See püha viis, need taevalised sõnad,

      kus liikuv armsus mõtteid liigutab.

      Need uued mõtted lahedad ja kenad,

      mu murtud hing end nendes kiigutab.

      Ma võitlesin ja mõtlesin nii kaua

      ning üksi käisin seda teed…

      kui korraga sain palgaks selle haua,

      kus elu kõduneb, ja päevad-ööd.

      Ma kannatan, ma tean ka – sellepärast,

      et laulsin laule vabadusele…

      Kuid tunnen valju sundi sellest pärast

      ka korrata mu kaasalistele.

      Välk sähvatas ja uus lõi punetama,

      kui üksi kambris nõnda seisin ma;

      see silmapilk viis kõike unetama,

      kui vabaduse õhku pääsin ma. —

      Kui surmahaigelt selle ilma elus

      kord vaimustatult laulan seda viit,

      siis paisub hing nii suureks vaevas, valus

      ja kõike leidnud, mida otsind siit…

      Panen panti viimse sooja kuue,

      kannika kui lapse maha müün.

      Tahan osta halja mõõga uue,

      millega ma armsa välja viin.

      Välja viin ma sealt, kus vangilauad,

      kus on rõske müür, seal päästan ma;

      kus on sügavad ja haigutavad hauad,

      seal näen kinnihoitud armsama.

      Nagu viimaldi veel käsi lõhub,

      peagi seisma pean ma kalli ees.

      Haua põhjas hinge veel ta õhub,

      siin ta päästja, ma ta õige mees…

      Igav mõrsja, sinu pärast kaotan oma nooruse.

      Sinu pärast jätan juba au ja vooruse.

      Sa terita minevikku nägemist

      siis tuntavalt vana on rindade sõna:

      oh naine, mis sinuga tegemist.

      Nii kõneles kõledalt kindel mees;

      ta aadete puhtuse sees

      veel meiegi eksime ümber.

      Ta tahtmise-võimu ees

      ideede nees

      kõik endiste kommete-vaadete sära

      kui hinnatu puru ja mõtteta kära —

      käis kaduma uuede leekide eel,

      jäi kiduma iduta rusude keel.

      See tutva sündmus ilmus siis

      kui viis üle maade ja rahvaste käis,

      see tule viis, need sõnad.

      Sõnad…

      … Mu ema!

      Saa sinagi minust aru!

      Näe-kuule: ju metsas ja lagedal maru …

      Ja mägede pääl

      ning orus

      on eksimas vaimustud vendade hääl …

      Kui kodus on nutt

      ja pääd kõik norus,

      sääl põlemas põuede taga

      on janu, mis iial ei maga,

      on janu, mis jahtub ja sureb vast siis,

      kui lainete lõpikul lauldud on viis …

      … Mu ema

      ja Tema —

      nad ekslikult segavad põues mu tuld

      ja paludes kordavad aga,

      et oleksin rahulik, vaga —

      ju enne kui rinda mul matab muld.

      Kuid tunnete tuiked muust elust mul teavad,

      kui tundmatu taeva mu hinge nad veavad,

      ah, parem kui nemad need elust mul teavad!

      Kui viimane värisev mõlalaul

      veel õhkab ja võliseb,

      siis kui taevast langevad kirgede aul

      ju mõõk ka kõliseb,

      mis otsustab saatuse nägude näljal …

      Ja pidemeta,

      sidemeta

      vaevade väljal

      ma võitlen

      ja heitlen.

      Tõstke te, rändajad, viimselt üks eksija üles!

      Hoidke veel, suremata surejad, kahklejat tunnigi süles!

      Võite vast öelda, kes petetu meist, kes petja:

      kes on see looja, kes sööja, kes andja, kes võtja?

      Kes ta on —

      ja kus ta on?

      Tunned sa jumalat, kellest nii tõsiselt räägid mulle?

      On ta ka, hulkuja, kuski end näidanud sulle,

      et ta on olemas ilmade sees,

      et ta on hea ja paha kui mees…

      On see ainult unistus —

      või õige tunnistus?

      Igal pool väiklust ja lodevat leigust.

      Otsid ja otsid siit igavest õigust,

      muutmata tõde

      ja tasuta tööd,

      endale õde

      ja täielist venda —

      leiad enda

      hämarööd,

      leiad valet, pettust,

      vägivalda, viha,

      ülekohut, rõhumist

      ja toorest iha:

      leiad kõike, millel nimed,

      mis on tutvad asjad, mis on imed —

      aga pole ainult