Betty Boop. Claudia Piñeiro
Читать онлайн книгу.
Noormehele. Kuid hetk hiljem mõtleb ta, et milleks, kui temalt ei ole seda palutud. Las Rinaldi ise koolitab, on ju tema see, kes, olemata küll krimiuudiste toimetaja, figureerib vaikimisi tolle ajuta osakonna peana. Muidugi ei hakka Rinaldi iialgi poissi koolitama, seda Brena teab, pigem virutab sobival hetkel jalaga tagumikku. Kui poisist enam kasu pole. Ja see saab olema valus hoop. Mis kõige hullem – ning seda Jaime Brena meelsasti ei tunnista –, noormees äratab temas vastuolulisi mõtteid. Lõppude lõpuks ei ole tal midagi poisi vastu. Noormees meenutab talle ammuseid aegu, kui ta enam kui neljakümne aasta eest ise toimetuses esimesi samme tegi. Nelikümmend neli aastat, terve igavik. Miks ta siis toimetusele kulukaks ei lähe, miks nad ei peaks tal paluma omal soovil lahkuda? Kuid erinevalt noormehest olid temal õpetajad, nii toimetuses kui ka tänaval, ning tulles otse keskkoolipingist, jäi tema puhul ära ka algajale omane nipsakus, mis iseloomustab mitmeidki tänaseid ülikoolist tulijaid. Poisil jääb Google’ist ja ülikoolist tarkust ülegi, kuid tänaval toimuvat ta ei tunne, mõtleb Brena. Noormees töötas varem Jaime Brena kolleegi ja lähedase sõbra/vaenlase Zippo käe all konkureeriva väljaande krimiuudistes. Ning Brena teab, et Zippo käe all töötamine tähendab Zippo sekretäriks olemist ja ei enamat, sest Zippo ei usalda isegi omaenese ema. Samal hetkel kui Brena mõtleb, et „ei usalda isegi omaenese ema“, tõstab noormees pead ning tabab Brena pilgu. Ta tervitab Brenat peanoogutusega ning Brena vastab tervitusele, tehes liigutuse, nagu kergitaks ta kujutletavat kaabut, ehkki Jaime Brena kaabut ei kanna. Brena küsib oma laua tagant: Kas sul homseks on juba midagi? Ei midagi olulist, kostab noormees. Ei midagi olulist, kordab Brena, sa vaata, millega ülejäänud toimetus tegeleb, soovitab ta, kas sa üldse tead, mis on kõige tähtsam, kui tahad välja selgitada, kas politseijuhtumist võib saada uudis või mitte? Küsimus üllatab noormeest ja isegi kui Brena küsiks temalt, mis värvi oli kindral San Martíni valge hobune, ei suudaks ta vastata. Noormees jääks parema meelega vastuse võlgu, talle näib, et Brena sunnib teda vägisi sooritama üllatuseksamit, milles ta kardab läbi kukkuda. Ometi avab ta suu ja tahab vastata, kuid Brena hoiatab: Ja ära hakka vuristama, et „kuriteo toimumise koht, asjaga seotud isikud või sündmuse raskusaste,“ sest sa ei ole enam ülikoolis. Jaime Brena ootab. Noormees mõtleb. Või püüab mõelda. Brena ei ütle, kuid teab, et kui poiss peaks hoiatusest hoolimata verest välja lööma ja oma teadmiste tõestamiseks ette vuristama 5 w-d: who, what, when, where, and how – kusjuures viimasel on „w“ ilmtingimata lõpus ja mitte alguses –, peaks Brena end kõvasti tagasi hoidma, et mitte poisile kõrvakiilu anda. Eksimuse eest ja inglise keele kasutamise eest. Miks mõned lisavad kuuenda „w“ – why ja teised mitte? Võib-olla sellepärast, et sellele küsimusele on kõige keerulisem vastata, see on kõige subjektiivsem ning sellega kaasneb vajadus tungida kurjategija mõtetesse – miks? Lase tulla, ei jäta Brena. Ma ei tea, mul ei tule enam midagi pähe, poetab noormees alandlikult. Brena naeratab ja teatab: Teised samal päeval toimetuses ringlevad uudised. Ära iial unusta: rahulikel aegadel võib mõni hull sinult viimasel hetkel paluda ükskõik mida, mis kõlbaks esiküljele, ja sinu ülesandeks on see uudis talle välja võluda. Mulle näib, ütleb poiss, et homme läheb esiküljele majandusministeeriumi finantsosakonna kõrge ametniku vande all esitatud ütlused ja varalise seisu kasv. Brena katkestab teda ja ütleb varjamatu irooniaga: On see vast uudispomm. Kas see eelmisel nädalal juba ei olnud? Jah, aga nüüd leidsid kinnitust mõned uued faktid. Tore on, ja niimoodi loodetakse viimastest lugejatest kinni hoida, ja pärast süüdistatakse internetti ja võrguväljaandeid. Mis ajast on riigis, kus eluaeg on varastatud – nii enne Banelcot kui ka pärast –, kõrge riigiametniku varalise seisu kasv esiküljeuudis? Ja juba kaks nädalat jutti. Jaime Brena vangutab pead ja vaikib, see teema on teda surmani ära tüüdanud, millegipärast ründab ta alati lõpuks tänapäeva ajakirjandust. Kas tema siis ei vastutagi selle eest oma tegevuse või tegevusetusega? küsib ta endalt lõplikku vastust teadmata. Brena püüab vahetada teemat, kuid pea on tühi. Ometi seisab ta seal ja silmitseb veel mõne hetke krimiuudiste noormeest, justkui püüaks talle midagi öelda, sooviks teda suunata. Kuid too heldushetk ei kesta kaua ning Jaime Brena tuleb tagasi meeste ja naiste magamisasendit käsitleva küsitluse juurde. Telefon heliseb jälle ning seekord jõuab Brena jaole õigel ajal. Jaime Brena, kellega ma räägin? ütleb ta torru. Komissar Venturiniga, vastatakse teiselt poolt. Komissar, kordab Brena. Kuidas läheb, kallis sõber? Minul läheb hästi, kuid vaeselt, ja teil? Minul samamoodi. Jaime Brenal on hea meel kuulda komissari häält. See kutsub temas esile omamoodi Pavlovi refleksi ning tema keha tõmbub pingule, ta on pinevil, peaaegu et õnnelik; mingi aine, äkki adrenaliin? tulvab tema kehasse. Mul on midagi sinu jaoks, Brena, ütleb komissar. Kas midagi niisugust, mis läheb mulle maksma prae parima punase veiniga? Šampanjaga prae läheb see sulle maksma. Ma kuulan, ütleb Brena. Ta teab, et teeb seda lõbu pärast, sest päris kindlasti ei lähe ühiskonda midagi sellist, millest räägib talle täna komissar Venturini või ka keegi teine tema kontaktidest. Brena ei ole veel neile öelnud, ta ei söanda neid veel välja lülitada, sest need on toiminud väga kaua. Uudised, mis ta ühiskonnas avaldab, ilmuvad allkirjata, mistõttu väljaspool toimetust teatakse teda endiselt ning küllap jäädaksegi teadma kui lehe silmapaistvaimat krimiajakirjanikku. Ma kuulan, komissar, ütleb ta ning võtab pakist roosa märkmepaberi, et Venturini jutt kirja panna. Keegi, keda sa väga hästi tunned, leiti surnuna, aga ära ehmata, sa ei salli teda silmaotsaski, Brena. Kes see on? Chazarreta. Chazarreta? Kõri lõigati läbi. Milline kokkusattumus. Nii see on. Kas usaldusväärsest allikast? Ma seisan ise laiba kõrval, vahin kohtueksperdi saabumiseni lõiget kõris. Kus? Tema kodus, La Maravillosas. Ja mida te teete nii kaugel oma tegevuspiirkonnast? Juhus, nagu neid siin elus ikka ette tuleb, hiljem räägin; sa ju tunned seda maja, viimase intervjuu tegid vist siin, kas pole? Jah, tunnen. Chazarreta laiba leidis koduabiline, rääkis kakskümmend minutit järgemööda midagi olulist ütlemata ja nüüd on šokis. Kas on hüpoteese? Palju, aga ükski ei vääri täpsemat uurimist, palju roiskunud liha, tahtsin kuulda sinu arvamust, Brena. See asi tuli küll ootamatult, komissar, las ma seedin seda natuke, helistan kohe tagasi. Okei, kulla sõber, ma passin veel veidi aega mõrvapaigas, helista kohe; siia ma sind ei kutsu, uurija jalgealune põleb niigi ja pärast eelmisel korral juhtunut ei pääseks siit värvukegi läbi… Mõistan. Ja pane tähele, see oli eksklusiivne info, ainult sinule. Tänan. Helista mulle. Helistan, komissar, kas on veel midagi? Jah, Dom Perignon, Brena, ribi, karbonaad, piimaliha ja Dom Perignon. Saab tehtud.
Jaime Brena paneb toru hargile ning jääb silmitsema märkmepaberit. Ta peab endamisi aru, kuidas talitada edasi. Brena teab, et hoiab sõrmede vahel pommuudist. Paari tunni pärast vallutab see kõik toimetused, kuid neis asjades on nii nagu muudeski, kes esimesena lööb, lööb kõvemini. Mis sest, et mõni – näiteks Rinaldi viimasel esikaane-teemalisel koosolekul, kus Brena osales – väidab, et pärast interneti ja veebiuudiste pealetungi kestab uudise sensatsioonilisus täpselt nii kaua, kui kulub copy-paste’i tegemiseks ja edasisaatmiseks. Ometi läheb vana kooli ajakirjanikele – ning Jaime Brena on üks nendest – uudise sensatsioonilisus endiselt korda. Chazarreta abikaasa kolme aasta tagune mõrv hoidis kogu riiki süte peal. Olgugi et lesele süüdistuse esitamiseks ei leitud piisavalt asitõendeid, usub 99,9 % inimesi, et tapja oli Pedro Chazarreta. Ning selle 99,9 % hulka kuulub ka Jaime Brena, kes mitte ainult ei uurinud juhtumit El Tribuno jaoks, vaid kellele viitasid juhtumiga seoses ka teised väljaanded, mõrva päevast kuni kaasuse sulgemiseni. Kui uudis homme ajalehtedesse jõuab, ütlevad inimesed: õiglus seati jalule. Brena teab seda, kuid ta ise ei ole sugugi kindel, mis see õiglus üldse on, ega ka milleski muus. Tapetu seisukohast peaks õiglane olema tema elluärkamine, mitte mõrtsuka tapmine. Kuid Brena teab, et säärane õiglus ei lange osaks mitte kellelegi, isegi mitte Jeesus Kristusele. Brena astub noormehe laua juurde, roosa märkmepaber näpus. Kuule, on sul hetk aega? küsib ta. Seejärel paneb ta tähele, et noormees teeb teksti ekraanil väiksemaks, et Brena ei näeks, mille kallal ta töötab, ning ehkki noormees ütleb: Jah, ma kuulan, mõtleb Brena: Vale suhtumine, poiss, ning ta kägardab märkmelehe tillukeseks kuuliks, viskab selle otse krimiajakirjanikuhakatise jalge ees olevasse prügikorvi ja ütleb: Ah ei midagi, las ta olla. Siis pöörab Brena end Karina laua poole, näitab talle hetk tagasi särgi taskust võetud Marlboro pakki ja küsib: Kas tuled mulle seltsiks? Naine tõuseb ja lähebki.
Väljas ootab neid ees veel vähemalt kolm suitsu tõmbavat kolleegi. Suitsetamiskeeld Buenos Airese avalikes kohtades kutsus ellu kõnniteekultuuri,