Vana-Egiptuse inimene. Sari «Inimene läbi aegade». Sergio Donadoni
Читать онлайн книгу.
toortelliste valmistamisel, korvide punumiseks, võimalik, et ka kütteks. Võime vaid oletada, sest me ei tea, mis nendega tegelikult tehti. Viljalõikajatele järgnesid viljakoristajad (seinamaalingutel ja hauareljeefidel on nendeks naised ja lapsed), kes korjasid viljapead kokku ning viisid põlluservale. Seal pandi need kottidesse, korvidesse või suurtesse võrkudesse ning töölised ise või eeslid toimetasid vilja otsekohe rehepeksuplatsidele.
Enamasti küla servas asuv rehepeksuplats oli kõvakstambitud pinnaga ringikujuline ala. Sinna puistati viljapead laiali ning neid tallasid härjad ja eeslid või peksti vilja hangude ja piitsadega, et teri peadest välja lüüa.
Viimane töö oli vilja tuulutamine, mis toimus samuti rehepeksuplatsil. Pekstud vili kühveldati madalate puust liudadega kokku ja visati õhku; rasked viljaterad kukkusid otse maapinnale, kestad aga puhus tuul minema.
Selles tööde järgus saabus paratamatult kohale kirjutusvahendite ja tahvlitega kirjutaja, kes pidas maksude määramiseks saagi üle hoolikalt arvet. Kogu vili mõõdeti ära tema silme all, enne kui see koguti kottidesse ja paigutati aita.
Linakasvatus oli tähtsuselt teisel kohal teraviljakultuuride nisu, odra ja polbnisu järel. Lina katkuti eri aegadel, vastavalt sellele, milleks seda taheti kasutada. Peene linase kanga valmistamiseks oli kõige parem lina katkuda siis, kui see polnud veel päris valmis, kui tumerohelisi varsi kaunistasid punased õied, sest just sel ajal oli kiud painduv ja pehme. Kui linataim oli täiesti küps, omandas ta kollakaspruuni värvuse ning tema kiud muutusid jäigemaks, sobides karmide ja tugevate kangaste, korvide, nööride ja võrkude valmistamiseks.
Linakitkujad ei lõiganud taime maha, vaid tõmbasid selle koos juurtega maast üles. Juured lõigati kohapeal ära, pikad varred aga seoti kimpudesse ning veeti minema edasiseks töötlemiseks. Seemnete eraldamiseks vartest tõmmati lina läbi hambulise, kammitaolise tööriista (linaraatsi), mis paiknes maapinna suhtes nurga all. Osa seemnetest jäeti järgmist külvi ootama, osa kasutati ravimite valmistamiseks ning arvatavasti ka õli tootmiseks. Kuid sellega polnud toimekas talupoeg linatöötlemist veel sugugi lõpetanud. Linakiu eraldamiseks tuli varsi leotada, seejärel peksta, kraapida ja kiudu veel kord kammida, et see oleks puhas ja painduv, valmis ketramiseks.
Ning nüüd, enne kui jätame linakatkujaga hüvasti, kuulakem veel kord tema enese häält, kui ta raske linakoristustöö ajal laulab:
Kaunis on maa kohal koitev päev,
põhjast puhub värske briis,
taevas kinnitab meie soove,
töötagem kindlameelselt!
Härja- ja eesliajajad ergutavad oma loomi põhjusega või puhtalt harjumusest: „Liiguta end, nii kiiresti kui jaksad!”, „Kiiresti, edasi, ära pööra ringi!” Niisugused hõiked kõlasid saagikoristuse ajal Egiptuse põldude kohal, kuid see ei ütle just palju talupoja olukorra kohta; selliseid ajatuid hõikeid võib kuulda loomaajajate suust üle kogu maailma. Põllutööline ajab raskesti koormatud eeslit hüüete ja pidevate kepilöökidega ning tema kaaslane, kes järgneb talle väikese eeslite rühmaga, tundub olevat nähtuga rahul: „Hästi, hästi, kõva poiss, sa oled vahva, vahva, mu sõber!”
Vana talupoeg kammib lina suure innuga, või vähemalt nii tundub, sest ta hõikab hooplevalt noormehele, kes toob talle järgmise vihu: „Too mulle kas või 11 009 vihku, kui tahad, ma kammin nad kõik ära!” Ja noormees vastab: „Tee ruttu, ära lobise nii palju, sa vana kiilakas talumees!”
Kuulsime juba, et töölised kurtsid oma peremehe karmuse üle. Siin on taas kuulda nurinat sotto voce6. Talupojad laadivad pargastele otra ja polbnisu, mida nad veavad oma seljas kottides. Peremees jälgib neid ja sunnib kiirustama. Talupojad nurisevad isekeskis: „Kas me peame terve päeva otra ja nisu tassima? Aidad on ju nii täis, et vili ajab üle ääre. Pargastel on ka juba raske laadung peal, nii et lähevad viljast lõhki. Ja ikka veel sunnib ta meid takka. Kas meie südamed on siis rauast?”
Nüüd aga naaseme rehepeksuplatsile ja kuulame laulvat poissi, kes ajab härgi ringiratast liikuma; nende selgadel rütmiliselt plaksuv piits tähistab meeldival moel aja möödumist härgade raske trampimise ja noore ajaja laulu taustal.
Pekske vilja enda heaks,
pekske vilja enda heaks,
härjad,
pekske vilja enda heaks.
Teie toiduks jäävad aganad,
vili aga läheb teie peremehele.
Ärge väsige ära, on juba üsna jahe,
härjad, pekske vilja edasi.
See on nukker laul, millest kostab talupoja leppimist oma kurva saatusega; sest kui vili ja aganad on niiviisi jaotatud, mis siis jääb üle noorele ajajale?
Suurem osa Egiptuse talupoegadest tootis maale suurt tulu toovaid põllumajandussaadusi – eelkõige vilja, aga ka lina. Kuid oli veel üks kultuur, mis nõudis samuti mitte vähe hoolt: paljudel suurtel ja väikestel maatükkidel kasvatati viinamarju. Veini tunti ja valmistati Egiptuses juba kõige vanematest aegadest alates. Peamised viinamarjakasvatuse piirkonnad olid Niiluse delta ning läänepoolsed Al-Kharijah’ ja Ad-Dakhilah’ oaasid, kuigi viinapuid leidus ka väiksemates valdustes ja aedades. Viinamarjakasvatust kujutatakse sageli hauakambrites, eriti Uue riigi ajal. Talupojad korjavad saaki, pressivad ja tambivad marju, valavad mahla kääritamiseks savinõudesse, seejärel aga kannavad õlgadel raskeid veinikanne keldrisse.
Saagikoristusajal augustis ja septembris korjati valmis marjad käsitsi kokku ning viidi kõrkjakorvides suurde puust või kivist tõrde, kus viis või kuus meest neid jalgadega tallasid. Mahl voolas läbi tõrre põhja tehtud aukude kogumisnõusse. Tõrre põhja jäänud kleepuvad kestad, seemned ja varred koguti kokku ja pandi suurde kotti, et hiljem veel neisse jäänud mahl välja pressida. Seejärel jäeti mahl käärima ja settima; see protsess toimus mõistagi suurtes lahtistes savinõudes. Viimaks valati vein kõrgetesse koonusekujulise põhjaga kannudesse, mis pitseeriti kinni ja tähistati sedeliga, millele oli märgitud joogi valmistamise koht ja aasta. Seejärel pandi vein hoidlasse, kui see just ei olnud mõeldud koheseks kasutamiseks. Sel hetkel nähti taas vihatud kirjutajat, kes oli juba varem kokku lugenud viinamäelt toodud marjakorvid, üles märkimas veinikannude arvu maksukogujate kasuks ja talupoja vaikseks nördimuseks.
Nüüd aga käsitleme veel üht iseloomulikku ala, millega talupoeg endale elatise hankimiseks tegeles.
Kui kõrgklass – sealhulgas ka vaarao – harrastas niisketel aladel ja soodes sportlikku jahipidamist ja kalapüüki, siis vaene talupoeg püüdis soodes kala ja linde selleks, et endal hinge sees hoida ning täita ülemate toidukambreid oma töö viljadega. Tavaliselt püüdis talupoeg kala õnge või harpuuniga, ehkki palju tulusam oli kala püüda unna või pajuvitstest punutud püünisega (see oli pudelitaoline püünis, millesse olid raskuseks pandud kivid) või puust raamile tõmmatud koonusekujulise võrguga, mida sai ühe käega käsitseda. Veelgi suurema saagi püüdmiseks kasutati traalimisvõrke, mida vedasid mitu meest. Osa saagist saadeti otsekohe lähimale turule, osa anti maaomanikule, suurem osa aga töödeldi kohapeal. Kalad lõigati lõhki, võeti sisikond välja, kalad siluti ära ning riputati postide otsa kuivama. Seejärel pandi kuivatatud kalad hoidlatesse ning söödi aastaajal, mil kala ei saanud püüda.
Rikkad põlastasid tavalise kaluri rohmakat varustust ning kasutasid kalapüüdmiseks ainult oda. Samal põhjusel kasutasid rikkad ka linnujahil, millega nad tegelesid üksnes ajaviiteks, viskenuia ehk bumerangi. Kui uskuda kujutisi hauakambrites, siis seisis jahipidaja elegantses poosis oma papüürusest paadis ning heitis bumerangi eksimatu osavusega saagi suunas. Tagasihoidlik linnupüüdja aga, kes pidi varustama oma isanda toidulauda metslindudega, püüdis neid vähem elegantsel, kuid tunduvalt tulemusrikkamal viisil. Vahel kasutas ta väikesi kidadega lõkse, sagedamini aga suuri püünisraudadega võrke. Võrk laotati soisele alale, kuhu loodeti linde maanduvat, ning selle juures pidi olema viis või kuus, vahel aga isegi kümme või kaksteist meest. Nad pidid olema tugevad ja suutma kiiresti tegutseda, sest vaid nii sai püük õnnestuda. Ühe korraga võidi kinni püüda kakskümmend või
Vaikselt (it k).