Saja sammu teekond. Richard C. Morais
Читать онлайн книгу.
värskel kalal, vaid tuhmid. Hallikad. Ja kui sa uime tagasi painutad, peaks see olema jäik, mitte nagu sellel siin.” Anwar viipas käega ja noor kalamees võttis oma korvi ära. „Ja vaata seda. Näed seda tuunikala? Halb, väga halb.”
„Plekiline, nagu oleks teda kõvasti pekstud, eks ole? Mõni niru wallah on lasknud tal kõrgelt veoauto kastist alla kukkuda.”
„Noneh,” ütles Anwar ja võbistas oma pead, tundes heameelt, et ma olin õppetunni meelde jätnud.
Ühel mussoontuulega pärastlõunal istusin Papa ja Ammiga restorani tagaosas laua taga. Nad uurisid orgi otsa torgatud tellimussedelite patakat endi ees, püüdes neilt kritseldatud sedelitelt välja lugeda, millised olid eelmise nädala kõige rohkem ja kõige vähem tellitud road. Bappu istus sirge seljatoega toolil meie vastas nagu kohtusaalis, ja silitas närviliselt oma kolonelivuntsi. See oli restoranis iganädalane rituaal, kus Bapput pidevalt õhutati vanu retsepte täiendama. Nii see kord oli.Tee paremini. Alati saab teha paremini.
Vaidlusalune roog, vaskkauss kanalihaga, seisis nende vahel. Sirutasin käe, torkasin sõrmed kaussi ja pistsin tüki erkpunast liha suhu. Masala voolas mu kurku, õline kaste peenest punasest tšillist, mille maitset leevendas kübeke kardemoni ja kaneeli.
„Ainult kolm korda telliti seda rooga eelmisel nädalal,” ütles Papa, heites pilke kordamööda Bappule ja vanaemale. Ta rüüpas lonksu oma lemmikjooki, lusikatäie garam masala’ga teed. „Me teeme selle kohe paremaks või ma võtan selle menüüst välja.”
Ammi võttis puulusika ja valas tilga kastet oma peopesale, limpsates mõtlikult ja naksates huultega. Ta viibutas sõrmega Bappu poole, kullast käevõrud ähvardavalt kõlisemas.
„Mis asi see on? See ei ole see, mida mina sulle õpetasin.”
„Kuidas nii?” vastas Bappu. „Eelmine kord sa ütlesid, et ma teeksin teisiti. Pane rohkem tähtaniisi. Pane rohkem vanillikaunu. Tee seda, tee teist. Ja nüüd ütled, et sina ei õpetanud mind nii tegema! Kuidas ma siin süüa saan teha, kui sa kogu aeg meelt muudad? Kogu see jantimine ajab mind hulluks. Võib-olla ma lähen üldse Joshi juurde tööle…”
„Aijee,” karjatas vanaema raevust. „Ähvardad mind? Mina teen sinust selle mehe, kes sa praegu oled, ja sina ütled, et lähed tolle mehe juurde tööle? Ma viskan kogu su pere tänavale…”
„Rahune maha, Ammi!” möirgas Papa. „Sina ka, Bappu. Aitab. Ärge ajage jama. Keegi pole milleski süüdi. Ma tahan rooga lihtsalt paremaks teha. See võiks maitsvam olla. Olete nõus?”
Bappu kohendas oma kokamütsi, just nagu oma väärikust tagasi saades, ja rüüpas lonksu teed. „Noneh,” ütles ta.
„Noneh,” ütles ka vanaema.
Nad kõik puurisid pilguga vaidlusalust rooga, püüdes sealt puudusi tuvastada.
„See peaks tummisem olema,” ütlesin mina.
„Tohoh, etskae, nüüd tuleb jõmpsikas mind õpetama?”
„Las ta räägib.”
„Liiga rasvane, Papa. Bappu korjab kastme pinnalt võid ja õli. Palju parem oleks seda peaaegu ilma rasvata praadida. Oleks natuke krõbe.”
„Nüüd ei meeldi minu õli ja rasva kokkukorjamine, on nii, jah? Poiss on targem kui…”
„Rahu, Bappu!” möirgas Papa. „Muudkui latrad. Miks sa kogu aeg selliseid asju räägid? Vanaeit oled või?”
Bappu igatahes tegi, nagu ma olin soovitanud, kui Papa oma verbaalse peapesu lõpetas, ja see oli ainus vihje mu tulevasele karjäärile, sest see kanaroog sai meie restorani üheks kõige populaarsemaks eineks, ja mu isa pani sellele uue nime: Hassani krõbekana.
„Lähme, Hassan.”
Ema võttis mul käest kinni ja me lipsasime tagauksest välja, bussile nr 37.
„Kuhu me läheme?”
Tegelikult me muidugi mõlemad teadsime, aga tegime näo, nagu veel ei teaks. Alati samamoodi.
„Noh, ega mina ka ei tea. Poodidesse võib-olla. Väike kõrvalepõige, et rutiinist välja saada.”
Mu ema oli häbelik, numbrite peale andekas, ent alati oli ta valmis isa ohjeldama, kui ta liialdama kippus. Oma vaiksel moel oli ta perekonna jaoks tõeline tasakaaluhoidja, rohkemgi kui isa, hoolimata sellest, et too oli väga sõnakas. Ema oli see, kes jälgis, et meie, lapsed, oleksime alati korralikult riides ja teeksime oma kodused ülesanded ära.
Ent see ei tähendanud, et emal polnuks oma salakirgi…
…Sallide järele. Mu ema jumaldas dupatta-salle.
Mingil põhjusel – ma ei tea täpselt, miks – võttis ema mind vahel linna oma salajastele varumisretkedele kaasa, just nagu mõistnuks vaid mina tema poodlemishullustust. Tegelikult olid need üsna süütud käigud. Siit-sealt sall või kaks, võib-olla paar kingi, mõnikord harva kallis sari. Ja mulle värvimisraamat või koomiks. Iga poodlemiskäik lõppes meeldejääva einega.
See oli meie väike salajane side, ainuüksi meile kahele mõeldud seiklus – minu arvates pidi see tema jaoks olema viis, kuidas mitte lasta üle pea kasvada kõigil restoraniaskeldustel, Papa nõudmistel, teiste laste lärmitsemisel. ( Ja võib-olla ei olnudki ma nii eriline, nagu mulle meeldib mõelda. Mehtab ütles mulle hiljem, et ema käis temaga salaja kinos, Umari aga viis kartautoga sõitma.)
Mõnikord ei ajendanud neid reise sugugi mitte poodlemiskirg, vaid nälg millegi muu järele, millegi sügavama järele, sest ta peatus mõtlikult poodide ees, maigutas mõtlikult huuli ja viis meid siis hoopis teise suunda, näiteks Walesi printsi muuseumisse mogulite miniatuurmaale vaatama, või Nehru planetaariumisse, mis mulle väljastpoolt tundus alati olevat nagu hiiglaslik filter tööstuslikust turbiinist, mis on põikipidi maasse torgatud.
Tol päeval oli ema just lõpetanud pingelise kaks nädalat kestnud töö restorani raamatupidamise aastalõpuaruande kallal maksuametniku jaoks, ja kuna see ülesanne oli nüüd edukalt täidetud, järjekordne kasumlik aasta kaante vahele saadud, kinkis ta meile preemiaks väikese varumisretke bussiga nr 37. Ent seekord istusime me ümber, reisisime sügavamale linnamelusse ja jõudsime lõpuks Mumbai sellesse ossa, kus bulvarid olid sama laiad nagu Ganges, tänavatel poodide suured klaasseinad, uksehoidjad, säravaks poleeritud tiikpuuriiulid.
Tolle sari-poe nimi oli Hite of Fashion. Mu ema vaatas laeni ulatuvaid särtsakassiniseid ja tondinahkselt halle kangarulle, käed lõua all kokku surutud, imetledes parsi poemüüjat, kes redelilt alla oma abilisele erksaid siidirulle ulatas. Ta silmis sätendasid pisarad, just nagu olnuks pelgalt kanga ilu silmale liiga ere, just nagu vaadanuks ta otse päiksesse. Mulle ostsime tol päeval väga vahva sinise puuvillast jaki, mille hõlmale oli miskipärast tikitud Hong Kongi jahtklubi kuldne embleem.
Kõrvalasuva taimeparfüümipoe riiulid olid tulvil merevaigukarva ja sinist värvi pudeleid, pikkade kaeltega ja elegantsed nagu luiged. Valges kitlis naine piserdas meie randmetele õlisid, milles domineerisid sandlipuu, kohv, ilang-ilang, mesi, jasmiin ja roosi kroonlehed, ja lõpuks hakkas meil neist lõhnadest lausa halb ning me pidime minema värsket õhku hingama. Oli aeg minna kingi vaatama peene paleedekoratsiooniga butiiki, kus me istusime kuldsetele diivanitele, millel olid lõvikujulised kullatud käetoed ja jalad, poe akent raamistamas teemantidega inkrusteeritud oomega, mille alla klaasriiulitele oli paigutatud haruldasi juveele meenutavas paigutuses terava otsaga kontsad, krokodillinahksed libikud ja sügavlillad sandaalid. Mäletan, kuidas kingapoe müügimees põlvitas ema jalge ette, nagu olnuks tegu Seeba kuningannaga, ja mu ema pööras tütarlapselikult oma pahkluud, et ma näeksin kullatud sandaali kõrvaltvaates, ja ütles: „Noh, Hassan, mis sa arvad?”
Ent kõige selgemini mäletan ma seda, kui olime tagasiteel bussile nr 37 ja möödusime kontoriruumidega kõrghoonest, mille esimese korruse äripindadel olid rätsep ja kontoritarvete pood ja kummalise ilmega restoran La Fourchette, mille tsementäärisel lehvis päevinäinud Prantsuse lipp.
„Tule, Hassan,” ütles ema, „lähme ja proovime järele.”
Jooksime