Sa nimetad mind Jeesuseks,

      ja ei käi minu jälgedes mitte.

      Sa nimetad mind valguseks,

      ja ei näe minu valgust mitte.

      Sa nimetad mind eluteeks,

      ja ei käi minu tee peal mitte.

      Sa nimetad mind eluks,

      ja ei hooli elust mitte.

      Sa nimetad mind eluleivaks,

      ja ei tunne nälga mu järele mitte.

      Sa nimetad mind eluveeks,

      ja ei tunne janu mu järele mitte.

      Sa nimetad mind viinapuuks,

      ja ei ole mu küljes kui üks oks mitte.

      Sa nimetad mind peigmeheks,

      ja ei armasta mind mitte.

      Sa nimetad mind rikkaks,

      ja ei palu mind mitte.

      Sa nimetad mind igaveseks,

      ja ei otsi mind mitte.

      Sa nimetad mind halastajaks,

      ja ei usu mind mitte.

      Sa nimetad mind armuliseks,

      ja ei teeni mind mitte.

      Sa nimetad mind kõigevägevamaks,

      ja ei austa mind mitte.

      Ütle, – kas sul sünnib nõnda

      auriiki pärida?

      Ma nägin noori mehi nii tõsiseid

      Ihkamas Atlasi õladel kanda.

      Hulkumas seal, kus randasi vesised

      Katsuvad ilmale mõnusi anda.

      Esimestena…

      Laulda, ja olla kui käskija majas.

      Sa olid see, kes teesi ka rajas.

      Ommikul vagusi põllule ajas.

      Naerma nad vastu neid tulnud.

      Iial ei meeleheit eemal neist olnud.

      Laulda – ja lauldeski raskeks läeb meel,

      Et ma ei saata saa sind sinu teel.

      Kui vanaste vähe veel paremais paikades mehi —

      siis kõnelevad ajud madalad:

      et meelitatud sisserändajad

      ei hinge kanda tohi, —

      vaid peavad soojusekuningale andma…

      Ta asja põhjust jällegi on ajalapsed teadnud:

      et saadud sõrmeveri see

      on määranud ta hingetee —

      on nõnda seadnud,

      et hinge ta jõudele sunnitud andma.

      See mõte sügav, saame aru:

      ju tuli ilma jõudeharu,

      ja tulejumal vereta

      võiks tutvat ollust tereta —

      ja vastu võtta loome

      aatome.

      Ei meie närvielus – nagu mitmed teavad —

      kohad need, kas pingule, või väga lõõgu veavad

      – siis nii: et mitmel kaaslasel ei ole au ei häbi,

      sest, nagu öeldakse, neil kõik ju läbi-läbi…

      Me teame: teisel poolel

      – niisama vast ka siin —

      on päris suurel poolel

      neid, keda leotab viin.

      Kuid, mis me sellest veame,

      siinsamas sellest teame:

      ka teistel segu, piin…

      Seal reas nad, nagu täienduseks —

      on kire naised palavad…

      on need, kes ennast alavad,

      et teiste kõlblust tõsta,

      et targa süüdi pesta —

      nad kodanlise lõbu laienduseks…

      Seal näeme, kuidas inimene —

      ei ole inimene,

      ja kelle eest võib osta eluihu…

      Kirekihu

      ta nii on seadnud —

      ka jumal sellest teadnud:

      et olgu naista-meest

      on ohvrid hulga eest.

      Veel midagi kusagil keegid ka vahetavad

      ja saaduga räbalakest elu siis lahetavad.

      Vast kõik ei tea, ei tunne:

      ei olnud seda igal ajal, enne.

      Nad haletsetud, veavad-seavad,

      nad sõnu küll segavad, sõnu küll reavad

      ja jälle kiidavad —

      neavad…

      ilmaelu, kus vihata teavad,

      armastama peavad…

      Ta vihad hingetööd;

      ja mitmed päevad-ööd

      peab kahklema ja lootma,

      peab tunde-tunde ootma,

      kus taganevad tusad

      ja ligineksid muusad.

      See võitlus tumene, ja kiusatuse meri,

      kui hingeveri

      on nagu kogemata jooksnud siia kohale,

      kus tülilooted tõusnud algele…

      Näed, näed: ei taha,

      on alatu, on paha —

      pead tundmust tegema,

      pead kõike kiitma, kiitma,

      pead ajuverel liitma —

      ja tühjust nägema.

      Su jumal pole tulejumal,

      ei kirepreester, rikas mees.

      Ju jumalaks on proosarahvas rumal,

      on kujud haled igavusevees.

      Oo – ei teenida küll taha!

      ajavalu… vahahinged keevad,

      mõtted maha läevad —

      valiks haamri, võtaks saha.

      Pööraks juba ümber, jookseks allamäe

      aga – aga – üle