu see Anna lootkugi, et mingite mataülesannete pärast hakkab ta metsas karjakuonni otsima. Kodus võttis igavus võimust ja ta otsustas Annale teene teha ning ta neetud karjakuhütt üles otsida. Kõigepealt lippas ta poe juurde ja seal veidi luusinud, hakkas talle puu najal silma üks päevinäinud jalgratas. Esiporitiivale keevitatud ostukorvis läikisid tühjad õllepudelid ja sellest võis järeldada, et ratta omanik oli lisa toomas. Suvekuudel peeti külapood kaua avatuna ja vahel kostis selle ümbruses jõminat poole ööni. Ah, joogu need siinsamas põõsas ära, ta käib siva metsas ja enne kui vanamehel seda vaja läheb, on vokk tagasi. Ta loopis taara põõsasse, viskas oma pika jala üle rattapulga ja väntas ringi vaatamata lautade poole. Nendest möödudes käis peast läbi mõte, et oleks pidanud tossutavalt vanamehelt täpsemalt teed küsima, aga ta ei viitsinud peatuda ja sõtkus kruusa krobisedes metsa poole. Varsti läks tee üle kitsaks metsarajaks. Algul sai ta sihi õigsust kontrollida lehmakookide järgi, aga siis unustas ta puid vahtides selle ära ja enne kui arugi sai, oli ilmselgelt eksinud. Metsaveerde tagasi väntamine polnud Elli arust parim mõte ja loogiliselt võttes on nagunii igal teel algus ja lõpp, parimal juhul jõuab tee ringiga alguspunkti tagasi. Nii ta sõtkuski edasi. Hakkas juba hämarduma ja mis veelgi hullem, oli kerkinud udu. Jonni pärast ei pööranud ta siiski otsa ringi. Peatselt sai ta teada udu põhjuse, ta jõudis jõeni. Tal polnud aimugi, et selline veekogu ta kodukandis vookleb. Siia peaks ta Anna meelitama ja siis vette lükkama. Ei tea, kas too oskab ujuda. Nalja saaks. Kui mitte, siis oleks hea vaadata, kuidas isehakanud sõbranna vett puristades elu eest rahmeldab. Mingit oksajuppi ei saa ta küll Ellilt kinnihaaramiseks, ärgu mitte lootkugi. Uppuja pääsemine olgu ikka uppuja enda asi. Jalgratast käe kõrval lükates läks ta mööda jõe kallast pärivoolu edasi, kuni jõudis ühe imeliku majani. Sinna ei viinud mitte ühtegi elektriliiniposti, samuti polnud majal aknaid. Oli nagu püstkoda, aga suurem. Jões nägi ta läbi udu mingit masinavärki. Ta arvas, et selle abil toimetati majja kas vett või elektrit. Ta tiirutas ümber ehitise ja leidis ukse, mis polnud lukustatud, vaid puuklots oli üle uksepiida risti keeratud. Elli astus sisse. Ta oli väga pettunud, sest