Otsija metsas. Jaan Oks
Читать онлайн книгу.
– miks sa seal istud ja seistagi maldad,
kus õõkavad marud, kus kaugnevad kaldad?
Kus aurud on huilgamas lõpisel teel
ning tulised madud küll ümber, küll eel?
Inimene imeline radade peal —
vast eksid sa seal,
kus hallide udude hanguse taga
on kõik nii vait, nii vaga.
Üks ekkinev kisake,
kui viimane lisake —
on madala surutud õhkene
lõhkine…
Kui rändav sa seal, kus soode sees
on sügavad samblad, on järved kõik vees,
kus märgade kallaste all
viis võngub võlinal —
veevaimu suus,
kui lämmatud puus —
siis tea,
nii pea
kui mõminat kuuled,
et paluksin, vaatama tuled:
sest see on loova lauliku tundmata hing,
ta tume ja tormine luulete hing,
kes oigab nii kaua,
kuni saab haua —
ja kui kord on katkenud needmiste ring…
Ta, rändaja, vabaduslauliku kuju,
kes langenud kusagil nõnda-on-nõnda,
kes päästa kord tahtnud on pimedat venda
ja vaenlast õnnistada
ja sõbra tõsta üles —
kes üksi võitles ilma süles
ja üksi eksis vetevoos,
kurede soos
kui raske tuju…
Kaassurejad teadku mu, rahutu, lugu,
kus vette on saanud see tontide sugu —
ja siis mu kohta otsust seadku:
või võnkuva hingele pärlid toogu,
või üles poogu —
nad teadku:
Mu luule see nutab mu sees,
ta uppumas veres ja suremas vees;
et otsijal rahval ei rõõmusid ees…
Hall mure. Tüütav tühine
on päevaelu hingemõlu lühine.
Ei nüüd ega nüüd ega viimati
vii laulikud, rahvast ei sihile tee…
Ei mägesid pisarad sulata:
mu mõõka ulata —
ulata!
Jaa – ka:
nad aru ei saa…
Tasuma läheb
– Näe, isa, ka sina siin!
Sul ju hang ja teiba otsas kiin
ning uued saapad, parem peakate
nagu oleks teoksil pildi ülesvõte.
Ka rusikaski tõuseb õhku
kui tahaks kõike maha lõhku,
kui ähvardaks see tõmmu käsi
ülekohtust ilma;
ja teine tagapool,
näe, troostib nutjat silma
kui lahke emahool.
Ja silmades on säsi.
– Ka sina – ja kuhu lähed, isa?
Vaata, lahke juttki visa!
Sul ärritus ja pisar eksind palgel,
nõnda vara valgel
nagu pika-tee sa algel…
Maga!
seitsekümmend aastat ju —
kõik on külas vaga.
Mu —
Lähen – tasun! Teised juba ammu ära…
– Neile, neile tasu vaja,
riisusid mu teise poja!
See on kutsuv sõja kära!
Nagu siis, ma ette astun,
kui ka lasen…
Ma sõjamees:
pean ikka ees…
Sa, poeg
ju emapoeg…
Neile, neile hoope palju, hoope, tuld!
Võitlus minu muld —
mu sõda – takuoda.
Aga ei saa ligi…
See siin minu higi —
minu muld…
Haige olin…
siis mu Mihkel koju kanti,
vett ja lunda pandi…
Tugev, nagu siis, kui koju tulin —
Mihkel! – vahva, tule —
Poja jalast üle,
kesse imestades kuulab, vaatab
isa selja taga,
kui see neab, sa’atab —
langeb vaaruv vanem,
kes ju ennem
kaua-kaua olnud voodis haige,
kõdu nagu väike,
vana, vaga,
kas ta jampsib, lugu jaatab —
lugu poja üle.
Aga süle
tõstab lapse rammul
vana isa, kes ei astu sammul,
kes ei hinga enam
ega valjult vannu
suuri sõnu…
Kõik on kurvem, kenam.
Nukralt pöörab noormees koju,
keda rahutuma aja tuju
kutsub, kus on välja äär,
ja kus oma kopli käär —
ju siis, kui talve koidukuma
lahuteleb soise auru suma
nii väljal, sääl,
kui mäel…
Armulaua hommik
Armulaua hommik,
tuksub tornikell,
heliseb ja hüüab
nagu tormikull.
Kaja libedane
lendab üle ligidase välja – külla,
tungib, püüab sinnagi, kus kedagi ei ole.
“Aga, kas ta leiab ka
minu hoone-hurtsika?
Kas ta teab, et haige olen,
et kui terveks saan, siis kirku tulen.
Mõtlen: kas siis tema, mahalastud poja,
surmavalust ühtki pattu andeks saa?
Või pean ma, nagu ikka, nagu ikka —
kirku tulema?”