Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie
Читать онлайн книгу.
kasvu mees naeratas talle laialt, mees, kellel oli tihe habe ja seljas kuninga kaardiväe ohvitseri munder. West taipas võpatusega, et see on Jalenhorm. Ta libistas end sadulast maha ja haaras mehemüraka käe kahe pihu vahele. Jalenhormi oli hea näha. Hea oli näha kedagi kindlat, ausat ja usaldusväärset. Jalenhorm oli meenutus eelmisest elust, ajast, mil West ei liikunud veel selle maailma vägevate seas ja kõik oli palju lihtsam. „Kuidas läheb, Jalenhorm?”
„Pole viga, aitäh küsimast, kolonel. Lihtsalt teen laagris tiiru. Lihtsalt ootan.” Mehemürakas tõstis käed suu juurde, õhkas neile peale ja hõõrus neid kokku. „Üritan sooja saada.”
„Just seda sõda minu kogemuste järgi tähendabki – väga palju ootamist ebameeldivates oludes. Väga palju ootamist, selle vahele aga meeletu hirmu hetked.”
Jalenhorm muigas kuivalt. „Siis on, mida oodata. Kuidas printsi alluvuses on?”
West vangutas pead. „Kõik võistlevad, kes on kõige ülbem, rumalam ja raiskab kõige rohkem. Aga sinul? Kuidas laagrielu on?”
„Meil polegi nii hull. Aga lääniisandate saadetud sõduritele tunnen ma küll kaasa. Nad ei suuda võidelda. Ma kuulsin, et paar vanemat meest olid läinud ööl külma kätte surnud.”
„Tuleb ette. Loodame lihtsalt, et nad maetakse sügavale ja meist kaugele.” West sai aru, et Jalenhorm peab teda südametuks, aga midagi polnud teha – ka Gurkhulis hukkusid ainult vähesed mehed lahingus. Enamasti surid nad õnnetuste, haiguste, väikeste halvaksläinud haavade pärast. Lõpuks sellega harjus. Mõnede aadlike saadetud sõdurite viletsat varustust vaadates oli arvata, et laagris hakatakse iga päev mehi matma. „Ega vaja pole midagi?”
„Üks asi on küll. Minu hobune kaotas selle pori sees kabjaraua ja ma üritasin leida kedagi, kes uue raua alla paneks.” Jalenhorm laiutas käsi. „Võib-olla ma eksin, aga minu meelest pole terves laagris ühtegi seppa.”
West jäi talle otsa vahtima. „Mitte ühtegi?”
„Mina küll ei leidnud. Ääsid, alasid, vasarad ja kõik muu on olemas, aga… pole kedagi, kes nendega töötaks. Ma rääkisin ühe varustusülemaga. Ta ütles, et kindral Poulder keeldus ühtegi oma seppa andmast, kindral Kroy samuti, nii et, noh,” Jalenhorm kehitas õlgu, „meil polegi ühtegi seppa.”
„Kas kellelgi ei tulnud pähe kontrollida?”
„Kellel?”
West tundis tuttavat peavalu silmade taga tärkamas. Nooltele on vaja otsi, mõõgad vajavad teritamist, turvised ja sadulad ja varustust vedavad vankrid lähevad katki, neid tuleb parandada. Sõjavägi ilma seppadeta on peaaegu sama hea kui sõjavägi ilma relvadeta. Ja nad olid siin keset külma kõnnumaad, lähimast asundusest miilide kaugusel. Kui just…
„Me möödusime siia tulles ühest sunnitöökolooniast.”
Jalenhorm tõmbas silmad pilukile, üritades meenutada. „Jah, seal oli vist valamiskoda. Ma nägin metsa kohal suitsu…”
„Seal on kindlasti kogenud metallitöölisi.”
Suurt kasvu ohvitseri kulmud kerkisid. „Kurjategijatest metallitöölisi.”
„Praegu olen ma nõus kõik vastu võtma. Täna on sinu hobusel kabjaraud puudu, homme aga pole meil võib-olla millegagi võidelda! Võta tosin meest ja vanker. Me lähme kohe.”
Vangla kerkis puude vahelt külmas vihmas, suurtest sammaldunud palkidest tara harjal olid kõverad ja roostes orad. Sünge paik, millel oli sünge eesmärk. West hüppas sadulast, samal ajal kui Jalenhorm ja tema mehed oma hobused kinni pidasid, ning sammus lirtsudes mööda rööpassesõidetud rada värava juurde ja kolkis mõõgapäraga vastu vihmast ja päikesest räsitud puitu.
Läks omajagu aega, aga lõpuks plaksatas lahti väike luuk. Läbi avause piilus Westi hall silmapaar. Hallid silmad olid musta maski kohal. Värava taga oli inkvisiitoriabiline…
„Mina olen kolonel West.”
Silmad uurisid teda jahedalt. „Ja siis?”
„Ma olen kroonprints Ladisla teenistuses ja pean selle laagri komandandiga rääkida saama.”
„Milleks?”
West kortsutas kulmu ja pingutas kõigest väest, et võimukas välja näha, endal märjad juuksed peanaha ligi litsutud ja vihmavesi lõua otsast tilkumas. „Sõda on käimas ja mul pole aega teiega jageleda! Ma pean otsekohe komandandiga rääkida saama!”
Silmad tõmbusid pilukile. Nad vaatasid veel natuke aega Westi ja siis tosinat sorgus sõdurit tema selja taga. „Olgu pealegi,” ütles inkvisiitoriabiline. „Te võite sisse tulla, kuid ainult teie. Ülejäänud peavad väljas ootama.”
Laagri peatänav oli segikeeratud porist maariba kaldus osmikute vahel, mille räästastest nirises vett ja pladises mudasse. Tänava peal olid kaks meest ja üks naine, läbimärjad, kes pingutasid, et saada liikuma kive täis käru, mis oli rattatelgedeni sopa sees. Kõigil kolmel olid pahkluude ümber rasked ahelad. Nad olid räbaldunud, kondised, aukuvajunud nägudega, kus lootust oli sama vähe kui nende kõhus toitu.
„Tõmmake see kuradi käru juba eest!” urises inkvisiitoriabiline ja kolmik küürutas jälle oma töö juurde, mis polnud just kadestusväärne.
West sumpas läbi pori kivihoone poole laagri kaugemas servas, üritades ühelt kuivemalt lapikeselt teisele hüpata, kuid edutult. Hoone ukse kõrval seisis teine tusane inkvisiitoriabiline. Mööda plekilist õliriidest kuube tema õlgadel jooksis alla vesi, tema kalgid silmad jälgisid Westi umbusuga segatud ükskõiksusega. West ja tema teejuht astusid mehest sõnagi lausumata mööda, hämarasse esikusse, mis oli täis vihmapõrinat. Inkvisiitoriabiline koputas halvastiistuvale uksele.
„Tulge sisse.”
Tuba oli väike ja kehv, hallide seintega, külm ja kergelt niiskuselõhnaline. Koldes hubises kitsi tuli, kõveraksvajunud riiulil olid raamaturead.
Seinalt vahtis majesteetlikult alla Uniooni suurkuninga portree. Viletsa laua taga istus kõhn mustas kuues mees ja kirjutas. Ta silmitses Westi natuke aega, siis asetas sule hoolikalt käest ning hõõrus tindise pöidla ja nimetissõrmega ninajuurt.
„Meil on külaline,” mühatas inkvisiitoriabiline.
„Näen. Mina olen inkvisiitor Lorsen, selle väikese laagri komandant.”
West surus kondist kätt äärmiselt pealiskaudselt. „Kolonel West. Ma olen prints Ladisla väeüksusest. Me oleme laagris tosinkonna miili kaugusel põhja pool.”
„Muidugi. Kuidas ma saan Tema Kõrgusele abiks olla?”
„Meil on hädasti vaja oskuslikke metallitöölisi. Teil on siin valukoda, on mul õigus?”
„Kaevandus, valukoda ja sepikoda põllutööriistade tootmiseks, aga ma ei mõista, mis…”
„Suurepärane. Ma võtan umbes tosin meest kaasa, kõige osavamad töölised, kes teil saadaval on.”
Komandant kortsutas kulmu. „Ei tule kõne allagi. Siinsed vangid on süüdi äärmiselt tõsistes kuritegudes. Neid ei tohi vabastada ilma korralduseta, millele on alla kirjutanud ülemlektor ise.”
„Siis on meil probleem, inkvisiitor Lorsen. Mul on kümme tuhat meest, kelle relvad vajavad teritamist, turvised parandamist ja hobused rautamist. Iga hetk võib tekkida vajadus lahingusse astuda. Ma ei saa oodata korraldusi ei ülemlektorilt ega kelleltki teiselt. Ma pean sepad kaasa võtma ja kogu lugu.”
„Aga te ju mõistate, et ma ei saa lubada…”
„Te ei mõista olukorra tõsidust!” käratas West, kelle kannatus hakkas juba katkema. „Igatahes, saatke ülemlektorile kiri! Mina saadan ühe mehe meie laagrisse ja ta tuleb tagasi kompanii sõduritega! Eks paistab, kes enne jõuab!”
Komandant mõtles natuke. „Olgu pealegi,” lausus ta lõpuks. „Tulge kaasa.”
Kui West astus välja, lakkamatult pihutava vihma kätte, vahtisid teda ühe osmiku eest katusealusest kaks räämas last.
„Siin