Otsija metsas. Jaan Oks
Читать онлайн книгу.
ja külmaks üksteise vastu nagu praegu…
Kell lõi 11. Nüüd on paras aeg, mõtles Kaarel. Ta võttis kaks pooltoopi tasku, pistis pruudipandid tasku ja läks kosja. —
Teisel päeval oli Matla külas üks uudis jälle rohkem. Poisikesed, kes iga neljapäeva ja laupäeva öösel talu akende taga valvamas on, olid selle esimesed tunnistajad ja laialilaotajad.
Noored neiud, kes teiste kaasõdede õnne peale alati kadedad on, kordasid ja arutasid seda siis, kui nad salaja juttu vestes üksteise juures hämarikutunde kulutasid. Nad arvasid, et poiss sellega läbi kukkus.
Vanad eided, kes vähesest tutvusest kahe inimese vahel olid kuulnud, kinnitasid iseteadvalt: “Saand Jumala sõna üle käinud, küll nad siis üksteist armastama hakkavad.” —
Matla rendikülas elasid noored ja vanad, ja need ei tundnud muud kui leiba ja lõbu, s.o. külauudiseid.
PÕLLUKIVID
Juba eemalt paistavad hallid põllukivid vaatajale silma. Mõõduta laiali pillatud, lamavad nad laial põllul, liikumatult, nagu kinni kasvanud, seisavad nad seal. Neil ei ole ühtlast nägu ega ka kindlat kuju. Loodusel on ju palju, otsata palju vorme, nii et lõppu polegi. Ja kivid on ka looduse lapsed – olgugi et nad eluta, nii siis ka suremata on. Kõik seisavad üksteise kõrval, suuremad ja vähemad, kõrgemad ja madalamad; ühed on hallid, tumedad hallid, teised valkjamad või üsna mustakad – just niisugused, nagu loodus neid on värvinud.
Aga kõik need kivid on samblaga kaetud – üleni ja mitmesuguste samblaseltsidega. Kivi on sambla sündimise koht, ta elamise-ase ja söödimaa. Tuul puhus ja mitmed mullaraasukesed muutsid enda senist aset – neid kanti kivi konarlikule seljale. Kivile polnud mulda tarvis, küll aga samblale, kes kivi turjale elama asus. Ta vist kaitseb kivi pinda väliste mõjude eest, vähendab vihma ja põletava päikese hävitustööd, ilustab oma kandjat!
Kõik on otsaga maa sisse tunginud, nagu kasvaksid nad. Aga keegi ei tea ju kasvamisest rääkida; paljud on neid juba näinud, näevad ja saavad nägema, aga ikka olevas suuruses ja kujus. Miks kivid ennast ei muuda, kuna ju kõik loodus muutub, edeneb?.. Miks nad maa põhja ei vaju? Selleks on neil ju küllalt raskust, võib ju olla ka põhjust.
Ema maa peab põllukivisid halvaks… Nad küll toitu ei nõua, ainult kaitset tahaksid nad, varju ja puhkust maa laias rinnas, aga ka seda ei ole saada. Aga ometi kasvavad sealsamas kõrval ju kõiksugused umbrohud, ja need elavad maast ja surevad ka sinna, et siis uuesti jälle sündida.
Siis on veel maarind paekivisid täis – neid tülikaid paekivisid. Kes kuivatab värske rukkikõrre ta kõige paremas elujärgus? Kes murrab uue adranina, põrutab põllumehe kätt ja vaevab vaest veolooma? Eks need ole tüütavad paekivid? Ja neid on palju, lõpmata palju maapinnas. Need on aga mulla all ja teevad salajas kurja.
Võõrad lapsed on meie põllukivid, vanad ja hallid, kuid koduta. Nagu muinasjutt räägib, olla raudkivid Skandinaavia kaljudelt ükskord siia rännanud. Seda ei ole küll keegi näinud, sest see sündinud siis, kui loodus alles surnukülm oli – enne maailma loomist. Ometi on ju nendest päevadest õige palju aega mööda läinud, nii et ka raudkivid oleksid jõudnud maa sisse vajuda, kui mitte täiesti, siis ometi poolest saadik. Neil on ju elavas looduses võõras ja halb olla. Tõesti, nad tunneksid häbi, kui see võimalik oleks olnud, ja nad seda teinud poleks.
Aga kui need kivid põue ei mahu, siis tõstetagu nad ometi täiesti maa peale. Mispärast peavad nad pooleni maa sees olema ja niiviisi kahevahel vaevlema? Keegi aga ei kindlusta kivide alust, ei sea langevatele tõkkeid ega tugesid vajumise teele ette. Ka vanemad ja targemad inimesed ei tee seda. Nii peab siis kivi tahtmatult kahepaikne olema…
Inimesed, iseäranis põllumehed, vihkavad põllukive. Soovitakse kadumist ja maa põhja vajumist. Neid põletatakse, lõhutakse püssirohuga – aga see kõik ei jõua neid kaotada – suured käivad üle jõu.
Keegi pole nendest veel kasu saanud, aga tüli teevad nad nii sagedasti. Kündja peab ju adraga ikka ümber kivi käima. Pealegi võiks ju kivi seisukohas kartul kasvada või sinilill õilmitseda. Siis oleks ometi midagi saada, ja kes meie seast ei tahaks ikka nii heameelega midagi saada ja vastu võtta!
Sarnane kivi on vist ainult samblale kasulik, talvel lumehangele ja jänesele, kes selle kõrval varju otsib. Inimese teeb ta ju enne hauda minekut külmaks, tuimaks ja hoolimatuks, nagu karu metsas – nagu nad ise on. Raudkivid on ju kuulsad oma külmuse poolest…
Ka mulle ei meeldi need eluta tombud – hallid põllukivid…
HEINAMAAL
Juba teisel tunnil peale silmaringile ilmumist soojendas päikene sellesama jõuga nagu päevalgi. Ei olnud pilvi sõudmas ega tuult lõõtsumas – sellepärast see suur päikene nii takistamata paista võiski. Ja ta sünnitas, kasvatas, soojendas ja kõrvetas, nii nagu keegi seda päikese mõju tarvitas.
Meie veeresime alatasa päikese poole. Teadmata ja tahtmata oli ka kõik kaasas, kõik loodus ihaldas suurele elutulele nii lähedal olla, et siis kadunud tulist elu sisse hingata, võidule tõusvat külmust vähendada ja tuleelu sisse imeda.
Kõik oli siin ju mööda läinud. Tuli oli ära lõppenud, hõõgamine kadus, kehale hakkas koor ümber kasvama. Ja kasvaski hangunud elule, sellele unustatud tulekerale paks eluta kate peale. Igal pool oli nüüd külm – ja eluta olek laial pinnal – , ainult põues peitus veel vähe soojust, veidikene elavat, sädemekene selle aja elu.
Seal sündis päikese all ja unustatud päikese peal midagi uut. See oli teine elu, mis veest ja vaimust sündis…
Sellepärast vahivadki nüüd kõik eluvormid nii ahnitsevalt üles päikese poole. Ta on vist nende sugulane, kauge esi-isa. —
Selleks on ju aeg. Juba kaks tundi on sellest mööda, kui meie jalgealune oma ümmarguse kere päikese eest ära veeretas ja ööst kangenenud liikmed paiste alla soojenema seadis.
Aeg on selleks, et kõik need kiratsevad kogud, need hangunud elujätised ja algavad elu-otsakesed oma pool-elu päikese palge ette viiksid. Oma päikese poole rühkigu elu, olgu tal mis nimi tahes – ohakas, kullerkupp; pajupõõsas, kadakas, lõoke, hani ja hakk; hunt, haug ja ahvenas – pops, parun, mops. Kõigil on ju ühine elu, kõik on sugulased. —
Kui hea on inimesel siis elada, kui ta midagi ei mõtle! Tuima, eluta näoga on kirikus ja kodus, koplis ja karjamaal hea olla. Siis oleks elu niisamasugune nagu Salu tööperel, kes sooheinamaal kolm päeva enne jaani rohtu nüsimas oli.
Tänavu oli Salu kulu-heinamaa siin. Täna oli esimene niidupäev, hommikupoolne päevaots. Külarahvas oli täna suuremalt jaolt kõik esimest päeva niidumaal. Ainult mõni suur ruttaja või jälle väga vähese tööjõuga peremees oli päeva või paar varemalt ilmunud. Paar perekonda, kes harilikult oma asjaga igal pool teistest taha jäid, puudusid ka veel täna sooheinamaal.
Salul oli küll väheliikmeline tööpere, ainult kolm inimest – isa, pojanaine ja nõder, neljateistkümneaastane sulasekene. See vabadikupoisikene oli ees- ja tagasuvel ainult karjane, aga tiidsal (kiirel) tööajal võttis leivavanem ta ema soovi peale tööd õppima. Nii oligi siis Salu heinamaalapil ainult kaks täisvaimu tööl. Peremeesrentnik, päris töökaru, haruldase näota, igapäevane inimene. Nurgelise näo pealt võis ainult töökire-täitmise jälgi lugeda. Kõige värskemad paistsid kõige selgemalt silma. Siin ei olnud muud, kui ainult kevadised tööd – kesakünd, külv, sõnnikuvedu ja aedade parandamine. Selle keskel veel mõni hommiku- ja õhtupalve, söömalaul ja kirikukorrad. Nii lihtne ja arusaadav nagu ta nägu, oli kõik ta tegevus.
Kõigest üle tõusis tema nõndanimetatud peremehe-mure. Et ta ise igal pool ees ja taga – nagu öeldi – pidi olema, see oli ta au, tema eneseväärtuse-tundmine. Ta oli taltsutamata tööhimuline peremees-sulane, kes käesolevaid igapäevaseid asju ilmaski nõnda näha ei tahtnud, nagu nad olid. Sellest tuli siis tagakiusamine endiste vormide vastu, ja töötamisetahtmine sündis, kasvas kangekaelseks ümbermuutjaks. Kodus tõstis ta vasika jooginõu teisele kohale, nihutas seasöögi-küna ta asemelt; ükski asi polnud tema meelest nii, nagu ta peaks olema. Ta parandas seda