Betty Boop. Claudia Piñeiro
Читать онлайн книгу.
Järelikult Chazarreta magab veel. Kui ta ei magaks, oleks ta ajalehed ise üles toonud, et neid hommikusöögi kõrvale lugeda. Gladys heidab pilgu La Nacióni esiküljele, libiseb üle suure pealkirja, mis räägib presidendi viimasest varade deklaratsioonist, ning jääb peatuma värvifotol, mille alt võib lugeda: Boedo tänaval põrkas kokku kaks bussi – kolm surnut ja neli raskelt vigastatut. Teadmata miks, ilmselt surnute pärast, teeb ta ristimärgi. Või hoopis raskelt vigastatute pärast, et ka nemad ei sureks. Siis paneb Gladys ajalehed köögilauale. Ta läheb triikimisruumi, riputab asjad seinakappi ning tõmbab selga tööriided. Peab härra Chazarretale ütlema, et uusi oleks vaja; nüüd, kus Gladys on kaalus juurde võtnud, on kitli nööbid hakanud rinna kohalt kiskuma ja pesu kuivama riputades soonib kaenla alt. Kui härra Chazarreta tahab – nagu ta ise esimesel tööpäeval ütles –, et Gladys alati vormi kannaks, peab ta ise selle eest vastutama. Gladys heidab pilgu pesukorvi ja näeb, et triikida pole suurt midagi. Chazarreta on paras pedant ning harilikult toob ta nädalavahetuseks nöörile kuivama jäetud pesu sisse, kuid Gladys kiikab igaks juhuks tagaõue, ega midagi nöörile rippuma ei ole jäänud. Seejärel peseb ta puhtaks kraanikausis silma hakanud mustad nõud. Ning võtab ette kõige ebameeldivama töö – tualettruumid –, et sellega rutem ühele poole saada.
Nagu Gladys arvaski, on Chazarreta kogu pesu sisse toonud. Kraanikausis ei paista kuigi palju nõusid: Chazarreta on vahepeal kas nõusid pesnud või väljas söömas käinud. Gladys asetab taldrikud, klaasi ja söögiriistad köögirätile nõrguma, et need mustast marmorist lauaplaadilt maha ei libiseks. Seejärel toob ta pesuruumist põrandakuivataja ning ämbri puhastusvahendite, kaltsu ja kummikinnastega. Koridoris elutoast möödudes märkab ta, et Chazarreta istub rohelises samettugitoolis. See massiivne kõrge seljatoega tugitool on Chazarreta lemmiktool, kahtlustab Gladys. Tool on pööratud parki avaneva akna poole. Kuid täna hommikul on kardinad alles akna ees, mis tähendab, et Chazarreta ei istunud tugitooli mitte selleks, et parki imetleda, vaid lösutab seal juba eile õhtust saadik. Ehkki Gladys kõrge seljatoe varjust poolhämaras meest ei näe, reedab Chazarreta sealoleku tooli kõrval rippuv vasak käsi ning käe all puitparkettpõrandal ümber kukkunud klaas ja sellest välja voolanud viski.
Tere hommikust, tervitab Gladys, möödudes ülakorrusele minnes mehe selja tagant. Ta ütleb seda tasakesi, parajasti nii vaikselt, et Chazarreta kuuleks, kui ta ärkvel on, kuid ei ärkaks, kui alles magab. Chazarreta ei vasta. Magab peatäit välja, mõtleb Gladys ning jätkab teekonda. Kuid enne trepini jõudmist hakkab ta kahetsema. Õigem on kõigepealt ära kuivatada viskiloik, et see vahatatud parketti pikalt ei niisutaks, muidu tekib pärast hele laik, mille maha saamiseks tuleb näha kurja vaeva ja põrand mitu korda üle vahatada. Ning Gladysel ei ole mingit tahtmist alustada nädalat põranda vahatamisega. Ta läheb tuldud teed tagasi, võtab ämbrist kaltsu, kummardab, tõstab üles klaasi, kuivatab samettooli kõrval oleva viskiloigu ning liigub lapiga veidi edasi. Kuid kohe satub lapp järgmisse loiku, tumedasse vedelikku, ta ei tea, mis see on; Gladys paneb lapi kiirelt käest, et niiskus läbi ei imbuks; siis aga puudutab vedelikku – ettevaatlikult, nimetissõrmega: see on kleepjas. Äkki veri? küsib Gladys endamisi, suutmata seda uskuda. Ta tõstab pilgu ja vaatab Chazarretat. Seal ta istub, otse tema ees, kõri läbi lõigatud. Lõige läbistab kaela puhtalt ning see avaneb justkui täiuslike huultega suu. Gladys ei tea, mida täpselt ta avast näeb, sest punetav liha, vere, kudede ja torude mass kutsub temas esile säärase iiveldushoo, et ta sulgeb silmad ja tõstab samal ajal näo ette ka käed, nagu jääks üksi silmade sulgemisest mittenägemiseks väheks. Samal ajal avaneb ta suu, et tuua kuuldavale sumbunud karje.
Ometi möödub iiveldus kiirelt, tehes ruumi hirmule. Hirmule, mis ei naeluta teda mitte paigale, vaid sunnib tegutsema. Seepärast võtab Gladys Varela käed näo eest, sunnib end silmi avama, tõstab taas kord pilgu, vaatab lõhestatud kaela, Chazarreta veriseid riideid, nuga süles lebavas paremas käes ning tühja viskipudelit käetoe kõrval. Pikemalt mõtlemata tormab Gladys röökides tänavale. Ta röögib vahet pidamata, valmis röökima nii kaua, kuni keegi teda kuuleb.
2
Samal ajal kui Gladys Varela karjub La Maravillosa country club’i umbtänaval, püüab Nurit Iscar oma kodu korda seada. Oma kolmetoalist korterit Barrio Norte vaeseimas – õigemini öeldes kõige allakäinumas – osas French y Larreas. Tema veel ei tea, et Pedro Chazarreta on surnud. Uudis levib küll kiiresti, kuid mitte nii nobedalt. Kui Nurit uudist teaks, oleks ta televiisori ja raadio juba sisse lülitanud ning püüaks end viimaste teadetega kurssi viia. Või istuks internetis ajalehtede veebilehekülgedel ja otsiks juhtunu kohta üksikasju. Kuid Nurit Iscar ei tea. Veel mitte. Ta kuuleb sellest mõni tund hiljem.
Tema kodu on kui seapesa: veinipära mitmes klaasis, eelmise päeva laiali paisatud ajalehed, põrandal puru, suitsukonid. Nurit Iscar ei suitseta, ei ole kunagi suitsetanud, ta vihkab suitsuhaisu ning loodab, et lubades teistel oma kodus suitsetada, näitab ta üles armastust, mitte allaheitlikkust. Ometi küsib ta eneselt aeg-ajalt, kindlat vastust leidmata: on see armastus või allaheitlikkus? Ja seda mitte ainult suitsetamise kohta. Eelmisel päeval olid tal külas Paula Sibona ja Carmen Terrada – kes mõlemad suitsetavad – ning üheskoos peeti igakuist, iga kuu kolmandal pühapäeval toimuvat kokkusaamist, millest kujunes juba mitme aasta eest raudkindel kombetalitus. Mitte et nad muul ajal ei kohtuks, et näiteks kohvi juua, kinos käia, koos lõunatada või muid kombetalitusi läbi viia, teha kõike seda, mis õieti on vaid kattevarjuks tegelikule eesmärgile: lasta ajal mööduda – mis toimub niikuinii –, kuid lasta sel mööduda üheskoos. Ometi on iga kuu kolmas pühapäev sündmus omaette. Mõnikord ühineb nendega ka Viviana Mansini, kuid mitte alati, ning selle viimase üle on neil alati hea meel, sest Viviana Mansini peab end kaljukindlalt nende sõbrannaks, ehkki ülejäänud kolm nõnda ei arva. Juhtub Viviana seltskonnaga liituma, keerleb jutt eelkõige tema isiku ümber ning iga kord poetab ta jutu sekka mõne lause, mille ilmsüüta tooni varjus virutab kellelegi kohalviibijatest valusa hoobi alakõhtu. Nagu siis, kui Carmen rääkis, kuidas pisike sõlmeke rinnas oli teda pikalt vaevanud, kuni arst lõpuks kinnitas, et see on kõigest düsplaasia, mispeale Viviana Mansini teatas ingelliku naeratusega: Mina mõistan sind, tundsin end paari kuu eest, kui mulle biopsia tehti, samamoodi, ma ei tea, kas sa mäletad, ei, sina kindlasti ei mäleta, sest sina olid ainus, kes mulle ei helistanud ega tundnud tulemuse vastu huvi. Ning lausele järgnenud vaikushetkel vaatas Carmen teda ilmega „jälle sa tegid seda mulle, sa vana tõbras“, kuid ei öelnud midagi. Seevastu Paula Sibona astus Carmeni kaitseks välja ning lausus Viviana inglitooni püüdlikult järele aimates: On ju ilmselge, Vivi, et kõik läks hästi, su rinnad on ju omal kohal. Ning oma sõnade rõhutamiseks ajas ta sõrmed harali ja liigutas käsi omaenda rindade kohal üles-alla, märkimisväärsel kaugusel, et rõhutada Viviana rindade lopsakust. Kuid lisaks pääsemisele Vivi iroonitsemisest andis Vivi puudumine võimaluse teda kritiseerida. Sest, nagu ütleb Paula, minu vanuses annab Mansini taga rääkimine peaaegu keppimisega võrreldava adrenaliinilaksu. Ning tollel pühapäeval, päev enne esmaspäeva, kui leiti läbilõigatud kõriga Pedro Chazarreta, toimus igakuine kokkusaamine väikeses ringis Viviana Mansini osavõtuta Nurit Iscari korteris. Kohtutakse järgemööda igaühe kodus, kuid tseremoonia ise ei muutu. Kogunetakse enne keskpäeva, perenaine muretseb kõik päevalehed – ning kõik tähendab siinkohal tõepoolest kõiki – ja sel ajal kui ta valmistab oma erirooga – mis Nurit Iscari puhul tähendab harva enamat pihvidest salatiga või nuudlitest koorekastmega –, kammivad teised ajalehti ning loevad uudiseid ja valivad välja sellised, mida hiljem teistega jagada. Uudiste vahetamine toimub pärast sööki kohvitassi taga. Kuid ei otsita mistahes uudist, igaühel nagu ka söögi puhul on oma spetsialiteet. Nurit Iscaril on selleks krimiuudised, ega teda asjata mõne aasta eest Argentiina kirjanduse karmiks daamiks ei nimetatud. Ja kuigi see on tema jaoks maha maetud minevik, mille ta parema meelega unustaks, ei sõdi ta ometi vastu, kui sõbrannad temalt „verd ja mõrva“ nõuavad, vähemasti senikaua, kuni nad ei nõua temalt ilukirjandust. Ja parem, kui seks oleks mängus, kõlab sageli Paula Sibona erisoov. Carmeni valdkonnaks on siseriiklikud uudised ning ta otsib mõnuga poliitikute avaldustest vasturääkivusi, süntaksivigu ja – miks mitte – lausrumalusi. Kõige enam lõbustab teda linnapea. Linna ei saa juhtida inimene, kes rääkida ei oska, kordab Carmen väsimatult. Ning tema kommentaar, olemata sugugi elitaristlik, viitab ilmselgelt teatud jõuka ühiskonnakihi – kuhu linnapea