Otsija metsas. Jaan Oks

Читать онлайн книгу.

Otsija metsas - Jaan Oks


Скачать книгу
ju hinge sööb,

      siin vaesus põue kihvti teeb —

      ja siis, kui süda hõiskeks valmis,

      mu elulaul läeb näljasalmiks…

      – —

      Hall ja kurb on sügis õues,

      igavam ja õudsem põues —

      igavene tühjus hinge sees,

      surnud rõõmud, surnud pidud minu ees.

      Nii on see, kes meeleheitel – —

      Kui see puu sääl aias õhkab,

      kui ta kõdund lehti vihkab —

      siis käib elu-valu-häbi

      lämmastades hingest läbi.

      Sopane on lävealus,

      mõtted mustad ajutalus:

      mille pärast minule ei ligine

      roostekopik – kopik higine?..

      Kui kohkund lehed kollakad

      maas keerlevad kui lollakad —

      siis muremõtted mustemad

      mu sügis-hinge vaevavad…

      Mu koltund vaeva-hinge!

1908

      Laul lapsepõlvest

      Kus hoovid haisesivad,

      sääl aastaid kännisin.

      Kus sitsikuue-räbal,

      sääl ilma sündisin.

      Mu ema oli värdjas,

      ma kahekordne veel.

      Mu isaks… vanad poisid,

      armastus – kõrtsiteel.

      Ta, vanem, teenis mehi…

      Ja nädal puhkel sai – ,

      siis nõnda palju jõudis,

      et häbi ilma sai…

      Ma hunnikutel toitsin,

      kus kondid, putukad.

      Ja elu sisse hoidsid

      teenijad jutukad.

      Kus porid, vetekärbsed,

      seal jooki korjasin.

      Mitmeldi vaheldades

      ma sante orjasin…

      Mu kunstikasvataja

      on purjus ema laul – ,

      kui teised tegid liiga

      sõtkutud neitsiaul!

      Ja saladuse isa

      ma nägin alles siis,

      kui nööri lõikamiseks

      üks võõras noa viis…

      Te laulge kiidulaulu

      ja õnnes hüpake —

      kuid põlata ja naerda

      mind mudas lubage.

      Te õpetaja hüüdke,

      kes lapse taeva viib.

      Ma tulen öösel hoovi…

      te leidus rahu müüb.

19. 3. 1908

      Uulitsal

      Öö õhu vedeluses

      ma hulgun uulitsal.

      Mu ajus vaevalises

      on kihvti saadaval.

      All vaevarinna valus

      koht nälgind needmist loob,

      kui hooraelu talus

      kirg ennast purju joob.

      Torm õudne põues rädib

      ja häbi suurendab,

      kui tuulehoog alt rebib

      ja põlved paljaks a’ab.

      Oh, naerab hullumeelselt

      lai sopiline suu!

      Ja liigub nagu viimselt

      väsinud saarepuu.

      Kui kord veel teda näeksid,

      kes oskab piinata, —

      küll purustaks ta musud

      üks pudel viinata!

      See purustaks ta musud,

      ta õnned maha lööks,

      häätegelised rusud

      mu häbi ära sööks.

      Kus sopasema paiga

      veel valiks uulitsal —

      ei tunneks, teaks enam,

      mis näha, kuuldaval.

      Rinda vastu

      Rinda vastu tuiskab, möllab,

      seitse kurjavaimu sees,

      kord ta kratsib, kord ta hellab

      uimasena jalge ees.

      Ma ei või – ja meel on hale,

      süda karvane ja maas:

      ma ei või – ja kõik on vale,

      rind on kinni nagu paas.

      Kuuled kuma…

      Kuuled kuma läbi mäe,

      silmad midagi ei näe.

      Mis on meie vahele

      kasvatand mäeahela?

      Jäljeta

      Jäljeta-jäljeta-jäljeta ma

      ilmadest läbi pean pääsma,

      taevastest mööda ja haudadest üle —

      sinna, kus ahetab unustus-süle.

      Kui ma ka valitseks, talitseks sääl —

      aegade ääres, momentide pääl:

      sideta, pideta uhke on minna,

      olgu siis siia, või olgu siis sinna.

      Seda ma tean ja ka tegema pean:

      ased ja jäljed kõik kaasa siit vean.

      Enne veel väiklased sidemed kaotan,

      enne veel viimsedki paelaksed laotan.

      Sein

      Mind ammu-ammu lahutand

      on teistest vahesein.

      Ning ilma ees ma naeruks saan,

      et ainult nutta võin.

      Ei otsi meelitusi neilt,

      ei oota armastust…

      Või oota uusi teesi teilt,

      ehk olen vaba ju.

      Lase raskel päeval kätt ei saa,

      lase unustagu mind.

      Ei ilma kohut karda ma,

      mu kohut varjab rind.

      Ei nende tõde taha ka:

      kus vale alati.

      Võin unistusi uskuda —

      neid siiski iialgi.

Lihavõttes 1913

      Videvik

      Videvik,


Скачать книгу