Vana-Egiptuse inimene. Sari «Inimene läbi aegade». Sergio Donadoni
Читать онлайн книгу.
koostati üha enam ja erinevamaid tööde korralduse aruandeid, juurde tuli reljeefe ja seinamaalinguid, alalisi ja ajutisi tööliste asulaid, etnograafilist materjali ning teateid rahva religioossuse kohta.
Informatsiooni muutumine ja juurdekasv oli paljuski juhuslik (mis liiki allikad olid paremini säilinud), ent sõltus ka Egiptuse ühiskonnas III aastatuhande keskpaigast kuni I aastatuhande alguseni eKr toimunud arengutest, millest annavad tunnistust nii kirjandus kui ka matuserituaalid. Kõige selgemalt väljenduvad need suundumused Keskmise riigi ajast pärit tekstides, kus kirjeldatakse teatud oskustöö liike ja kujutatakse täpsemalt sellega seotud isikute identiteeti. Kuid ühe perioodi kohta käiv informatsioon ei saa täita tühikut teise perioodi allikates. Seetõttu pole võimalik antud teema tähtsamaid tahke (ühiskond, töö, eluviis, kunstnike eneseväljendus) käsitledes kronoloogilisi piiranguid vältida. Ometi lubab institutsioonide järjepidevuse tähtsustamine ja Egiptuse tsivilisatsioonile omane kultuuriline partikularism neid erinevusi märkimisväärselt liigendada, nii et eelistada tuleks temaatilist käsitlust. Sellelgi on mõistagi omad piirid, millest mõned on tingitud meie teadmistest, mõned aga on uurijate poolt vabalt valitud. Kaks pooleliolevat egüptoloogilist uurimust on meie teema seisukohast eriti olulised: arheoloogilised väljakaevamised tööliste asulates ning nendega seonduv Egiptuse ühiskonna administratiivse korralduse uurimine. Igal väljakaevamiste hooajal leitakse uusi andmeid. Nii muutub praegune puudulik (ning vahel koguni ekslik) ettekujutus vaaraodeaegsetest institutsioonidest aasta-aastalt tõepärasemaks.
Siinkohal tuleks defineerida kolm peamist mõistet, mida edaspidi kasutame: need on „tööline”, „käsitööline” ja „kunstnik”. Terminiga „tööline” tähistatakse kõiki töötegijaid, olenemata nende kvalifikatsioonist. „Käsitööline” rõhutab aga seda, et antud isik valdas mõnd erilist tehnikat või kunsti, mis oli olulisem kui see, et ta oli lihtsalt võimeline käsitööd tegema. Kuigi esimest terminit sobib kasutada väga paljudes olukordades, millest tuleb allpool juttu, vajati mõnede tööde jaoks vaid teise liiki kuuluvaid isikuid. Mis puutub mõistesse „kunstnik”, siis kunstnikke tänapäeva mõistes Vana-Egiptuses ei olnud. Tööde autorite nimesid märgiti äärmiselt harva ning ülimalt harvad olid ka juhtumid, mil vaarao tõstis mõnd isikut käsitööliste seast eriliselt esile. Teose kunstilise taseme määrasid egiptlaste meelest kaks kriteeriumi: teostaja tehniline võimekus nõutud tööd teha ning hiljem tellija rahulolu töö tulemusega.
Inimene ja ühiskond
Inimesed, kelle isikuid ja elukeskkonda tahame tundma õppida, kadusid meie vaateväljast koos vaaraode tsivilisatsiooniga ligi kaks tuhat aastat tagasi. Seetõttu ei näi olevat erilist lootust taastada nende individuaalsust mälestiste põhjal, millest enamik on üpris tagasihoidlikud ning pärinevad piirkonnast, mis oli juba varastel ajalooetappidel aardeküttide jahimaaks. Kuid just needsamad „aarded” koos pealiskirjadega ehk hauakambrid ja neisse paigutatud väärisesemed ongi kõige muistsemad ja vahetumad tõendid inimestest, kes meid huvitavad. Egiptuse hauakamber peegeldab inimese isiksuse kõige tähtsamaid tahke. Kuna igavikku teispoolsuses peeti olevikust tunduvalt tähtsamaks, oli hauakamber eelkõige mälestamise vahend. Lahkuja lasi end igavikustada skulptuuris; tema nimi, ametid ning tiitlid kirjutati hauakambri ustele, seintele ja hauda kaasa pandud esemetele. Ülejäänud andmed käsitööliste kohta on kaudsed ning tavaliselt asetseb meie ja lahkunu vahel vahendajana veel keegi kolmas, tema ülemus või vanem. Kummalgi juhul on aga sel moel mälestatud inimene oma eluala privilegeeritud esindaja. Enamasti mainitakse vaid tema elukutset või ametialast ühiskondlikku seisundit, vahel harva märgitakse isiku nime. Kui aga tegemist on otseste tõenditega ehk juhusega, kus inimene edastab ise enda kohta teavet või see edastatakse tema tellimusel, on meie käsutuses juba rohkem informatsiooni. Autobiograafilistes lausungites võidakse mainida üksikuid juhtumisi käsitöölise elus, täpsustada talle antud ülesandeid, kirjeldada tema kohta perekonnas ning mõnel juhul võivad kõike seda ilmestada ka antud isiku kujutised.
Kuigi elumajades oli vähem raidkirju ja kaunistusi kui hauakambrites, iseloomustavad need ometi kõnekalt elanike seisundit oma aja Egiptuse ühiskonnas. Kuid väga harva tuleb ette maju, milles oleks säilinud jälgi elanike elukutse või isikuomaduste kohta. Reeglina võib sealt leida maja asukate elukeskkonna kohta vaid kõige üldisemaid andmeid. Ometigi on niisugune informatsioon väärtuslik, sest see peegeldab vahetut reaalsust erinevalt hauakambritest, milles kajastub nende omanike tahtlik valik ja soov näidata järeltulijatele end kõige meeldivamast küljest. Kui seejuures muudeti fakte, pole meil enamasti võimalik seda muude allikate põhjal tuvastada. Mitmesuguste käsitöölisi palganud institutsioonide arhiivid peaksid olema teoreetiliselt objektiivsed, pakkudes küll infot mõnevõrra teistsugusest ja täiendavast vaatepunktist. Sealsetes allikates talletati mitmel viisil tööliste geograafiline ja sotsiaalne päritolu, kvalifikatsioon, kulutused jne. Dokumentides loetleti ühtedele või teistele jagatud ülesandeid, täpsustati vastavalt ülesannetele palku, soodustusi ja hüvitisi, märgiti üles töö läbikukkumisele järgnenud karistuse suurus.
Kahtlemata tunneksime me Vana-Egiptuse käsitööliste elu läbi ja lõhki, kui meil oleks võimalik ligi pääseda kas või väikeselegi osale arvututest registritest, mis koostati kirjutajate kontorites kuude ja aastate jooksul üle kogu maa. Kuid alates kõige varasemast ajast ei säilitatud neid registreid kauem kui kümme aastat. Selle aja möödudes osa papüüruseid puhastati ja võeti uuesti kasutusele, ülejäänuid aga kasutati tulehakatiseks, millest annavad tunnistust ahjude tuhast leitud savipitsatid. Meie ajani säilinud dokumendid on hävingust pääsenud vaid juhuse tahtel. Mõned papüüruserullid olid unustusse vajunud ja hiljem hoidlate varemetest päevavalgele toodud. Osa rulle oli paigutatud vaid omanikule teadaoleval põhjusel mõne kõrge ametniku hauakambrisse. Mõned fragmendid on imelisel kombel avastatud linnade ja templite prügihunnikutest. Õnneks töötasid kirjutajad väsimatult ja jõudsid kõikjale. Mõned ei rahuldunud käsitööliste ülesannete ja tööde ülitäpsete kirjeldustega, vaid täiendasid neid ka harivatel ja entsüklopeedilistel eesmärkidel. Niisugused teosed, mida nimetatakse onomastikon’ideks, on otsekui „valitud väljavõtted” või mudelid uue kirjutajate põlvkonna koolitamiseks. Neis leiduv pikk tiitlite ja funktsioonide loetelu järgib korda, mis ei ole küll jäik, kuid viitab mitmesugustele rühmitustele ja nende sidemetele ning sellele, et vanas Egiptuses olid olemas ühiskonnaklassid.
Vana riik
Mida enam ajas tagasi minna, seda harvem kohtab andmeid käsitööliste kohta ja seda väheütlevamad need andmed on. Enne kui 1. dünastia ajal võeti kasutusele ühtne kirjasüsteem, saame andmeid käsitöölistest üksnes tööriistade põhjal. Juhul, kui töövahendid on piisavalt spetsiifilised, saab nende põhjal järeldada nende omaniku elukutset. Käsitöölised tavatsesid panna oma hauakambritesse tööriistu, mis osutasid nende kohale ühiskonnas. Nii võib leida 1. dünastia kuningate mastabate kõrval hauakambreid, mis kuulusid tema teenistuses olnud käsitöölistele, kelle seltsis ta tahtis igavikus viibida. Me tunneme kahele kirvele uuristatud nime Beh ning nime Kahotep, mis on surematuna säilinud kirveteral. Need kaks meest jäid vaarao Džeri teenistusse ka pärast surma. Samasugune praktika oli laialt levinud Abydose ja Saqqarah’ kuninglikes nekropolides kogu Thinise9 perioodi jooksul.
2. dünastia ajal Hilwanis ja 3. dünastia ajal Saqqarah’s asendavad tööriistu matusemööblile nikerdatud nimed ja tiitlid, mis täpsustavad käsitööliste tegevusalasid. Sel moel esile tõstetud inimesed olid kas skulptorid või laevaehituse meistrid ning neid mainitakse steelidel, kivist vaasidel või skulptuuridel.
3. dünastia vaarao Džoseri valitsusajal jäljendasid luksuslikumad eraisikute hauad Thinise perioodi kuningate mastabasid. Need ehitati tellistest või kaeti toortellistega ning üsna harva leidus nende pealisehitistel petik-uksi, steele, kivist skulptuure või nikerdatud puitpaneele, millele oli kirjutatud lahkunu nimi. Hauakambri sisemuses oli aga lahkunu isiku kohta täpsemat informatsiooni: seal oli tema nimi, tiitel, kujutis – ühesõnaga kõik see, mis tagas igavese elu teispoolsuses. Tundub, et niisuguste hauakambrite rajamine oli vaid kõrgemate ametnike, kuid samuti mõnede käsitööliste privileeg. Küllap olid need inimesed oma aja kõige hinnatumad meistrid, kuid enam ei maetud neid vahetult kuningahaudade kõrvale.
4. dünastia
Egiptuse noom, kust pärinesid Varase riigi kuningad. – Tlk.