Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie
Читать онлайн книгу.
tasandikul oli vihm hoopis teist masti. See ei meenutanud pahura lapse tujutsemist, millest on parem mitte välja teha ja mis lõpeb varsti. Siin oli see külm ja verejanuline, halastamatu ja vimmakas, vihane ja järelejätmatu maru, ning miskipärast tegi see, et lähim peavari, rääkimata lähimast kõrtsist, oli sadade miilide kaugusel seljataga, asja palju hullemaks. Vihm langes palakatena ning kastis lõputu tasandiku ja kõik, mis oli selle peal, jäise veega üle. Kopsakad piisad salvasid Jezali peanahka nagu lingukivid, näpistasid tema paljaid käsi, kõrvalesti, kukalt. Vesi nirises läbi tema juuste ja kulmude, voolas ojadena mööda nägu alla, läbiligunenud krae vahele. Vihm ulatus halli eesriidena üle kogu maa ja muutis eespool ähmaseks kõik, mis oli kaugemal kui sada sammu – kuigi siin polnud muidugi midagi ei eespool ega kusagil mujal.
Jezal väristas end ja tõmbas kuuekrae ühe käega koomale. Mõttetu üritus, tema riided olid juba täiesti läbi ligunenud. See pagana poepidaja Aduas oli kinnitanud, et kuub on täiesti veekindel. Igatahes maksis see kõvasti ja nägi poes väga hea välja, täpselt midagi karmile vabas looduses liikujale, kuid selle õmblused olid hakanud läbi laskma otsekohe, kui esimene piisk langes. Nüüd oli Jezal olnud juba mitu tundi täpipealt niisama märg, nagu oleks ta riietega vanni roninud, aga tal oli kõvasti külmem.
Tema saapad olid jäist vett täis, märjad püksid olid tema reied marraskile hõõrunud, veest raske sadul kriuksus ja lirtsus iga tema õnnetu hobuse liigutusega. Tema nina tilkus, ninasõõrmed ja huuled olid hellad, isegi ratsmed tegid märgadele pihkudele haiget. Iseäranis hull oli aga lugu tema rinnanibudega, mis olid nagu kaks piinava valu saarekest ebamugavuse meres. Kõik see kokku oli täiesti väljakannatamatu.
„Millal see ometi lõpeb?” pomises ta mõrult, tõmbas pea õlgade vahele ja vaatas härdalt anuva pilguga süngesse taevasse, vihm pladisemas näole, suhu ja silma. Praegu tundus, et piisab ainult kuivast särgist, et olla õnnelik. „Kas teie ei saa midagi teha?” pöördus ta oiates Bayazi poole.
„Mida?” nähvas maag vastu, vesi näolt ojadena voolamas ja sorgus habemest tilkumas. „Kas sa arvad, et mulle see meeldib? Minu eas suurel ja tühjal tasandikul sellise kurja äikesevihma käes olla? Taevas ei tee maagidele mingeid erilisi järeleandmisi, poiss, tema kuseb kõigile ühtmoodi pähe. Mina soovitan sul sellega harjuda ja teisi vingumisega mitte tüüdata. Suur juht peab jagama oma jüngrite, oma sõdurite, oma alamate raskusi. Just nii võidab ta nende austuse. Suured juhid ei kurda. Mitte kunagi.”
„Käigu siis persse,” ühmas Jezal vaikselt. „Ja see vihm ka!”
„Kas see on mõni vihm?” Üheksasõrm ratsutas Jezalist mööda laia naeratusega, mis ulatus üle terve tema inetu näokäntsaka. Üsna varsti pärast seda, kui piisad hakkasid tihemini langema, nägi Jezal ülima imestusega, et põhjalane tõmbas oma räsitud kuue seljast, siis ka särgi, mässis need õliriidesse ja ratsutas edasi vööni paljana, rõõmus nagu mudas püherdav orikas, tegemata väljagi vihmaveest, mis mööda tema võimsat ja armilist seljalahmakat alla jooksis.
Algul oli selline käitumine tundunud Jezalile järjekordse tõestusena andestamatust metslaslikkusest ja ta tänas oma õnnetähte vähemalt selle eest, et barbar oli suvatsenud püksid jalga jätta, aga kui külm vihm hakkas tema kuuest läbi imbuma, ei olnud ta endas enam nii kindel. Oli võimatu, et tal oleks ilma riieteta saanud olla külmem või märjem, aga vähemalt oleks ta niimoodi pääsenud märja kanga lõputust hirmsast hõõrumisest. Üheksasõrm muigas laialt, nagu oleks tema mõtteid lugenud. „Ainult tibutab natuke. Alati ei saa ju päike paista. Inimene peab realistlikult mõtlema!”
Jezal kiristas hambaid. Kui tal kästakse veel üks kord realistlikult mõelda, torkab ta Üheksasõrme oma lühikese mõõgaga läbi. Pagana poolpaljas jõhkard. Juba see oli hull, et Jezal pidi ratsutama, sööma ja magama sellisele koopaelanikule lähemal kui sada jardi, aga et ta pidi lisaks veel selle tolvani nõuandeid kuulama, oli juba peaaegu väljakannatamatult ränk solvang.
„Pagana kasutu metslane,” porises ta.
„Kui võitluseks läheb, on sul kindlasti hea meel, et ta meil kaasas on.” Kriiksuva vankri pukis kõikuv Quai vaatas Jezali poole, vihm oli tema pikad juuksed vastu kõhnu põski kleepinud, oma niiskusest läikiva valge nahaga paistis ta kahvatum ja haiglasem kui kunagi varem.
„Kes sinu arvamust küsis?”
„Inimene, kes ei taha teiste arvamust kuulda, peaks ka enda suu kinni hoidma.” Maagiõpilane osutas oma veest tilkuva peaga Üheksasõrme selja poole. „See on Verine Üheksa, kõige kardetum mees Põhjas. Ta on tapnud rohkem mehi kui katk.” Jezal tunnistas lõdvalt sadulas istuvat põhjalast, mõtles hetke ja muigas siis põlglikult.
„Mind ta küll ei hirmuta,” ütles ta nii valjusti, kui võimalik, ilma et Üheksasõrm teda veel kuuleks.
Quai turtsatas. „Sa pole vist küll kunagi vihas mõõka tõmmanud.”
„Praegu võiks täiesti olla esimene kord,” urises Jezal ja kortsutas kõige hirmuäratavamal kombel kulmu.
„Väga raevukas,” itsitas maagiõpilane pettumusttekitava ükskõiksusega. „Aga kui minult küsida, kes siin kasutu on… noh, siis mina tean täpselt, kelle mina oleksin parema meelega maha jätnud.”
„Sa igavene…”
Jezal lausa hüppas sadulas – taevast valgustas ere välgatus ja siis veel üks, hirmutavalt lähedal. Välgusõrmed küünistasid pilvede punnis kõhualuseid, siuglesid taevas läbi pimeduse. Pikk kõuemürin veeres üle sünge tasandiku, ragises ja murdus tuules. Kui mürin lõpuks vaibus, oli märg vanker juba edasi sõitnud, võttes Jezalilt võimaluse Quaile midagi vaimukat vastu nähvata. „Pagana lollakas õpipoiss,” porises ta maagiõpilase kukalt põrnitsedes.
Kui välku lööma hakkas, oli Jezal algul üritanud endal tuju tõsta, kujutledes, et mõni tema kaaslastest saab välguga pihta. Oleks olnud veidralt kohane, kui näiteks Bayaz oleks taevase tulega söeks kõrvetatud. Kuid varsti kaotas Jezal lootuse, et ta sellisel kombel vabastatakse, ega julgenud sellest enam isegi unistada. Välk ei tapaks päevas kunagi rohkem kui ühe neist, ja Jezal hakkas tasapisi lootma, et kui keegi neist peaks surema, on see tema. Hetk eredat valgust – ja siis õnnis unustus. Kõige halastavam pääsemine sellest õudusunenäost.
Veenire jooksis mööda Jezali selga alla ja kõditas tema hella nahka. Ta oleks hirmsasti tahtnud selga sügada, aga teadis, et sügamine tekitab kümme uut sügelevat kohta ning sügelemine levib üle tema abaluude, kaelale ja kõikidesse kohtadesse, kuhu on konksus sõrmega kõige raskem ulatuda. Ta pani silmad kinni ja tema pea vajus rõhuva meeleheite all aeglaselt allapoole, kuni tema märg lõug puudutas tema märga rinda.
Viimasel korral, kui ta Ardeed nägi, sadas samuti. Jezal mäletas seda valusa selgusega: sinikat Ardee näol, tema silmade värvi, tema suud, mille üks nurk oli ülespoole kõverdunud. Juba sellele mõtlemine tekitas kurku tuttava klombi, mida ta üritas alla neelata. Seda klompi pidi ta neelama paarkümmend korda päevas. Hommikul esimese asjana pärast ärkamist ja õhtul viimase asjana, kui lamas kõval maapinnal. Tundus, et kui ta saaks nüüd Ardeega olla, turvalisuses ja soojuses, oleks sellega täidetud kõik tema unistused.
Ta mõistatas, kui kaua Ardee ootab, kui nädalad venivad ja temalt ei tule ainsatki sõna. Võib-olla kirjutab Ardee iga päev Anglandi kirju, mida tema kunagi kätte ei saa? Kirju, kus väljendatakse õrnu tundeid. Kirju, kus palutakse meeleheitlikult uudiseid. Kirju, kus anutakse vastust. Nüüd saavad Ardee kõige hullemad ootused kinnitust. Saab kinnitust, et Jezal on reeturist kaabakas ja valevorst ning Ardee täielikult unustanud, kuigi miski ei saaks tõest kaugemal olla. Jezal kiristas pahameelest ja meeleheitest hambaid, aga mida ta oleks saanud teha? Laastatud, räsitud, varemetes kõnnumaalt on raske vastuseid saata, isegi kui tal oleks õnnestunud sellises seninägematus paduvihmas vastust kirjutada. Ta manas mõttes Bayazi ja Üheksasõrme, Pikk-koiba ja Quaid. Ta manas Vana Impeeriumit ja manas lõputut tasandikku. Ta manas kogu seda debiilset ekspeditsiooni. Manamisest oli tema jaoks saanud juba igatunnine rituaal.
Ta hakkas ähmaselt mõistma, et seni on tema elu olnud üsna kerge. Praegu tundus kummaline, et ta oli nii pikalt ja kibedalt hädaldanud selle üle, et peab vara tõusma ja vehklema