Ei ühtki külma elutundi

      või teenida ma ilmas armastuse-sundi.

      Ei – ja ei! – sest see mind juba köidaks —

      mu hinge elusihist välja heidaks…

      Ei mina vana ringi mahu,

      kus odav unistus ja kus on väsind rahu:

      seal väga harilised ilma igapäevad —

      seal meeled väiklast omaõnne tundvad, näevad.

      Mu töö on suurem:

      liigun ööta,

      ja rändan, võitlen, töötan vööta.

      Nii on lihtsam,

      nii vast jõuan siis kui kaugemale sõuan

      ja kui ei kummarda, kuis ilma viis…

      Ma naeran iga armu

      ja otsin elu karmu.

      Siis põhja ei vaota,

      siis osa ei kaota —

      ja elu ülesanne

      ei rõhu minevikku nagu vanne…

      Kui kangelasena – saad armastusest üle…

      – ja see on siis: kui ustav mõistus elu mõõdab,

      ja kui ta tundmusi vast jagu-jaoti söödab: —

      et liialdused nõrkust ilmale ei tooks,

      et aju arukene purju end ei jooks —

      sääl,

      kus seletada vaja, mis on hääl,

      ja mis on häälekaja ilma pääl.

      Kas see siis mõtlemisele ka kedagi ei aja:

      üks odav jänu, ilmetähe haru

      võib lollistada silmapilgul kaine aru…

      See häda suurem veel, sest elust välja otse nooremad

      on need, kes enne surma kaaslastele nõnda surevad.

      Ja eluvõitlus püha tervelt ette jääb,

      kui kesakangelane teista teeda puhkusele välja läeb.

      Kas see on terve mõte veelgi nõrkust sigitada —

      eks ole juba aeg kord huvitavat lõppu ligitada?

      Kes tühja teab: on kuskil midagi, mis valmib, kangeb,

      või on see lõbu kõik: et tahab, tõuseb, langeb.

      Nii – vead, vead: ilust, igavest ja õnne sõtkud suuga,

      ja ikkagi ei pääse kuskil kokku muuga…

      Naera kõrvalt, pilka üdini sa terve sugu:

      see on vana, väike, odav ilmaviisi tüütav lugu;

      nagu täna, eile, homme, enne,

      nii ka alati nad otsisivad ilmas lolli õnne —

      nõnda,

      leidsid jälle ajus pisi enda…

      Võite seda, vägevamad, vähe eita,

      pikapeale saate uutki võita.

      Siis kangelastena end kuskil vabalt leiame,

      kui kired pühad uhkelt kinni hoiame.

      Ja viigugi ihade pidude-tee

      meid kaitseta tungides elule —

      ma tuumali ja teadmata, jäljeta

      pean toredalt minasse kaduma…

      Kui isa ükskord kõrrepõllult hüüdis

      ja minu karja hulgast kinni püüdis;

      kui aabitsaga nuttes sinna veeti,

      kus koolimaja ja kus kinni peeti;

      ja kui ma aru sain, et siin ju kuue pärast päevati

      vaevati,

      et siin ju piinatakse vaesushäbi:

      siis saingi nõiaringist läbi —

      sain kõige kohta mõtte rumala

      ja purustasin esimese jumala…

      Kui pärast siin ja sääl ma kõike-kõike nägin,

      kui suutsin seleta, mis tehti ja mis tegin,

      siis ühel ööl, kui lasti ja kui laeti,

      mu soojem seltsimees mult hange maeti —

      siis südaveres sündis vihalaine,

      kui mässulise vaeva paine

      see täitis maad ja pilvealust —

      ja oigav hääl veel kostis salust…

      See oli see, et vihaleek sõi valus

      mu viimse jumala

      ja vana hääbus alus

      kui mõistus rumala.

      See viimne matmine

      kui muinasjutu katmine

      haual

      valusal.

      Jällegi ikkamas hinged mul tormide ees,

      jällegi abita-õnnetu tundmus seal rindades kees.

      Ja tulehinges on käärivad ased,

      kui lased,

      et tülita-tüütavalt ta teeb

      su vahasse vaimusse lõõmavat tööd.

      Kui söed on õhkumas rindade taga,

      kui sina aga —

      veel kõik-ja-kõik, mis jõuad ja teed

      on see, kui teel ja seal.

      Kus