Detektiiv Luuker Leebesurm 2: Mängides Tulega. Derek Landy
Читать онлайн книгу.
kuulis oma selja taga vaikseid samme. Ta peatus, kuid ei pööranud ümber. Mees mustas pidi kõndima ümber tema, paruni vaatevälja.
„Parun,” ütles mees tervituseks.
„Jäite hiljaks.”
„Olen siin, ja see on tähtis.”
Vengeus vaatas mehele silma. „Ma ei salli allumatust, härra Dusk. Olete ehk unustanud?”
„Ajad on muutunud,” vastas Dusk häirimatult. „Sõda sai läbi.”
„Meie jaoks mitte.”
Takso möödus ja esilaternate voog valgustas Duski kahvatut nägu ning musti juukseid.
„Sanguini pole teiega,” märkis ta.
Vengeus jätkas kõndimist, Dusk püsis tema kõrval. „Ta liitub meiega varsti, olge mureta.”
„Olete kindel, et teda saab usaldada? Ma hindan seda, et ta teid vanglast päästis, kuid tal kulus selleks kaheksakümmend aastat.”
Kui Dusk oleks olnud mõni teine inimene, kuulunuks see märkus ülima silmakirjalikkuse valda, sest tema ise polnud samuti Vengeuse aitamiseks väikest sõrmegi tõstnud. Kuid Dusk polnud mõni teine inimene. Dusk oli vaevalt üldse inimene ja seega ei kuulunud ustavus tema loomuomaduste hulka. Teatav kuulekus, võib-olla, aga mitte ustavus. Seepärast ei tundnud Vengeus tema suhtes mingit pahameelt.
Samas Sanguini suhtes oli tema pahameel teisest küljest…
Duski hingamine muutus järsku piinarikkaks. Ta küünitas käe mantlitaskusse, võttis kobamisi välja süstla ja suskas selle otsa käsivarde. Ta vajutas süstla tühjaks, sundides värvitu vedeliku oma soontesse ning mõne hetke pärast hingas ta uuesti normaalselt.
„Tore näha, et kontrollite endiselt olukorda,” ütles Vengeus.
Dusk pani süstla ära. „Muidu poleks teile minust eriti kasu, eks ole? Mida ma pean tegema?”
„Meie töö ees seisavad mõned takistused, mõned vaenlased, kellega kahtlemata kohtume. Näiteks luukerest detektiiv. Kuuldavasti on tal nüüd õpilane – üks tumedapäine tüdruk. Te ootate neid täna öösel Pelgupaiga juures, lähete järele ja, kui ta jääb üksi, toote tüdruku mulle.”
„Muidugi.”
„Elusalt, Dusk.”
Väike kõhklus. „Muidugi,” kordas Dusk.
4
KAUNITAR, KOLETIS
Nad lahkusid Pelgupaigast ja sõitsid läbi linna koledate üürimajadega ääristatud tänavale. Leebesurm parkis Bentley, mässis salli ümber lõualuu, tõmbas kaabu silmile ja nad astusid autost välja.
„Märkasin, et sa pole maininud, kuidas mind täna tornilt heideti,” ütles Valküüria teed ületades.
„Kas see väärib siis mainimist?” päris Leebesurm.
„Koterman viskas mind tornist alla. Kui see ei vääri mainimist, mis siis veel?”
„Ma teadsin, et tuled toime.”
„See oli torn.”
Valküüria juhtis neid ühte üürimajja.
„Sind on kõrgemaltki heidetud,” vastas Leebesurm.
„Jah, aga alati oled sina olnud seal mind püüdmas.”
„Noh, saidki väärtusliku õppetunni. Mõnikord mind pole sind püüdmas.”
„Vaat see kõlab nagu õppetund, mida oleks võinud mulle ka lihtsalt öelda.”
„Lollus. Niimoodi jääb see sulle eluks ajaks meelde.”
Treppidest üles ronides võttis Leebesurm maskeeringu eest. Napilt enne teisele korrusele jõudmist Valküüria peatus ja pöördus tema poole.
„Kas see oli katse?” küsis ta. „Selles mõttes, et ma tean, et pole seda veel kaua teinud. Olen algaja. Kas sa hoidsid kaugemale, et näha, kas tulen üksi toime?”
„Umbes nii,” ütles Leebesurm. „Tegelikult, ei. Üldse mitte. Mu kingapael oli lahti. Seepärast jäin hiljaks. Seepärast jäid üksi.”
„Ma oleks võinud surma saada, sest sina sidusid kingapaela?”
„Lahtine kingapael võib ohtlik olla,” ütles Leebesurm. „Ma oleks võinud komistada.”
Valküüria põrnitses teda. Hetk venis.
„Ma tegin nalja,” ütles Leebesurm viimaks.
Valküüria rahunes. „Päriselt?”
„Absoluutselt. Ma poleks iial komistanud. Olen selleks kaugelt liiga graatsiline.”
Leebesurm läks Valküüriast mööda ja jättis tüdruku korraks põrnitsema, enne kui too kolmandale korrusele järele ronis. Nad kõndisid keskmise ukse juurde. Õbluke, kikilipsuga mees avas selle ja lasi nad sisse.
Raamatukogu oli otsatu labürint kõrgetest riiulitest, kus Valküürial oli õnnestunud ära eksida mitte vähem kui üksteist korda. Näis, et Leebesurmale valmistas lõbu iga kord, kui Valküüria ummikusse kõndis või, veel parem, algusesse tagasi jõudis, mistõttu lasi tüdruk Leebesurmal ees minna.
Selana Port möödus neist, seljas tume pükskostüüm ja mustad juuksed kuklasse põimitud. Ta peatus ja naeratas neid nähes. Ta oli kõige vapustavam naine, keda Valküüria oli iial näinud ja Selanal oli komme panna inimesi esmapilgust endasse armuma.
„Leebesurm,” ütles ta. „Valküüria. Nii tore teid mõlemaid näha. Mis toob Pelgupaiga auväärsed uurijad mu lävepakule tagasi? Eeldan, et see ikka on Pelgupaiga asjus?”
„Eeldad õigesti,” ütles Leebesurm. „Ja ma olen kindel, et sa juba tead, miks me siin oleme.”
Selana naeratus muutus mänguhimuliseks. „Las ma arvan… üks hiljuti vabastatud parun? Tahad teada, kas ma olen kuulnud eriti mahlakaid kõlakaid?”
„Oled siis või?” küsis Valküüria.
Selana kõhkles, vaatas ümberringi ja naeratas taas. „Räägime privaatselt.” Ta juhtis nad raamatukogust välja üle koridori asuvasse luksuslikku korterisse. Kui Leebesurm ukse sulges, võttis Selana istet.
„Räägi mulle, Valküüria, kui palju sa tead parun Vengeusest?”
Valküüria istus diivanile, kuid Leebesurm jäi seisma. „Mitte eriti,” vastas Valküüria. „Ta on ohtlik, nii palju tean.”
„Oo jaa,” nõustus Selana ja ta sinised silmad sädelesid lambivalguses. „Väga ohtlik. Ta oli fanaatiline Nägudeta Jumalate jünger ja pole midagi ohtlikumat kui fanaatik. Nefarian Serpini ja Lord Julma kõrval oli Vengeus Mevolenti kõige usaldusväärsem kindral. Talle määrati kõige salajasemad operatsioonid. Oled sa kunagi kuulnud Grotesksusest, kullake?”
Valküüria raputas pead.
„Enne kinninabimist anti parun Vengeusele ülesanne üks Nägudeta Jumal ammu unustatud hauast leitud jäänustest ellu äratada.”
Valküüria kortsutas kulmu.
„On see üldse võimalik? Tuua mõni neist tagasi ellu nii palju hiljem?”
Seekord vastas Leebesurm. „Nägudeta Jumala elustamine tervena polnud ta võimetele kohane. Niisiis kombineeris Vengeus jäänuseid teiste olendite osade ja organitega ning moodustas hübriidi. Ta pani sellele nimeks Grotesksus. Aga isegi siis jäi üks koostisaine puudu.”
Selana jätkas. „Tegelikult kaks. Kõigepealt oli vaja olendi ellu äratamiseks surnumanaja võimeid ja selle elushoidmiseks samuti midagi.
„Kui Lord Julm suri, uskus Vengeus, et suudab Julma jõudu ära kasutada. Julm oli surnumanaja, kes harrastas surmakunsti, varjumaagiat. Neile on kombeks panna