Teine poeg. Sophie Brinkmanni triloogia. Teine raamat. Alexander Söderberg
Читать онлайн книгу.
et Tommy kontrollis teda pidevalt, takistas tema tööd. Pealegi haises ta peaaegu iga päev alkoholist. Tõenäoliselt oli põhjuseks pingeline elu surmahaige naisega. Aga Antonial oli kõrini mehe halbade külgedega kohandumisest. Kuigi ta teadis, et tal oli neid külgi endalgi. Oli täiesti selge, et Tommy arvates oli Antonia tülikas inimene, paljud arvasid nii. Ta oli oma tahtmistes tüütu, tarmukas ja kangekaelne. Aga mida ta teha sai? Pidi ta alla andma?
Antonia oli kasvanud armastust täis kodus. Igal juhul tahtis ta nii seda mäletada. Aga selles armastuses leidus ka hirmu tõe ees. Sosistamist ja vaitjäämist, kui ta omavahel jutlevatele täiskasvanutele lähenes. Võib-olla kartsid ta vanemad, et niinimetatud tõde oleks tema väikestele kõrvadele liialt karm ja jõhker. Iseendast polnudki see eriti oluline. Aga nende lapsepõlveaegsete sosistamiste tõttu oli temas välja arenenud peaaegu koleeriline vajadus teada saada. Milles iganes asi ei olnud, tal oli vastuseid vaja, et saaks elada ja hingata.
Ja aastate jooksul oligi ta saanud palju vastuseid. See oli kiirendanud tema karjääri, teda tunti hea uurijana. Aga ühtäkki tundus, et kõik oli seisma jäänud, vastused ei tulnud nii kiiresti nagu tavaliselt. Tommy oli hakanud sosistama, kui ta lähenes, nii Antoniale igatahes tundus. Ja ta tahtis teada, miks.
Ta vaatas jälle nurgalauas istuvate meeste poole. Tumedajuukseline tõusis püsti, surus Tommy kätt ja lahkus lauast. Mees tuli tema poole, nende pilgud kohtusid, kui ta Antoniast möödus. Ta tundis mehe ära, mees töötas majanduskuritegudes. Üks neist tuhandest oma unistustes pettunud meestest, keda ta oli näinud tulemas ja minemas. Mees eristus tollest pundist riietumisstiili poolest, 1980. aastate snoob. Teksad ja mustad nahast brogue’id jalas, ilus särk kalli tallevillast kampsuni all. Õhuke beež mantel käsivarrel. Temas oli mingit väsinud elegantsi…
Antonia vaatas politseinike, tuletõrjujate ja kiirabirahva seas ringi, otsis rahvahulgast Ulfi. Ulf oligi ainus põhjus, miks ta baari oli tulnud. Ulf oli treenitud kriminaalpolitseinik – Ludvikast pärit Dalarna poiss, sõnakehv ja heasüdamlik. Antoniale lihaselised politseinikud tavaliselt erilist muljet ei jätnud. Talle meeldis, kui mees oli voodis sihikindel, väikeste veidrustega ning oskas suud pidada… ja see, et ta oli loomult heasüdamlik.
Antonia märkas Ulfi, Ulf märkas teda. Nad tegid ühe dringi, rääkida polnud millestki. Seejärel sõitsid nad taksoga Sundbybergi, mehe koju, hästi puhtasse kahetoalisse, kus WC-s oli healõhnaline teeküünal. Ulf…
4
Sophie läbis, kerge reisikott käes, tolli, jõudis saabuvate lendude saali ja suundus ridamisi asetsevate autorendilettide juurde. Ta näitas oma broneeringu õiges letis ette, istus peagi rooli taga ja suundus Pereirast edela pool asuva Cartago linna poole.
Aken oli lahti, soe õhk hoovas sisse, päikeseprillid kaitsesid silmi ereda päikese eest.
Kirikukell lõi kolm, kui ta auto keset linna väikesele platsile parkis. Teda oli kästud jääda sinna taksot ootama. Vaevalt jõudis ta sellele mõelda, kui takso juba sõitiski kitsast tänavat pidi ülespoole.
Taksojuht ei vahetanud temaga ühtki sõna, tiirutas vaid linnas ringi, aegajalt tahavaatepeeglisse kiigates, tegi oma mobiiliga kõne, pomises midagi ja sulges telefoni.
Peagi peatas juht takso rahvarohkel tänaval asuva restorani ees ning näitas talle, et ta peab sisse minema. Sophie tegi, nagu kästi. Sees võttis üks mees tal õrnalt käe alt kinni, juhtis ta laudade vahelt läbi kööki ja sealt edasi inimtühjale kõrvaltänavale. Seal ootas teine takso, tagumine uks lahti. Sophie puges sisse, uks paugatas kinni ja takso hakkas sõitma. Sama lugu kordus veel ja veel. Sophie vahetas autot kolm korda, enne kui ta lõpuks istus hõbedases Cadillacis, mis viis teda suurel kiirusel edasi piki kiirteed.
Nüüd rahunes ta veidi ja vaatas oma süles puhkavaid käsi. Ta lihtsalt kulges eluga kaasa, teda tõugati edasi, ta tegi, mida kästi, hoidus liiga palju mõtlemast või tundmast. Ta muutus, teisenes…
Väärtushinnangud, mis varem olid olnud nii kindlad ja enesestmõistetavad, ei kehtinud enam, need olid kadunud, kättesaamatud. Ta sisemine monoloog vaikis. Tema suhtumine teistesse inimestesse: igaüks võis olla ohtlik. Arvamus iseendast: süngem, kalgim, üksildasem, karmim. Teiselt poolt oli ta hakanud asjadest paremini aru saama, ta mõtted olid selgemad, realistlikumad…
Või oli see vaid soovmõtlemine? Miski, millele toetuda?
Maailm teisel pool autoakent oli roheline. Kauguses olevad mäed raamistasid maastikku, otsekui seda emmates.
Sophie silitas oma käsi. Tavapärane elu oli kadunud…
Aga vahel sundis ta end sellesse tagasi minema. Tavalisse ellu. Otsekui endale alibi hankimiseks. Ainult ajutiselt; enamasti õhtusöökidel, kui tavalised inimesed jõid end purju, tavalised mehed muutusid pealetükkivaks ja otsisid tavapärast või mitte nii tavapärast tähelepanu, võib-olla julgustust, võib-olla vaid armastust. Sophie polnud sellest kunagi aru saanud.
Ja keegi ei seadnud kahtluse alla tema kuulumist või mittekuulumist sellesse maailma. Kõikide nende tavaliste suhtumine temasse oli mingi segu distantsihoidmisest, hoolitsusest ja liialdatud austusest. Temasse, Sophiesse, lesesse, kelle poeg on ratastoolis – need epiteedid olid saanud tema kaitsekilbiks. Ja ta tahtis, et nii see ka jääks, et kaitsta Albertit ja ennast. Omaette hoiduvaks, lähisuheteta, paljaks väliskestaks, isikupäraselt isikupäratuks – kõik selleks, et keegi ei hakkaks huvi tundma ega küsimusi esitama.
Cadillac keeras kiirteelt ära metsa. Puud kasvasid hõredalt, päikesekiired immitsesid läbi lehestiku. Nad sõitsid hea tüki maad edasi.
Siis tuli vahimaja, tõkkepuu sulges tee. Kõhn mees, automaat õlal, astus välja, viipas tervituseks käega ja tõstis tõkkepuu üles. Cadillac sõitis edasi. Sophie nägi maskeeritud snaiprit puude all künkal. Mees lamas kõhuli maas ja hoidis tema autot sihikul.
Nad jõudsid metsast välja, tee läks paremaks ja viis lõpuks ülespoole loogeldes sammaste, skulptuuride, purskkaevude ja nelinurksete muruplatsidega kaunistatud väikese koorekarva lossi õuele.
Juht avas ukse, Sophie astus välja. Vaade oli võimas. All laius paks ja tihe rohelus nii kaugele, kui silm seletas. Kaugemal mäed ja selle kõige kohal lasuv niiske lämmatav kuumus.
Hallide pükste ja valge särgiga mustajuukseline mees tuli uksest välja auto poole.
„Sophie?” küsis ta.
Nad tervitasid teineteist tugeva käepigistusega. Ignacio Ramirez oli mingil seletamatul moel ilmetu, võimatu oli temast aru saada. Naeratus ta huultel tundus ehtne, aga silmad väljendasid muud, pilgus oli midagi võltsi. Juuksed olid mustaks värvitud, nahk kahvatu ja valge särgi sees pungituv kõht andis tunnistust lodevusest ja halbadest toitumisharjumustest.
„Tule,” ütles mees ja osutas käega majast eemale.
Don Ignacio pani ta istuma elektrimootoriga golfiautosse ja juhtis selle siis oma valdustesse, näitas ja selgitas. Nad möödusid tarandikust, kus üks kaelkirjak, mõned sebrad ja kaks jõehobu tühjusesse jõllitasid. Loomad paistsid olevat lausa masendunud. Tenniseväljakud, ujumisbasseinid ja kosed, ja helikopteri maandumisplats koos selle juurde kuuluva helikopteriga. Kõikjal relvastatud valvurid.
Sophie märkas silmanurgast, kui uhkelt juhtis don Ignacio elektriautot läbi oma ajast ja arust Disneylandi. See oli hingetu ja tühi. Täis nii tugevat negatiivset energiat, et Sophie võis peaaegu selle lõhna tunda. Ja miski selles energias ütles talle, et ta ei peaks siin olema, et ta peaks siit otsekohe ära sõitma, põgenema, siia oli ohtlik jääda, see negatiivsus on nakkav, teeb haigeks.
Nad istusid suures elutoas. Helehallist graniidist kiviseinad, aknad suured ja massiivsed, heledaks peitsitud puitkonstruktsioonid, mis kõike koos hoidsid. Sügavad ja kallihinnalised laiad sohvad. Ruum meenutas Põhja-Ameerika stiilis jahimaja, nagu oleksid nad viibinud mingis peenes suusakeskuses. Sophie istus sügava sohva serval, don Ignacio tugitoolis.
Valge pintsaku ja mustade pükstega kelner tõi joogid ja suupisted, pani need lauale ja lahkus diskreetselt toast.
Ignacio sirutas käe ja võttis klaaskausist pähkleid.
„Ootame