1

      ÜKS ASI ON JÄÄNUD ÕHKU

      Valküüria Kain põrutas vastu katusetornikest ja komistas, suutmata end peatada ning kadus paanikas õhku ahmides üle ääre. Kirikutorn sirgus uhke ja kõrgena, vaadates alla Dublini linna peale. Reibas öine tuul tõi alt tänavalt naerukatkeid. Sinna oli pikk tee. Räbaldunud mantlis mees kõndis katuseäärele ja piilus alla. Ta irvitas.

      „See on solvav,” ütles ta. „Kas nad ei tea, kui ohtlik ma olen? Olen väga, väga ohtlik. Olen tapja. Olen väljaõppinud tapamasin. Ja ometi saadavad nad sind. Ühe lapse.”

      Valküüria tundis, kuidas ta haare katuseäärel lõdveneb. Ta eiras tema kohal seisva mehe ilkumist ja vaatas ringi, et leida midagi, kust kinni krabada. Ta vaatas igale poole mujale kui alla. All oli tänav, pikk kukkumine ja ootamatu peatus. Ta ei tahtnud alla vaadata. Ta ei tahtnud allapoole suunaga praegu üldse midagi tegemist teha.

      „Kui vana sa oled?” jätkas mees. „Kolmteist? Milline vastutustundlik täiskasvanu saadaks kolmeteistaastase mind peatama? Kes küll niimoodi mõtleb?”

      Valküüria lennutas end ettevaatlikult torni poole ja toetas jalad vastu väikest rinnatist. Hirm hakkas temas levima ja ta tundis keha tardumist. Ta sulges silmad, et kaitsta end saabuva kangestuslaine vastu.

      Mehe nimi oli Vaurien Koterman ja teda otsiti parajasti viies riigis taga erinevate mõrvakatsete süüdistuste tõttu. Mees kükitas katuseäärele ja naeratas rõõmsalt.

      „Mina muudan mõrva kunstivormiks. Kui ma… kui ma tapan, siis ma tegelikult maalin suure-suure pildi, kasutades verd ja… ja… kogu seda putru. Saad aru?”

      Valküüria all vilkus linn.

      „Mina olen kunstnik,” jätkas Koterman. „Mõned seda ei hinda. Mõned ei tunnusta tõelist talenti, kui nad seda kohtavad. Ja mis siis sellest. Ma pole kibestunud. Küll tuleb ka minu aeg.”

      „Serpin üritas Nägudeta Jumalaid tagasi tuua,” suutis Valküüria poetada. Tüdruku sõrmed tulitasid ja lihased jalgades karjusid ta peale. „Meie peatasime ta. Peatame ka sinu.”

      Koterman naeris. „Mis? Sa arvad, et ma tahan näha vanu jumalaid taas maa peal kõndimas? Arvad või? Arvad, et Nefarian Serpin oli mu juht? Mina pole üks nendest opakatest jüngritest, saad aru? Mina kõnnin oma teed.”

      Valküürial oli üks võimalus, kuid selle ära kasutamiseks tuli olla rahulik. Tema võimed, olgugi et need olid piiratud, pärinesid elementaalsest koolkonnast – maapinna, õhu, tule ja veega mängimisest. Ent kui ta oli paanikas, ei töötanud need veel seni õpitud tasemel.

      „Nii et sa siis ei taha Nägudeta Jumalate tagasitulekut. Aga mida sa siis tahad? Miks sa seda teed?”

      Koterman raputas pead. „Sina seda ei mõistaks. Täiskasvanute värk. Tahan ainult veidi tunnustust sellele, kes ma olen. Ongi kõik. Pole ju palju palutud, eks? Aga sina muidugi sellest midagi ei tea. Oled vaid laps.” Ta kehitas õlgu. „Nojah. Aeg surra.”

      Ta küünitas alla, et Valküüriat tõugata.

      „Oled sa kedagi tapnud?” küsis Valküüria kiiresti.

      „Mida? Sa ei pannud tähele, mida ma rääkisin sellest, kuidas muudan mõrva kunstivormiks?”

      „Aga sa pole veel tõeliselt ju kedagi päriselt tapnud, eks? Olen su toimikut lugenud.”

      Koterman põrnitses teda. „Tehniliselt, jah, noh, võib-olla polegi, kuid täna öösel see juhtub. Sinust saab minu esimene.”

      Valküüria valmistus ja kontrollis oma hingamist. „Otsi koht, kus kohtuvad kõik,” pomises ta.

      Koterman kortsutas kulmu. „Mis asja?”

      Valküüria virutas jalgadega ülespoole, võttis parema käe katuseäärelt ja tundis peopesas õhku. Ta tõukas seda nii, nagu teda oli õpetatud. See väreles ja lajatas Kotermanile vastu vahtimist ning tõukas ta pikali. Valküüria krahmas katusetornikese äärest ja ta jalad käisid kaarega läbi õhu. Ta urahtas ja tõmbas end üles, seejärel heitis vasaku käe kaugemale katusele ja tiris end lõplikult ohutusse.

      Valküüria tõusis jalgele, käed-jalad pingutusest värisemas, ja kõndis äärest kaugemale. Tuul piitsutas ta tumedaid juukseid üle näo.

      Koterman ajas end juba jalule ja Valküüria nägi ta näkku imbuvat viha. Tüdruk nipsutas sõrmi, tekitas sädeme ja püüdis selle peopessa. Ta üritas keskenduda ja sellest tuleleeki kasvatada, kuid Koterman tuiskas juba talle peale nagu kaubarong.

      Valküüria hüppas ja sirutas välja mõlemad jalad. Saapad rammisid mehe rinda, Koterman prantsatas maha ja lendas kõhuli.

      Kui mees ümber pöördus, virutas Valküüria talle parajasti jalaga vastu lõugu. Kotermani keha väändus. Ta koperdas tagasi, tõusis jalule, kaotas uuesti tasakaalu ja kukkus taas. Ta sülitas verd ja jõllitas tüdrukut.

      „Sa väike krants,” lõrises Koterman. „Sa väike ninakas, salakaval krants. Sa vist ei tea, kellega sa jamad, eks ju? Minust saab suurim mõrvar, keda maailm on iial näinud.” Ta tõusis aeglaselt püsti ja pühkis varrukaga oma katkist huult. „Kui ma sinuga lõpetan, viin su moonutatud ja verise laiba su isandatele hoiatuseks. Nad saatsid sind üksi minu vastu. Järgmine kord peavad nad saatma terve pataljoni.”

      Valküüria naeratas ja Kotermani viha lõi lõõmama. „Mis põrgu päralt on nii naljakas?”

      „Esiteks,” ütles Valküüria, kelle enesekindlus üha kasvas, „pole nad mu isandad. Mul pole isandat. Teiseks pole neil sinu alistamiseks vaja pataljoni. Ja kolmandaks ning tõesti kõige tähtsamaks – kes ütles, et ma tulin üksi?”

      Koterman kortsutas kulmu ja keeras end ümber. Ta nägi oma selja taga kõndimas kedagi – ülikonnas luukeret. Koterman üritas rünnata, kuid kinnastatud rusikas lõi teda näkku, jalg tabas sääre pihta ning küünarnukk rammis rindu. Ta varises kohmakalt kokku.

      Luuker Leebesurm pöördus Valküüria poole. „Kõik kombes?”

      „Ma löön teid mõlemaid maha,” ulgus Koterman.

      „Kuss,” ütles Leebesurm.

      Koterman sööstis ettepoole. Leebesurm liikus talle vastu, haaras mehe väljasirutatud käe, keerutas teda paigal ja peatas hoo etteaimamatu küünarvarrehoobiga vastu kõri. Koterman keeras end õhus ringi ja maandus valusasti.

      Leebesurm pöördus Valküüria poole.

      „Mul on hästi,” ütles too. „Päriselt.”

      Koterman kattis näo kätega. „Ma arvan, et sa murdsid mu ninaluu.”

      Nad eirasid teda.

      „Ta räägib palju,” ütles Valküüria, „aga mulle tundub, et ta päris hästi ei tea, mida kõik need sõnad tähendavad.”

      Koterman kargas püsti. „Ma olen Võimsaim Tapja! Ma teen mõrvast kunstiteose!”

      Leebesurm virutas talle uuesti ja Koterman tegi enne kukkumist väikese pirueti.

      „Vaurien Koterman,” ütles Leebesurm, „Pelgupaiga seaduste antud volituste nimel arreteerin su süüdistatuna mõrvakatsetes, mis puudutavad Alexander Remiti ja Sofia Toili Oregonis, Koturnus Oodi ja Armiger Foppi Sydneys, Gregor Kastallani ja Bartolomeus…”

      Koterman üritas veel viimast meeleheitlikku rünnakut, mille katkestas Leebesurm väga kõva löögiga nina pihta. Võimsaim Tapja tuikus, varises siis kokku –