Minu Norra. Polaarutoopia ja naftaplatvormid. Tanel Saimre
Читать онлайн книгу.
harjale ja laskusin veidi allapoole ülikooli juurde. Nüüd, pärastlõunal, teen sedasama tagurpidi – tõusen ülikooli juurest seljandikule ja seisatan seal hetkeks. Süda seljataha jäänud järsust tõusust ning ees ootava kiire laskumise ootusest tagumas, võtan hetke, et selles olla.
See on nüüdsest mu iga päeva kõrgpunkt. Hetk enne meesöömist, nagu ütles Puhh. Jalalihased pingest surisemas, hingeõhk jahedas Arktika õhus auramas, olen tõstetud merepinnast kõrgemale, laetud potentsiaalse energiaga. Siis istun sadulasse ja väntan ratta liikuma, panen käima igapäevased kaks minutit metsikust, punki ja anarhiat, kihutamist läbi sotsiaaldemokraatliku heaoluriigi, kus teised jalgratturid kannavad isegi kergliiklusteel sõites kollast helkurvesti ja vilkuvaid tulukesi.
Winston Churchill veieni lõik on lühike, jäänud on veel viimane 90kraadine pööre laiale ja sirgele Ørneveienile. Mu ees avaneb Tromsøya saare läänekülje tasandik, pikeerin seda mööda kajakana mere poole. Lendan vaba olendina otse lennuvälja, fjordivee ja Kvaløya mäetippude ilusasse vaatesse. Kaks anarhiaminutit hakkavad läbi saama.
Kergelt hingeldades astun oma tuppa. Jakk nagisse, algab jälle päriselu. Lugemine-kirjutamine-koolitöö. Vahel on vaja mõni taldrik või kruus pesta. Kõik muud asjad, mida tehakse paigal seistes. Aga ma tean, et homme tuleb jälle see hetk, mil ma seisan seljandikul ja vaatan nendele äärelinnamajadele ülevalt alla. See on hea tunne.
POLAARUTOOPIA
Esmamulje Tromsøst on peaaegu liiga ilus, et seda uskuda. Keset Arktikat on kerkinud ülikoolilinn, kuhu on kokku tulnud inimesed üle kogu maailma ennast harima. Sukeldun pea ees sotsiaaldemokraatlikku heaollu.
Kõik, kes ilu pärast või oma tarbeks kirjutavad, teavad seda sädet või tunnet, mis kirjutama paneb. Seda tahtmist istuda arvuti taha ja saada mingi mõte või tunne endast välja ekraanile. Mõnikord on see mõni levitamisväärne idee, mõnikord avastus, kui leiad ägeda situatsiooni või inimese. Mõnikord tahad natuke uhkeldada kellegi ees, kirjeldada mõnd pähe turgatanud toredat mõtet, situatsiooni, kus sa viibisid, või kohta, kus käisid. Lugege, siis näete, kui äge mees ma olen.
Praegusel juhul on selleks ajendiks aga hoopis üks kogetud hetk maanteel kuskil Ersfjordeni ja Kaldfjordeni vahel. Ja tahtmine seda momenti kirjutamise ja hiljem ülelugemise teel üha uuesti ja uuesti läbi elada. Sõitsime autoga mööda orupõhjas asuvat kitsast maanteeriba aegamööda Tromsø linna poole. Tee vingerdas fjordi ja mäe vahel, kulgedes sealt, kust loodus lubas, ja kui loodus ei lubanud kuskilt, siis rammis tunnelina jõuga läbi mäe. Kõikjal orunõlvadel särasid vaevakased kuldses sügisrüüs. Madal septembripäike valas kõik üle karge külma valgusega ja Ane vana punase Fordi-loksu krabisevast automakist laulis meile Tracy Chapman. Õhus oli nii palju ilu, et ninasõõrmed hakkasid kipitama. Olime kursakaaslastega ette võtnud väikese retke Kvaløya saarele Hillesøy külakesse, üürinud seal majakese, matkanud ümbruskonnas, paitanud lambaid, kokanud, saunatanud, õlletanud, ajanud poole ööni juttu, maganud põrandal magamiskottides. Nüüd oli retk läbi ja me olime teel tagasi Tromsøsse. Ane palus minul rooli istuda, sest ta on norrakas ja pikad sõidud mööda hingematvalt ilusaid kurvilisi mägiteid tüütavad teda surmani. Niisiis sõitsime me autoga mööda orupõhjas asuvat kitsast maanteeriba ja ma kümblesin selle hetke ilus.
Muidugi, fjordivee tumedast peeglist paistvad kuldsed mäed meie ümber olid ilusad, kuid see polnud loodus, mis selle ilu lõi. Mitte sinises taevas rippuvad valged pilved või läbi õhusina paistvad kauged mäetipud. Ega ka Tracy kaunis lauluhääl, mis vana väsinud kassettmaki kõlaritest meieni kostis. Muidugi mitte. Iluloojateks olime meie – noored tulevikku vaatavad positiivselt meelestatud hakkajad inimesed. Meie peas kajasid ideed kultuuridevahelisest kommunikatsioonist, representatsioonisüsteemidest, kultuurikoodidest ja nende tõlkimisest. Tähenduspraktikad, artefaktid ja teadmised on meie uurimisobjektid. Kaamera, osalusvaatlus ja refleksiivsus on meie meetodid. Ületasime väikese künka ja ma lükkasin laskumise ajaks sisse madalama käigu. Künkaharjal tekkis korraks see kõhust-õõnsaks-tunne, nagu laskuvas lennukis. Sel hetkel lõi situatsiooni helgus ja ilu mulle labidaga pähe.
Mu käed, mis autorooli hoidsid, kandsid endas nelja inimese elu. Ühte Norra elu, ühte Venemaa elu, ühte Kameruni elu ja ühte Eesti elu. Meile järgnevas autos istus veel viis elu: Taani, Šveitsi, Islandi, Norra ja Leedu oma. Me olime kõik siia polaartaeva alla kokku tulnud lootuses õppida paremini mõistma teisi inimesi. Saada paremini aru sellest, mismoodi käib inimeseks olemine. Saada sellest paremini aru ja õppida tegema filme, mis aitaks ka teistel sellest paremini aru saada. Meie kursuse kirev rahvusvaheline koosseis on ühtlasi ka esimene õppetund kultuuridevahelise kommunikatsiooni vallas. Praktikum, mis toimub iga päev. Ane räägib, kuidas ta väikesena vanematega mäetipul telkimas ja virmalisi vaatamas käis. Mina, Vaida ja Maria saame jagada mälestusi Vene multikatest. Hamidou pajatab tänavaelust Ngaoundérés ja kasvamisest rangest moslemist isa käe all, Haukur oma hulkumistest Loode-Islandi maakolka looduses.
Kogu see lugu, see ülikool ja õppurite rahvusvaheline segu meenutab mulle kunagi kommunismiajal loetud utoopiakirjeldusi sellest, milliseks pidi kujunema nõukogudemaa tulevik. „Siber on tulevikumaa“ – selline pealkiri oli vist 4. klassi ajalooõpikus. Põhjamaise taeva alla Siberi taigasse pidid kerkima moodsad linnad, kus elavad hüdroelektrijaamade elektrivalguses, – soojuses ja kõigiti soodsates tingimustes ilusad nõukogudemaa kodanikud ja teiste kommunistlike riikide esindajad. Sõbralikult õpitakse, töötatakse ja lõõgastutakse koos. Sõbralikult kümmeldakse kommunismis.
Naljakas on neid kujutluspilte meenutada. Naljakas on see kuni selle aasta augustini, mil ma saabun Tromsøsse. Nüüd ei ole see enam naljakas, sest siin tundub, et utoopia on tegelikkuseks saanud. Siberi taiga asemel on Põhja-Norra tundra, kommunismi viljastavate tingimuste asemel Norra sotsiaaldemokraatia ja rahvastevahelise suhtluse keeleks vene keele asemel inglise. Aga muu on üldjoontes sama. Eriti meeldib mulle istuda koos kursakaaslastega puhketoas. Keeta tassike teed ning ajada juttu maast ja ilmast, võtta siis teetass näppu ja minna mööda ülikoolikompleksi jalutama. Paljud hooned on siin maa alt omavahel ühendatud, et ei peaks õue külma kätte minema. Nõnda saan ma T-särgi väel, kruus näpus, käia läbi raamatukogu, raamatupoe, söökla, kohviku, toidupoe, kino, loengusaalide, seminariruumide, lugemistubade ja spordisaalide. Ehitiste ja rajatiste eesmärk on üks: võimaldada inimestel ennast siin arendada. Ja koridoride peal, lugemissaalides, pinkidel, kohvikus kohtan ma inimesi kõikjalt üle terve planeedi. Iga rahvuse ja iga usu esindajaid tuleb siin vastu. Istumas või külitamas, aeglaselt jalutamas või ruttamas, vestlemas, vaidlemas, lugemas, kirjutamas. Kõik tegemas oma tudengiasju. Kõik õppimas ja arenemas, paremaks saamas.
Utoopia.
See on muidugi minu lihtsustatud ja naiivne arusaam, ma tean seda isegi. Aga see meeldib mulle, las ta siis kestab. Küll jõuab avastada, et igal pool suurtes asutustes esinev totter bürokraatia eksisteerib ka Tromsø ülikoolis, et ilm on siin sama halb nagu igal pool Norras ja hinnad on kallid. Küll jõuab. Seniks naudin utoopiat ja selles elamist.
Innustun ülikoolis valitsevast valgustuslikust atmosfäärist. Mu ühikatuba on askeetlik nagu mungakong. Seal on voodi, kirjutuslaud, kapp ja riiul. Köögis on taldrik, lusikas ja kruus. Kapis on natuke riideid ja raamaturiiulil hästi palju raamatuid. Ja eelmise kolme lausega nimetasin ma ära suure osa, peaaegu kõik, mis mul üldse on. Hämmastav, kui vähe on inimesel tegelikult eluks vaja. Toituda saab toidupoest kõige alumiselt riiulilt leitud First Price’i riisist. First Price on Norra igapäevakaupade odavbränd, idaeurooplase parim sõber. Selle omanikul NorgesGruppenil on mitu toidukaupluste ketti ja nad on mingi Exceli-tabelite, tarneahelate ja käibemahtude kung fu abiga suutnud kõige odavamad madala kvaliteediga kaubad teha veel odavamaks ja need aitavad veidi leevendada seda šokki, mis tabab Norrasse elama asunud idaeurooplast umbes teise nädala lõpu poole, kui reaalselt toidu peale kuluvad summad juba selgemat kuju hakkavad võtma ja on selge, et plaanid kokkuhoidlikult elada jäävadki vaid plaanideks. First Price’i riis, kartulid, WC-paber ja hambapasta käitavad kogu poola torumeeste ja rumeenia keevitajate armeed, mis Norra kuningriiki töös hoiab.
Füüsilisel tasandil võtab mu elu vaimustavalt lihtsa