Vana-Egiptuse inimene. Sari «Inimene läbi aegade». Sergio Donadoni
Читать онлайн книгу.
ning oli sama tahumatu nagu tema eelkäijagi. On igati alust oletada, et kõigepealt künti maad suure kõplaga, mida algul vedas köie abil inimene ning hiljem vedasid härjad. Egiptuse talupoja tavaline ader, mille ehitus ei muutunud kogu dünastilise perioodi jooksul ja veel hiljemgi, oli kasutusel juba Vana riigi ajal. See koosnes maad lõhestavast sahast, mis valmistati puidust ning mõnikord kaeti metalliga. See kinnitati pika puidust adervarre alumisse otsa, adervarre teise otsa paigutati aga põikpuukujuline puidust ike, mis omakorda kinnitati nööriga härgade sarvede külge. Vahel tegid adra vedamise ränkrasket tööd mitte loomad, vaid hoopis inimesed. Saha tagumises otsas võis olla käepide, kuigi sagedamini oli adral kaks käepidet, mis olid kinnitatud adervarre tagumise otsa külge. Tundub, et käepidemeid (oli neid siis üks või kaks) ei kasutatud mitte niivõrd adra juhtimiseks, kuivõrd saha maa sisse surumiseks.
Talupoeg kündis harva üksi. Peaaegu alati oli tal abiks kaaslane, kes juhtis härgi ning ergutas neid kepi või piitsa ja hõigetega. Teised töölised valmistasid maad ette taimede istutamiseks, kobestades kõblastega kõva musta pinnast. Kohal oli ka külvaja, kes kandis üle õla korvi või märssi ning puistas sellest laiali peotäite kaupa seemneid, mis langesid ühtlase joana niiskesse maapinda. Kui külvaja kõndis adra ees, tallasid härjad seemne maasse ning ader surus selle veelgi sügavamale. Kui külvaja käis adra kõrval või taga, tallasid seemne maasse värskelt külvatud põldudele aetud lambad ja kitsed. Neid ergutas edasi liikuma talupoeg, kes hoidis loomade nina ees mõnd taime või peotäit teri, samas kui teine talupoeg kihutas määgivat karja piitsaga takka. Härgi ja eesleid kasutati selleks ülesandeks harva; Herodotos nägi aga Niiluse deltas seemet maasse tallavaid sigu.
Hauakambrite stseenidel, millel nii elavalt kujutatakse põllutöid, näidatakse ka hauakambri omanikku. Selleks võis olla tööde ülevaataja vaaraole kuuluvatel maadel, templivalduste valitseja või eraomanikust maavaldaja. Igal juhul kujutati teda palju suuremana kui tema silme all töötavaid inimesi ja loomi. Ta kas seisab majesteetliku väärikusega või istub päikese eest kaitstud varjualuses, kõrval on aga rikkalikult kaetud laud, millelt teener ulatab talle toitu ja jooke. Pealiskirjad jutustavad, et ta on tulnud kohale kas jälgima ja kontrollima või lihtsalt vaatama, kuidas põldudel töötatakse. Ta on grand seigneur5. Võime olla kindlad, et tema pole oma elus kunagi atra käes hoidnud.
Sageli elavdavad kujutisi lühikesed tekstid, mis edastavad või püüavad edastada talupoegade märkusi töö kohta, nende omavahelisi käsklusi ja nalju, kommentaare maapinna olukorra ja ilma kohta või hõikeid ja ergutushüüdeid loomadele.
„Las käia!” karjub mees ikestatud härgadele, keda ta ise juhib, ja „Ümberpöörd!”, kui nad on jõudnud põllu servale. Ja kündjale: „Suru sahk maa sisse, suru see kätega maasse!” Üks kündja ergutab enda ees komberdavat väsinud kaaslast: „Liigu oma härgadega edasi, pealik! Ettevaatust! Peremees on siin ja jälgib meid.”
Neli meest veavad köitega atra oma peremehe silme all, kes neid ilma mingi põhjuseta tagant kihutab, ja torisevad omavahel: „Vaata, me ju teeme tööd. Ära põldude pärast muretse, nendega on kõik parimas korras!” Noor talupoeg, kes külvab nende kannul seemet, vastab: „Aasta on hea, puudust pole, kõik kasvab hästi ja vasikad on paremad kui miski muu.” Vana kündja kiidab sellele takka: „Sa räägid õigust, mu poeg.”
Üks talupoeg kõplab põldu, kummardudes maapinna kohale täpselt samamoodi nagu tema järglased tänapäeval, ja hoopleb: „Ma töötan isegi rohkem, kui peremees käsib.” Tema naaber ei ole aga sama usin: „Mu sõber,” ütleb ta, „tee kiiresti, et jõuaksime õigel ajal koju.”
Nii nagu tänapäeva fellahid, laulsid ka Vana-Egiptuse talupojad töö juures. Üks meesterühm laulab saaki koristades:
Töötame peremehe heaks!
Päev on kaunis ja õhk jahe,
härjad muudkui veavad,
taevas on selline nagu soovime,
töötame peremehe heaks!
Põllutöö oli lakkamatu. Erinevad ülesanded järgnesid üksteisele, mõned kergemad, mõned raskemad, kuid töö ei katkenud ega lõppenud kunagi. Kui saak oli külvatud ja vili kasvas, vajas eelkõige Niilusest kaugemal asuv maa edaspidigi niisutamist, sest pinnas kuivas. Niisutuseks kasutati kas looduslikesse või inimkäte poolt rajatud basseinidesse kogutud vett. Vesi juhiti vastavalt vajadusele põldudele mööda väikesi kanaleid; need hargnesid suurtest kanalitest, mis said vett basseinidest. Veevoolu suunda ja mahtu reguleeriti lüüside ning tammide abil.
Niisutussüsteemi korrashoid nõudis pidevat hoolt ja vaeva. Isegi kui vesi voolas heas korras kanalites vabalt, ei saanud see voolata ülesmäge; kõrgemal tasapinnal asuvaid põlde pidid niisutama talupojad, kandes seljas veega täidetud savikanne. Nii tehti palju sajandeid, sest alles Uue riigi ajal leiutati vee tõstmiseks lihtne seadeldis, šaduf. Esimest korda kasutati seda 15. sajandil eKr ning sellest ajast alates jäi šaduf Egiptuses alaliselt kasutusele.
Šaduf koosneb kahest umbes 2 m pikkusest sambast, mida ühendab ülal lühike puittala. Talale seati tasakaalu pikk ja peenike latt, mille ühes otsas rippus veenõu ning teises otsas vastukaaluks raske savikamakas. Inimene seisis veekogu kaldal ning ammutas jõest või kanalist vett, siis aga tõstis veenõu vastukaalu abil kraavikeseni, mida mööda voolas väärtuslik vedelik põldudele. Šaduf täitis oma ülesannet hästi, kuid veenõu pidev täitmine ning tühjendamine oli raske ja vaevarikas, sest päevast päeva pidi selle töö tegija seisma pahkluuni vedelas poris, kaetuna pealaest jalataldadeni mudaga.
Vesiratast (araabia keeles saqqiah) ei tuntud Egiptuses enne Ptolemaioste ajajärku; see võeti kasutusele hilja, kuid jäi pikaks ajaks. Vesiratas pöörleb aeglaselt krigisedes, seda veab ringiratast kõndiv härg või lehm, aga vahel ka kaamel, keda juhib mees või laps – niisugusena on saqqiah Egiptuse põllumajandusmaastiku tüüpiliseks osaks veel tänapäevalgi.
Saagi küpsemise ajal oli talupojal palju muresid. Vana Testamendi 2. Moosese raamatus jutustatakse Egiptust tabanud ootamatutest rahetormidest, mis hävitasid valmiva viljasaagi; sellele järgnesid veel rändrohutirtsude parved, kes „sõid ära kõik, mis rahe oli alles jätnud” (2. Ms 9:22; 10:12). Talupoeg oli võimetu laastavate loodusjõudude ja õgardputukate vastu, kuigi võib arvata, et teda ei tabanud just sageli niisugused katastroofid, mida vana hea Jehoova olevat vaaraode maa peale valla päästnud. Pidevaks tülinaks olid linnud, kes lendasid põldude ja aedade kohal, otsides seemneid, vilja või puuvilju – ühesõnaga kõike, mida saaks nokkida ja süüa. Kuid lindudega võisid talupojad suurema või vähema eduga võidelda. Mehed ja lapsed seisid põldudel ja aedades ning hirmutasid linde eemale kisa, lingude ning keppide ja riidetükkide lehvitamisega; üksikult või parvedena põldudele laskuvaid linde püüti püüniste ja võrkudega. Teiseks pidevaks hädaohuks põldudele olid kariloomad, kes tulid naabruses asuvatelt karjamaadelt. Kas nad pääsesid viljapõllule omapead või juhtis nad sinna naabervalduse kaval karjane, igal juhul hävitasid pudulojused süües ja trampides vilja. Niisuguste rünnakute vältimiseks valvas talupoeg oma põldu ise, kusjuures teda võisid aidata ka tema seltsimehed või pojad. Nendest meetmetest oli vahel küll abi, kui mitte alati ei taganud nad täielikku kindlust.
Kui viljapead hakkasid värvuma kuldkollaseks ning lähenes lõikusaeg, kerkis silmapiirile järgmine häda, mis ei olnud vaese talupoja jaoks sugugi kerge: saabusid maksukogujad koos ülevaatajate, kirjutajate ja orjadega. Nad tulid mõõtma põlde ja kontrollima saagi ulatust, määramaks maksu suurust, mida talupoeg pidi tasuma maa omanikule, oli selleks vaarao, mõni religioosne institutsioon või ka eraisik.
Seejärel jõudis kätte saagikoristuse aeg, mis oli talupojale kõige kiirem aeg aastas. Egiptuse tähtsaimad põllumajandussaadused olid nisu, polbnisu, oder ja lina. Eriti oluline oli teraviljasaak, sest teraviljast valmistati leiba ja õlut, Egiptuse peamisi toiduaineid ja maa majanduse alussambaid. Linast aga saadi kiudu ja seemneid, mida sai kasutada mitmel viisil.
Vilja lõigati peade lähedalt lühikese varrega sirbiga. Algul valmistati sirp kõverast puust, mille vahele oli paigutatud ränikivist lühike hambuline tera. Uue riigi ajal tehti sirbi tera pronksist ning hilisel perioodil
Suur isand (pr k).