Teine poeg. Sophie Brinkmanni triloogia. Teine raamat. Alexander Söderberg
Читать онлайн книгу.
p>Teine poeg
ESIMENE OSA
1
Mees oli võrdlemisi pikka kasvu ja sportliku kehaehitusega, välimusega, mis on omane neile, kelle päevad mööduvad päikese käes. Nägu täis vagusid ja kortse ja silmis päikesesära – kogu ta olemusest kiirgas tervist ja siirast elurõõmu.
Tööpäev oli lõppenud ja Eduardo Garcia liikus laeva külge pidi vöörist ahtrisse. Sealt hüppas ta laeva külge kinnitatud lahtisesse mootorpaati, tõmbas selga tuulejope ja päästevesti. Oli jaanuarikuu. Päevane temperatuur püsis kümne kraadi kandis, aga merel puhus tugev kõle tuul.
Ta keeras paadi ümber ja kihutas suurel kiirusel üle rulluvate lainete maismaa ja Biarritzi poole.
Eduardo Garcia elas rahulikku elu. Elu, mille ta ise oli valinud.
Tegelikult oli tema nimi Eduardo Guzman, aga ta oli elanud teise nime all juba terve igaviku. Ta oli lahkunud Hispaaniast ja Marbellast koos oma tüdruksõbra Angelaga juba teismelise-eas. Nad olid tulnud Biarritzi, Prantsusmaa rannikule surfama. Leidnud siin oma koha ja seadnud end sisse. Uus elu, uus nimi ja uus kodumaa.
Nüüd, sada aastat hiljem, oli neil kaks poega ja kummalgi oma töö. Eduardo oli merebioloog, Angela juristi abi ühes linna tagasihoidlikus advokaadibüroos. Ainus muutus perepildil oli Hasani, suurt kasvu egiptlane, kes ühel päeval pool aastat tagasi nende uksele oli koputanud. Hasani oli neile saatnud Eduardo isa, Adalberto Guzman. Stockholmis oli olukord kuumaks läinud. Rivaalitsev jõuk oli Eduardo vennale, Hector Guzmanile autoga otsa sõitnud.
Maale lähenedes nägi Eduardo muulil oma poegi, sealsamas seisis ka Hasani. Koomiline vaatepilt. Kogukas egiptlane, alati pintsak seljas, tema kõrval kaks rõõmsat poissi, koolikotid seljas.
Eduardo viipas tervituseks käega. Poisid vastasid innuka lehvitamisega. Hasani tegi samuti, aga vaoshoitumalt, nagu mõistes, et Eduardo tervitus polnud mõeldud temale. Aga samas ei tahtnud ta ka ebaviisakana paista. Selline oli Hasani.
Eduardo läks, poisid käe kõrval, väikepaadisadamast linna piki tänavaid, mis viisid turismipiirkonnast väljaspool olevatesse kvartalitesse. Nii oli neil iga päev, sama rutiin. Lapsed tulid talle pärast kooli sadamasse vastu, koos mindi midagi sööma ja jooma, seejärel poodi ning koju õhtusööki valmistama. Mõned sammud tagapool järgnes neile hingeldav Hasani.
Poisid pakkusid „Lord Nelsonit”. Seal ahvatles neid akvaarium elusate kalade ja homaaridega. Eduardo ütles ei, ta tahtis istuda väljas, aastaajast ja jahedast ilmast hoolimata. Koht asus väikese platsi ääres, ta käis seal tihti. Rahvas sagis ümberringi ning Eduardo ja poisid istusid ühte äärepealsesse lauda. Hasani sättis end istuma kaks lauda kaugemal.
Kui Eduardo oli kelnerile viibanud ja tellinud seda, mida alati, kaks apelsinilimonaadi ja ühe kohvi, hakkas ta püksitaskus helisema telefon.
„Sí?”
Helistas Angela, kes teatas, et tuleb hiljem ja et neile tuleb kinnisvarahindaja ning Eduardo peab ta sisse laskma.
Nad olid rääkinud suuremasse majja kolimisest. Nüüd tuli neil lasta oma maja ära hinnata ja hakata võimalusi kaaluma. Eduardo ise soovis seda hindamist. Aga ta tahtis ka veidi lihtsalt niisama väljas istuda.
„Okei,” ütles ta ja lõpetas kõne. Ta viipas Hasanile märguandeks.
„Mine poistega koju, lase hindaja sisse, ma tulen varsti.”
Poisid protesteerisid, aga Eduardo ei võtnud neid kuulda. Ta tahtis, et lapsed oleksid alati seal, kus Hasani, ta oli sellega harjunud. Isegi siis, kui silmapiiril polnudki nähtavat ohtu, oli Hasani neile ikkagi kindlustuseks.
Poisid läksid koos Hasaniga üle platsi ja kadusid rahvasumma. Eduardo vaatas neile järele, muiates nende kehahoiaku üle, mis liiga selgelt demonstreeris neile tehtud ülekohut. Ja muheles veel enam, kui nägi, kuidas poisid ülekohtu unustasid ja teineteist taga ajama hakkasid.
Saabus kandik kohvi ja apelsinijookidega. Kelner vaatas lastele järele.
„Kas viin joogid tagasi?”
Eduardo raputas pead.
„Ma võtan need koju kaasa, kui sobib?” ütles ta ja osutas rullikeeratud ajalehele kelneri kaenla all.
„Kas ma tohiksin seda korraks laenata?”
Eduardo rüüpas kohvi ja laskis silmad üle põhiuudiste, leidis kohe, et need ei paku huvi, lappas edasi spordilehekülgedeni ja otsis värskeid jalgpallitulemusi.
Jalgratas lähenes. Mitmekäigulistele ratastele iseloomuliku tiksuva heli saatel. Eduardo tõstis pilgu ajalehelt. Rattur peatus tema ees platsiäärse laudaderea kõrval. Sadulast tuli maha lühikest kasvu mees, seljakott seljas. Ta istus Eduardo kõrvale vabasse lauda ja noogutas, kui nende pilgud kohtusid. Mees oli kahvatu, siilipeaga… midagi oli ta silmadega…
Eduardo naeratas vastu ja jätkas ajalehe lugemist. Ta leidis rahvusvaheliste jalgpalliliigade tulemused, luges ja kohkus oma Málaga meeskonna kehvade tulemuste üle, ta ei tahtnud hakata pooldama Barcat või Reali, ta oli kas Málaga poolt või siis mitte kellegi poolt.
Tuulehoog pühkis üle platsi, haaras ettevaatlikult lehekülgede ülemised osad ja pööras need sissepoole, krabistas neid vaikselt. Krabina taustal oli kuulda jalgratta tiksumist, ratas oli ära sõitmas. Eduardo tõstis pea ja saatis ratturit pilguga, enne kui uuesti ajalehte süvenes.
Samal ajal tungis ta teadvusesse mälupilt jalgratturist. See pilt ütles, et midagi oli valesti, midagi oli puudu. Eduardo vaatas jälle üles, rattur oli kadunud. Eduardo pilk suundus laua juurde, kus mees oli äsja istunud. Mida ta näinud oli? Kas mees oli lahkudes paistnud väiksem, kas midagi oli puudu? Oli mees midagi maha unustanud? Jope? Ei, midagi muud. Eduardo sobras mälus… Seljakott!
Ta kummardus. Jaa, seljakott oli laua all. See oli musta värvi, seisis täiesti hääletult, nagu seljakotid ikka. Aga seal sees paistis olevat midagi elusat. Eduardo oleks nagu näinud midagi, mida polnud võimalik näha, mingit elu, mis seljakoti peagi liikuma paneb.
Mida see ka tegi.
Tundekiirus on ehk kiiremgi kui valguskiirus. Seepärast jõudis Eduardo ühe nanosekundi vältel tunda tänulikkust. Lühiajalist, kuid jõulist tänulikkust, et Jumala käsi oli juhtinud kaks tema kallist poega minema sellest närusest hetkest, mis temast kinni haaras ja kogu tema maailma tükkideks rebis.
Võimsa ja raevuka plahvatuse kuumus muutis auruks kõik enda ümber: kohvi, apelsinijoogi. Aga samuti tema sülje, pisarad, higi, vere, kehavedelikud.
Kõik see, mis varem oli olnud Eduardo Guzman, haihtus lõputusse eimillessegi.
2
Räästastes rippusid pikad jääpurikad. Külm oli küll, aga lund vähevõitu. Talv ei olnud sel aastal veel otsust langetanud.
Sophie kõndis ja Albert veeres oma ratastoolis tema kõrval, ta käsivarred tegid aeglasi tõmbeid, pidades kinni ema kiirusest.
Nii varasel hommikutunnil rääkisid nad harva. Sophie puudutas aeg-ajalt riivamisi poja õlga. Silmanurgast võis Albertit ikka veel väikeseks poisiks pidada. Aga seda ta polnud, üsna pea seitsmeteistaastane. Teismeline, kes kandis hoolt oma välimuse eest, tegi sporti ja kõike, mida suutis, et elada oma seljaajukahjustusest hoolimata nii normaalset elu kui võimalik.
Aga tegelikult oli elu pärast poole aasta tagust autoõnnetust teistsugune, sõpru oli vähem, Anna oli aga alles. Sophie nägi nende armastust, see tundus ehtne. Seda oli piisavalt ja sellest jätkus ka temale. Aga oli ka midagi muud. Kurbus, millega ei Albert ega tema ise ei osanud toime tulla. Ja millest nad ei suutnud rääkida.
Nad kallistasid teineteist Tehnikakõrgkooli metroojaama sissepääsu ees.
„Musi sulle, kullake, kodus näeme.”
Albert vastas teismelise naeratusega ja veeres lifti poole, mis viis ta alla perroonile.
Poeg oli nüüd suur. Sophie ei tahtnud seda. Ta tahtis, et Albert jääks alatiseks lapseks, sest siis võiks tema olla ema ega peaks kunagi üksi olema. See tunne oli ühtaegu nii kurb kui ka naeruväärne.
Sophie ootas veel veidi, et kindel olla, et Alberti rong oli lahkunud. Seejärel