Sama päeva pärastlõunal algab ka õppetöö – esimene seminar. Meie kursusele on võetud üheksa inimest. Vastuvõtukord rõhutab skandinaavialikult võrdsust ja süsteemsust: pooled tudengid võetakse Põhjamaadest ja pooled mujalt. Muide, Põhjamaades endis peetakse Põhjamaadeks Islandi, Norrat, Rootsit ja Taanit. See, et ka Soome ennast Põhjamaaks peab, on naljakas seik, mida saab pidudel sõpradele rääkida. Eesti ambitsioonidest Põhjamaaks saada pole mitte keegi kuulnudki. Muide, kas te teadsite, et Maroko esitas 1987. aastal avalduse Euroopa Liidu (tol ajal küll Euroopa Ühenduse) liikmeks saamiseks? Jah, ja siis ma olen veel kuulnud, et Eesti tahab saada Põhjamaaks. Hahaa.

      Meie üheksa jaguneme neljaks põhjamaalaseks (Norra, Island, Taani) ja viieks muumaalaseks (Eesti, Leedu, Šveits, Venemaa, Kamerun). Kõik on egalitaarne ja sõbralik. „Tere, olen Tanel, tulen Eestist, jne jne“ – istume ringis ümber laua ja tutvustame endid järjekorras üksteisele ja õppejõududele. Õppejõud istuvad samuti meiega ringis ümber laua, lahedalt ja noortepäraselt kaksiratsi toolil, ning rüüpavad kohvi. Nemad rõhutavad oma võrdsust veel eriti. Tõika, et neil on tudengitest eraldi puhkeruum, peetakse natuke ebasobivaks ja seda on vaja lausa õigustada: „Vaadake, meil on siin samal korrusel kõigil kabinetid ja teie tööruum on korrus allpool, see on niimoodi lihtsalt mugavuse mõttes, et meie puhkeruum on siin teist eraldi. Aga te olete muidugi siia alati teretulnud.“

      Nendest inimestest saavad järgmise kahe aasta jooksul minu lähedased sõbrad.

      Ane on üks meie kursuse kahest norra neiust. Ta on pärit Bodøst, mis on üldiselt küll kaugel Põhja-Norras asuv linn, kuid Tromsøst vaadates ikkagi 500 kilomeetrit lõuna pool. Ane ei saa kuigi tihti öelda, et ta tuleb „lõuna poolt“, aga praegu on tal selleks võimalus.

      Teine norra neiu meie kursusel on Anneli, kes on siitsamast Tromsøst pärit. Tema käis Trondheimis, tegi seal geograafia bakalaureusekraadi ja on nüüd tagasi, et siin magistrikraad teha. Ka Trondheim on „normaalse Norraga“ võrreldes üsna põhjas. Paljud norrakad ei satugi oma eluajal Trondheimist kaugemale põhja. Ja siit vaadates on see 1000 kilomeetrit lõunas.

      Esben on Taanist pärit filosoofiamagister ja fotograaf. Tal on kaks omadust, mis kohe kõrva hakkavad: esiteks ta räägib üsna palju ja võib näiteks lauset alustada visuaalsete kujutiste fenomenoloogiast fotograafias ja jõuda sealt naftakapitalismi ja heaoluühiskonna põhimõtete kaudu marksismi ja poliitilise filosoofiani. Vähemalt ma arvan nii. Päris kindel ei saa selles olla, sest tema teine omadus on see, et keegi ei saa tema jutust midagi aru. See tuleb sellest, et ta on taanlane. See on lihtsalt üks asi, millega tuleb taanlaste puhul leppida. Taanlased nimelt ei kasuta oma hääleaparaati artikuleeritud häälikute tekitamiseks, vaid väljastavad sügavalt kurgupõhjast tumedaid korinaid. Taanlastega suhtlemise peen kunst seisneb öeldu äraarvamises konteksti, kehakeele ja tähtede seisu järgi. Ja see pole tegelikult üldse nii keeruline, kui võib tunduda. Me kõik muutume aja möödudes päris osavaks. Ka Esben hakkab tasapisi võõrkeele keskel elades selgemini kõnelema ja meist saavad head sõbrad.

      Haukur on lihtne islandi maapoiss. Talle ei avalda muljet keerulised intellektuaalsed mängud ja akadeemiline kõrgpilotaaž, mida me seminarides mängime. Ta tahab lihtsalt reisida ja filme teha. Selles peaks ju meie magistriprogramm siin seisnema, on ta Tromsø ülikooli kodulehelt lugenud. Senikaua peab ta lihtsalt kuidagi vastu ja ootab, et me lõpetaksime kriitilise diskursuseanalüüsi ja epistemoloogia täpsemate aspektide üle arutlemise.

      Vaida on leedu tüdruk ja ilmselt meie kursuse kõige eredam isiksus. Ta on ilus tütarlaps, kes elab kuskil vikerkaarte ja ükssarvikute maal, tema mõtted on äraarvamatud ja elu seisneb ainult puhastes siirastes motiivides. Ühest küljest on ta hästi lihtne, selline inimene, kes võib kulutada terve pärastlõuna sellele, et joonistab, kleebib ja lõikab sulle sünnipäevakaarti. Aga ta ei ole kindlasti naiivne või lihtsameelne, tegelikult saab temast meie kursuse üks suurimaid organisaatoreid. Talle sobib inimestega töötamine.

      Maria on venelanna ja temast saab minu suurim hingesugulane. Ühest küljest on selle põhjus tema punk olek ja teisest küljest vene/nõukogude taust, tänu millele leiame palju ühist, mida „teised ei mõista“.

      Cecilie on Šveitsist, aga elanud pikalt ka Taanis, seega on ta mõnikord Esbenile tõlgiks. Temas ongi segunenud šveitsi täpsus ja taani vabameelsus.

      Hamidou on Kamerunist ja seega kõige eksootilisem liige meie kursusel. Temast saab meie „pesamuna“, ja mitte ainult sellepärast, et ta on kõige noorem. Teistsuguse kultuuritausta tõttu tuleb talle paljusid meie kultuuri aspekte õpetada ja lahti seletada nagu lapsele. Hamidou on ühtlasi ka padumoslem ja kipub vähegi pikemate või sügavamate vestluste lõpuks alati koraanini jõudma. See on kohati tüütu, aga kohati ka huvitav. Me väitleme temaga tihti kohvikruusi või võileiva taga kreatsionismi ja teadusfilosoofia üle.

      Kursusele võetud kokku üheksa inimest on, nagu öeldud, meelega valitud nii, et meie seas oleks võimalikult erineva taustaga inimesi, nii päritolumaade kui ka enne õpitud erialade poolest. Kuna meil peaaegu puudub ühine taust, siis midagi ei ole enesestmõistetav, kõik mõisted, ideed ja mõttekäigud tuleb samm-sammult lahti seletada ja iga asja juurde leidub alati keegi, kes selle küsimuse alla seab. Nii kulgevad seminarid üsna vaevarikkalt.

      Hamidoul on näiteks Skandinaavia familiaarsuse ja egalitaarsusega raske harjuda. Tema kultuuris on õpetaja ikkagi ülim autoriteet, kellel on õigus isegi siis, kui tal ei ole õigus, lihtsalt sellepärast, et ta on õpetaja. Hamidou pingutab kõvasti, et õppejõudu eesnime pidi kõnetada, ja ka siis ei saa ta lahti harjumusest öelda nime ette „mister“ või „missis“. Tal kulub selleks mitu kuud, mille vältel me saame üksteisele otsa vaadates vaikselt muiata, sest Hamidou suust kõlab järjekordne „mister Trond“ või „missis Bente“.

      Selliste inimestega istun ma siis kuude viisi tunde ja tunde ümber seminarilaua. Räägime, kuulame, loeme ja kirjutame. Ragistame ajusid ja saame targemaks.

      Vvvuuuuuhhh-vvvuuuuhhhh teeb rattakumm asfaldil, kui kihutan rattaga mööda Tromsø äärelinna veien’eid ehk tänavaid. Märgade pidurite kriiksatus, aga ainult korraks. Kallutus ja pööre Ankerveienilt Radarveienile. Siit edasi on terve tee allamäge. Kummide sahin asfaldil muutub valjemaks, tuulevihin kõrvades ka. Jakikrae lipendab vastu põske, esiamordid neelavad lamava politseiniku, väntan hoogu veel juurde ja möödun aeglaselt mööda tänavaäärt liikuvast liinibussist. Kahel pool on väikekodanlik Norra keskklassiidüll, mis muutub kiiruse kasvades sügisvärvides udukoguks mu tunnelikujulise nägemisvälja äärtel. Pidurid uuesti põhja, nii kõvasti, et nad isegi ei kriiksu enam, ja järsk pööre Winston Churchill veienile.

      See

---

Скачать книгу