Detektiiv Luuker Leebesurm 2: Mängides Tulega. Derek Landy
Читать онлайн книгу.
neid omaenda meenutuste kõrval. Koolis oli toimunud karjääritund. Õpetaja üritas sundida neid ütlema, kelleks nad tahaksid pärast kooli saada või vähemalt, mida nad tahaks ülikoolis õppida. Kellelgi polnud muidugi õrna aimugi. Peegelpilt oli ka suu kinni hoidnud.
Valküüria mõtles selle peale. Tal polnud tegelikult vaja tavalist karjääri. Ta pärib kaheksateistkümneseks saades Gordoni mõisa ja kõik autoritasud, nii et rahast poleks tal iial puudust tulnud. Pealegi, milline karjäär peale maagia teda üldse huvitaks?
Ta teadis, mida oleks ise tunnis olles vastanud. Detektiiviks. See teeninuks ruumis ära mõned naerukihistused, aga tal oleks olnud ükskõik.
Tema ja ta sõprade peamiseks erinevuseks polnud maagia ega seiklused. See oli asjaolu, et ta teadis, mida oma eluga peale hakata, ja ta juba tegi seda.
Valküüria riietus lahti, tõmbas oma Dublini jalgpallisärgi selga ja puges voodisse. Kahekümne sekundi pärast ta magas.
5
LONDONI HIRMUTIS
Tume kogu vilkus kõrgel Londoni tänavate kohal. See liikus katuselt katusele, keerles, väänles ja lõbutses õhus. Tal polnud kingi ja astumine oli kerge, sammud mitte valjemad kui sosin, mille napsas öine tuul. Ta laulis endale liikumise ajal ja itsitas kõrgehäälset naeru. Ta oli riietatud musta ja tema muhkliku pea peal püsis akrobaatilistest trikkidest hoolimata alati päevinäinud must torukübar. Ülikond oli katkine, vana ja kopitanud ning pikkade sõrmede otsas välkusid pikad, kõvad küüned.
Ta maandus katuseäärel ühe jalaga ja seisis seal, vibalik keha kägaras. Kogu vaatas alla Charing Crossi tänavale, mööduvatele inimestele, mööda kihutavatele autodele. Tema lõhenenud huuled läksid prunti ja väikesed silmad vilasid, otsides pakutud sortimendist valikut.
„Jack.”
Kogu pöördus kibekähku ümber ja nägi enda poole kõndimas noort naist. Daami pikk mantel oli eest kinni ja tuul sasis tema sassis blondi juuksepahmakat, mängides sellega ta näo ees. Oli alles imekena näolapp. Jack polnud aastaid sellist ilu näinud. Ta huuled paotusid ja paljastasid väikesed kollased hambad. Jack üritas esile manada oma parima naeratuse.
„Tanita,” ütles ta häälel, mis oli kõrge ja kime ning mille aktsent moodustas segu Londoni idaosast ja… millestki muust, millestki teadmatust. „Oled sina alles kenake.”
„Oled sina alles rõve.”
„Oh, mis nüüd mina. Mis toob sind minu kanti?”
Tanita Tasane vangutas pead. „Ei ole see enam sinu kodukant, Jack. Asjad on muutunud. Sa poleks pidanud tagasi tulema.”
„Kuhu ma siis pidanuks minema? Vanadekodusse? Pansionaati? Musike, ma olen ööloom. Ma olen Nõtke Jack, eks ole? Ma kuulun siia.”
„Sina kuulud kongi.”
Jack naeris. „Mina? Vangistusse? Millise potentsiaalse kuriteo eest?”
„Sa mõtled, lisaks mõrvale?”
Jack pööras oma pead nii, et piidles Tanitat vaid silmanurgast. „See on siis ikka veel keelatud?”
„Jah, on küll.”
Tanita avas mantlihõlmad ja paljastas jala külge kinnitatud mõõga.
„Oled arreteeritud.”
Jack naeris, viskas kohapeal salto, maandus paremale jalale ja irvitas. „No see on küll uudis. Sa toppisid alati oma nina igale poole, kus seda ei tahetud, alati jagasid enda arust õiglust, aga sa ei arreteerinud kunagi kedagi. Sa oled nüüd pesueht võmm, mis? Asusid teenistusse?”
„Anna alla, Jack.”
„Sa mu meie, oledki. Mulle igatahes avaldab muljet.”
Jack kallutas pead ja põrnitses teda oma pisikeste silmadega. „Mis see nüüd oligi, mida sa ikka ütlesid enne, kui mürgliks kiskus? Tule ja tee proovi…”
„Kui oled oma arust piisavalt kõva.”
Jack irvitas. „Oled siis või?”
Tanita tõmbas mõõga tupest. See püüdis kinni seal püsinud kuukiire, mil Tanita Jacki ühegi emotsioonita silmitses. „Lasen sul ise otsustada.”
Ja Nõtke Jack hüppas.
Ta tegi salto üle Tanita. Naine pööras end ümber, kükitas kõvade küünte eest, liikus lähemale, kui Jack maandus, põikas teise käe eest ja tegi pöörde, et olla uueks rünnakuks näoga Jacki poole.
Jack lõi ta mõõga kõrvale ja lajatas parema jala Tanita reide, varbaküüned sügavale surumas. Seejärel ronis Jack üles ja virutas põlvega talle vastu õlga. Tanita haaras ta randmest, et teravaid küüsi eemal hoida. Ta koperdas, suutmata raskust kanda, kuid Jack hüppas enne, kui Tanita katusele maandus ning maandus graatsiliselt, samas kui Tanita end kükakile kukerpallitas. Seejärel ründas Jack taas.
Nad rüselesid. Jack kuulis, kuidas mõõk Tanita käest kukkus ja tundis naise jalga oma kõhus. Jack hüppas saltoga tagasi ja maandus, kuid Tanita rusikas oli juba kohal ja tabas teda otse vastu nägu. Jack astus paar sammu tagasi, eredad tulukesed silme ees tantsisklemas. Tanita lõi ta põlve ja Jack ulgus valust. Seejärel haarati ta randmest ja Tanita väänas seda järsult.
Ta tõukas naise eemale, kui silme ees hakkas selginema.
„Sa peaks mind rahule jätma,” paiskas Jack. „Ma olen unikaalne! Neil pole isegi nime selle kohta, kes ma olen! Ma peaks olema punases raamatus! Sa peaks mind kaitsma!”
„Sa ikka tead, kuidas nad kaitsevad ohustatud liike, Jack? Nad panevad nad erilisse varjupaika, kus keegi ei saa neile viga teha?”
Jacki nägu moondus. „Varjupaik on üks uhke sõna kongi jaoks, eks ju? Ja sa ei vii mind ühegi neetud kongi lähedalegi.”
Ja siis kandus nendeni hääl – imiku nutt. Jacki ilme leebus ja ta naeratas taas.
„Ära pigem mõtlegi sellele,” hoiatas Tanita.
Jacki naeratus muutus muigeks, seejärel irveks.
„Teeme võidu,” tegi ta ettepaneku.
Jack jooksis katuse ääreni ja tema jalge all polnud muud kui õhk. Seejärel lendas juba järgmine katus talle vastu. Ta maandus ja jooksis ainsatki sammu vahele jätmata. Ta heitis pilgu üle õla ja nägi, kuidas Tanita Tasane üritas järele jõuda. See plika oli päris hea, aga see siin oli Jacki loomulik keskkond. Tema oli Londoni prints. Linn lubas tal liikuda sinna, kuhu keegi teine minna ei saanud. Ta tundis seda sama hästi kui oma kümmet sõrme.
Kostis jälle imiku nuttu. Ta muutis suunda ning liikus rahvarohkematest kohtadest eemale, jälitades seda tänavate ja alleede kohal. Tema võimsad jalad lennutasid teda läbi pimeduse ja ta keeras end ümber ning ajas jalad tellistesse. Ta jooksis maja külge mööda. Jack nägi, kuidas Tanita liikus paralleelselt katustel hüpates ja üritas takistada teda enne, kui ta oma eesmärgini jõuab.
Imik karjus veel ühe korra ja juba liikus Jack kõrgel tänava kohal asuva avatud aknani. Ta tegi terve rea väikesi hüppeid, et oma hoogu suurendada. Jack nägi silmanurgast, kuidas Tanita spurdib, et talle järele jõuda. Liiga aeglane, mõtles ta endamisi. Ta hüppas ühelt tänavaäärelt teisele ja sukeldus läbi akna otse tuppa, hälli poole.
Ainult et hällis olid vaid tekid ja tuba oli pime ning mööblita. Üldse mitte nagu imiku tuba, ja miks oli aken üldse avatud. Väljas polnud ju nii soe, et aken peaks lahti olema…
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно