Saja sammu teekond. Richard C. Morais
Читать онлайн книгу.
seina ääres, ja nende delikatesside ümber sumises pidevalt kärbseparv. Mõni meessoost teenija istus tavaliselt köögi tagaukse juures presentkotil ja noppis hoolikalt välja mustusekübemeid basmatiriisi terade vahelt; mõni läikivate juustega teenijanna, puusadest kummargil ja sari jalgade vahele tõmmatud, pühkis lühikese luuaga õuest sodi, ikka edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Mäletan, et meie õuel kees alati elu, üha tuldi ja mindi, mille peale kuked ja kanad üha jooksu pistsid, ja nende närviline kõkutamine jäi mu lapsepõlvemälestustesse alatiseks kõlama.
Just siin, koolitundide järel pärastlõunases leitsakus, nägin ma ühtesoodu Ammit ukseesise katuse varjus töötamas. Turnisin kasti otsa ja nuusutasin kuumusest õhkuva näoga tema vürtsist kalasuppi, vestlesime natuke mu koolipäevast ja ma võtsin seejärel katlas podiseva supi segamise enda peale. Mäletan, kuidas ta graatsiliselt oma sari serva koomale tõstis ja läks seina varju raudpiipu popsutama – selle harjumuse oli ta oma Gujarati kodukülast kaasa võtnud.
Mäletan seda sama selgelt nagu eilset päeva: segasin ja segasin suppi linnamelu rütmis, langedes esimest korda elus maagilisse transsi, mis mind hiljem alati on süüa tehes vallanud. Malbe tuuleõhk voogas üle õue, kandes endaga Bombay kaugeid koerahaugatusi, liiklushääli ja heitvee lõhna. Ammi oli ikka oma varjulises nurgas, väikest kortsulist nägu varjamas rahulolust kõnelevad suitsupahvakud; ülaltpoolt langesid meieni tütarlapselikud hääled mu emalt ja tädilt, kes teise korruse verandal voltisid taignaribasse kikerherneid ja tšillit. Ent kõige selgemini mäletan ma oma raudmõla, mis rütmiliselt mööda katla põhja kaapis, tuues supipõhjast nähtavale juveele – luiseid kalapäid ja valgeid silmi, mis rubiinpunastes keeristes pinnale tõusid.
Näen sellest kohast seniajani und. Meie perekonnakrundi turvalisest rüpest välja astudes ootas ees kurikuulus Napean Sea Roadi slumm. Tükkidest kokku pandud katuste meri kipakate laudkuuride kohal, kõikjal voolamas solgiojad. Slummist tõusis söelõkkesuitsu ja mädaneva prügi kirbet vina, ähmane õhk oli tiine kukkede kiremisest, kitsede mökitamisest ja vastu tsementlamikuid pekstavast pesust. Seal roojasid lapsed ja täiskasvanud otse tänavale.
Ent teisel pool meid avanes sootuks teistsugune India. Nagu kasvasin vanemaks mina, nii kasvas ka mu riik. Malabar Hill, mis meie kohal kõrgus, kihas varsti kraanadest, ja vanade väravaehitistega villade vahele kerkisid valged kõrghooned Miramar ja Palm Beach. Ma ei tea, kust nad kõik tulid, aga korraga ilmusid sinna rikkad, võrsusid nagu jumalad otse maapõuest. Jututeemaks olid kõikjal vaid verisulis tarkvarainsenerid, vanarauaärimehed, pashmina-sallide eksportijad, vihmavarjuvabrikandid… Miljonärid – esiotsa sadade, hiljem tuhandete kaupa.
Kord kuus käis Malabar Hillis ka Papa. Ta pani selga äsja pestud kurta ja viis mu käekõrval nõlvakust üles, et me saaksime võimukatele poliitikutele „austust avaldada”. Sammusime ettevaatlikult vanillikarva villade tagauste juurde, kus valgeis kindais teener osutas sõnatult savipotile otse ukseläve taga. Papa heitis oma pruuni paberkoti teiste paberkottide kuhja, uks löödi meie nina ees pauguga kinni ja me suundusime oma ruupiaid täis kottidega edasi, Bombay järjekordse piirkonnakongressi komitee ametniku juurde. Ent kõigel sellel olid oma reeglid. Iial ei tohtinud minna maja ette. Alati tuli minna maja taha.
Seejärel, kui äri oli aetud, ümises Papa omaette ghazal’i ja ma mäletan, et tol korral ostis ta meile mangomahla ja grillitud maisi ning me istusime pingile Malabar Hilli rippaia-pargis. Nägime sealt palmipuude ja bugenvilleate alt ülevoolava roheluse taga sagimist tuliuue Broadwaynimelise korterelamu ees: ärimehed ronisid oma Mercedestesse, lapsed kõndisid koolivormides, naised läksid tennist mängima ja teed jooma. Katkematu rikaste džainausuliste voog – siidkleidid, karvased rinnad, kuldraamidega prillid – suundus meist mööda Jain Mandiri, templisse, kus nad pesid oma iidoleid sandlipuupastaga.
Papa surus oma hambad maisitõlvikusse ja hekseldas selle hoogsalt tühjaks, maisitükid vuntsides, põskedel ja juustes. „Raha nagu raba,” ütles ta huuli matsutades ja äestatud maistõlvikuga üle tee osutades. „Rikkad inimesed.”
Tüdruk ja tema hoidja, teel sünnipäevapeole, ilmusid majast välja ja viipasid endile takso.
„See tüdruk käib minuga samas koolis. Ma näen teda mänguväljakul.”
Papa heitis oma tühjakssöödud maisitõlviku põõsastesse ja pühkis taskurätikuga nägu.
„Tõsi ka?” küsis ta. „Tore tüdruk või?”
„Ei. Ise arvab, et on jube äge.”
Mäletan, et sel hetkel peatus maja uste ees kaubik. See oli kuulus restoranipidaja Uday Joshi, kelle uusim ettevõtmine oli roogade kojutoimetamine nendel ränkadel aegadel, kui teenijatel oli parajasti vaba päev. Kaubiku küljelt piidles meid silma pilgutava Joshi ilmatu suur portree, suu kõrval jutumull: „Ei mingit tüli, ei mingit muret. Me teeme seda ise teie asemel.”.
Uksehoidja hoidis ust lahti ja toidu kohaletoimetaja valges jakis sööstis kaubiku tagaosast maja poole kaante ja fooliumiga kaetud tinakandikutega. Mäletan, kuidas Papa madala häälega kõmistas: „Mida see Joshi nüüd sepitseb?”
Isa oli vanast USA armee telgist ammu vabanenud ja ehitanud selle asemele telliskividest maja plastist söögilaudadega. See oli väga avar ruum, lihtne ja kärarikas. Kui ma olin kaheteistaastane, otsustas Papa pürgida kõrgema taseme poole, lähemale Joshy Hyderabadile, ja kujundas meie vanast pererestoranist 365-kohalise Bollywood Nightsi. Siseruumidesse ehitati kivist purskkaev. Keset restoranisaali lage riputas Papa sätendava peeglitükkidega diskokera, mis pöörles tillukese tantsupõranda kohal. Seinad lasi ta kuldseks värvida ja kattis need seejärel Bollywoodi staaride allkirju kandvate fotodega, võttes eeskuju ühe Hollywoodi restorani piltidest. Seejärel maksis ta verisulis naisstaaridele ja nende abikaasadele, et nood paar korda kuus regulaarselt tema restorani külastaksid, ja imekombel olid Hello Bombay! fotograafid alati täpselt õigel ajal kohal. Nädalavahetustel tellis Papa restorani lauljad, kes nagu kaks tilka vett sarnanesid tohutult kuulsate Alka Yagniki ja Udit Narayaniga.
Kogu ettevõtmine oli sedavõrd edukas, et paar aastat pärast Bollywood Nightsi avamist seadis Papa meie krundil sisse ka Hiina restorani ja tõelise diskoteegi suitsumasinatega, mida minu suureks meelehärmiks tohtis tööle panna vaid mu vanim vend Umar. Olime hõivanud kogu oma pooleteisthektarilise krundi, kus Hiina restoran ja Bollywood Nights kokku 568 kohaga tegutsesid elavalt ja toitlustasid Bombay kõrgemasse ühiskonnakihti pürgijaid.
Restoranid olid küllastunud naerust ja diskotümpsust, tšilli ja praetud kala aroomist niiskes õhus, kus levis mahaläigatatud Kingfisheri õlle lõhn. Papa, keda kõik kutsusid nimega Suur Abbas, oli selle töö jaoks nagu sündinud, ja ta vantsis päevad otsa mööda oma valdusi nagu Bollywoodi produtsent, hõikudes käske, andes kuklahoope lohakatele lauakoristajatele ja tervitades kundesid. Ta hoidis alati jalga gaasipedaalil. „Tööle! Tööle!” hüüdis ta pidevalt. „Mis sa venitad nagu mõni vanamemm!”
Mu ema seevastu oli nagu hädavajalik piduripedaal – alati valmis korraliku annuse terve mõistuse abil tooma isa kahe jalaga maa peale; mäletan, kuidas ta istus rahulikul ilmel oma kabinetis otse Bollywood Nightsi sissepääsu kohal, ja tegi oma kõrges tööruumis pliiatsiga raamatupidamismärkmeid.
Meist kõigist kõrgemal tiirutasid raisakotkad, kes toitusid laipadest Tower of Silence’i kalmistul Malabar Hillil.
Mäletan ka neid raisakotkaid.
Üha tiirlemas ja tiirlemas…
Laskem mul mõelda õnnelikke mõtteid. Kui ma oma silmad sulen, näen meie vana kööki, tunnen nelgi ja loorberilehtede lõhna, kuulen kadai särisemist. Bappu gaasipõletid ja tawa-pannid olid sisenedes vasakut kätt, ja sageli võis teda näha rüüpamas piimaga teed, neli India köögi baas-masala’t tema valvsa silma all mulksumas. Peas oli tal kõrge kokamüts, mille üle ta suurt uhkust tundis. Hoogsad prussakad, tundlad õõtsumas, sibasid mööda tooreste koorikloomade ja latikate kandikuid tema küünarvartele; tema sõrmeotste juures olid väiksed kausid tema enda valmistatud küüslauguvee, herneste, kreemja kookospähklist ja India pähklitest tehtud kastmega, tšilli- ja ingveripüreega.
Kui Bappu mind ukselävel nägi, viipas