Mats alati on tubli mees. Mati Soonik
Читать онлайн книгу.
äi lehe moole korda, mes sa metlesid. Ma lubasi paja hammastega maast lahti tosta ja tegi seda. Nüüd aga vii sene omaniku vankri peele!” käratas jõumees ja rabas paja sülle.
Kaupmeest ehmatas kihlveo võitja otsustav käitumine ja ta vahtis, mokk töllakil, nukral ilmel järjest kaugenevale armsale pajale järele, millest ta oli sunnitud loobuma.
Matsi toidukogus
Mõisas anti põllutöölisele nädalas kaheksateist naela leiba ja kaheksa naela silku. Selle toiduportsu sai ta korraga kätte. Ametimehed nagu sepp ja kärner said aga nädalas kakskümmend naela leiba ja kümme naela silku.
Tõnisandruse Mats oli paar päeva põllul tööd teinud ja märkas ehmatusega, et ta toidukogus oli juba poole peale kahanenud.
Ta läks mõisa peremamslile oma rasket saatust kurtma.
Peremamsel ütles: „Äi mina saa soole toitu juure anda mette. Kui opman lisab soole leiba ja kala, siss anna ma seda hää meelega.”
Opman arvas aga, kui Mats oli talle oma muret kurtnud: „Sa oled suure kerega tugev mees. Soole kulub küll rohkem toitu kut teistel. Sa söö oma koht paergu sii silku ja leiba täis.”
Opman tõi silgud ja leivad kohale. Mats sai nendega oma kõhtu täitma hakata.
Kui ta oli söömakorra lõpetanud, arvestas opman välja, kui suur ta toidukogus oli ja rehkendas selle nädala peale. Selgus, et edaspidi on Matsi leiva kogus kuuskümmend naela leiba ja nelikümmend naela silku nädalas.
„Oleks ma sene pääle tuln, et opman moo söögi kohta aru peab, oleks ma poole rohkem söön,” kurtis Mats peremamslile, kui toidu järele läks.
Tuline kivi
Tagupilli Aadu armastas hommikuti Talislaius kivimüraka peal istuda ja laulujoru ajada.
Tõnisandruse Matsile ei jäänud see tähele panemata.
Mes see Aadu istub kut saks ja joriseb, mõtles Mats ja otsustas talle vingerpussi mängida.
Varahommikul, kui Aadu alles magas, kergitas ta kivilahmaka üles, pani hagu selle alla ja süütas need põlema.
Kui kivikamakas oli kuumaks aetud, peitis Mats enese kadakate varju ja jäi Aadut ootama.
Tervelt pool tundi tuli tal aega niisama surnuks lüüa, enne kui kuulis Aadu laulujoru: „Tuli-tuli-luttu, tuli-tuliluttu!”
Kui laulumees kivimürakani jõudis, sättis ta ennast sellele istuma, aga kargas kiunudes püsti ja tormas merre.
Mats astus rahulolevana kodu poole.
Äi see kivi pole Aadu oma mette! Nüüd saa ka mina senel jalgu puhata. Taal aa kaks menusat onarat sees – ta aa ismiseks kut loodud, unistas Mats.
Aadu hoidis tõesti sellest paigast eemale, kus oli kanna tada saanud. Paraku ei valmistanud naabrimehe lemmikkivi ka Matsile rõõmu, sest oli pragunenud mitmeks tükiks.
Karistus
Tõnisandruse lehm pääses mõisa vilja sööma. Mõisahärra otsustas Matsi karistada.
„Sa maksma moole üks rubla trahvi ja sina viib oma lehm siit minema,” tegi ta oma otsuse teatavaks, kui oli viimase mõisa kutsunud.
Mats võttis oma rahakoti lahti ja ulatas sellest mõisahärrale nõutud summa.
„Olgu päälegid!”
Nüüd rabas Mats lehmal sarvedest kinni, kummardus, puges looma kõhu alla, tõusis püsti ja piimaandja lösutas ta seljas kui hunnik õnnetust.
„Ma hakka nüüd menema!”
Vaevalt sai Mats mõne sammu astuda, kui mõisahärra ta peatas.
„Minul olema lehmast kahju. Las tema oma jalgade peal kodu poole minema. Sina oma raha tagasi saama.”
„Kena keik, mes hääste lopeb,” ütles Mats, kui oli lehma oma seljast maa peale ja rubla kotti teiste rahatähtede hulka pannud.
Öine vahejuhtum
Suvel magas Tõnisandruse Mats vahel ka laudas heinte peal. Eriti armastas ta seda palavate ilmadega teha.
Seekord ärkas ta une pealt üles, sest kuulis lammaste kaeblikku määgimist.
Meski aa mäda, otsustas Mats ja läks olukorraga tutvuma.
Selgus, et hunt polnud lammast mulgust kätte saanud ja tal oli süda täis.
Nüüd oli ta hänna august sisse torganud ja hirmutas niiviisi lambaid.
Mats hiilis augu juurde ja rabas sabast kinni. Susi oli aga kange – röögatas ja sikutas hända kõigest jõust. Vaata et silmamunad kargavad ta peast välja!
Järsku olid vaid saba karvad Matsi peos, aga kriimsilm ise pages metsa poole.
Hommikul näitas Mats karvu Mannile.
„Ma oleks pidan hundi enese poole tembama ja saba ümmer käsivarre keerma – siss poleks ta mette moo käest lahti pääsen.”
„Senel hundil olli änam päävi ede nähtud kut sene ööni. Äi ta änam meite lambaid hirmutama tule mette – taal aa valus mäletus selja taka,” arvas aga Mann.
Laenusoov
Tõnisandruse Mats märkas Tagupilli Aadut mööda teed vuhtimas.
„Pea kiinni, naabrimees!” hüüdis Mats.
Aadu jäigi seisma.
„Mes sa tahad?”
Mats lähenes talle kärmelt.
„Kuule, naabrimees, mool aa vääga sant aig – raha äi jätku mette. Vaja aa sukurt ja soola osta. Laina moole kümme ruublid nädalaks ajaks.”
Aadu hakkas laginal naerma.
„Äi pole ma nonda hitu külh mette, et soole raha anna. Päälegid pole mool raha.”
„Aga ma tule tena soo poole. Anna siss!” lunis Mats.
Aadu vangutas pead.
„Äi mool pole mette soole raha anda päärgu ega ka pärast.”
Mats lõi käega.
„Ah, mene aga edassi. Kuda küla moole, nonda mina külale.”
Aadu jätkas oma teekonda, aga Mats läks oma õue tagasi.
„Miks sa Aadult raha tahtsid?” uuris Mann, kes oli kõnelust pealt kuulanud.
Mats naeris.
„Ma tea, et päärgu aa Aadul raha – ta müüs mitu oma looma ee. Igal talvel ole Aadule raha laenan. Pärast aa hulk tegu, et seda tagasi saada. Viimane laen jäi tagumiseks.”
Sant jook
Tõnisandruse Mats vaatas lakas ringi ja nägi lakaluugi kõrval mõdupudelit. Ta võttis pudeli oma kätte. Paistis, et see polnudki tühi.
Kuda pudel siia sai? Kindlasti aa see Mardi töö, mõtles ta ja pani pudeli suule. Saa natune hääd jooki.
Ta võttis suure suutäie ja neelas alla.
Kuda saab modu nonda sandi mekiga olla? arutas Mats endamisi ja läks pojalt selgust saama.
Mart kohkus ära, kui talle mõdupudel nina alla torgati.
„Äi ma joo siit mette – see aa moo oma piss.”
„Miks piss pudelise sai? Sääl pole sene kuht mette!” kurjustas isa.
„Sa tead küll, kos ma maga! Ma äi viitsin öösel säält alla ronida mette ja tegi soru pudelise, mille olli enne tühjaks joon. Humigu unustasi aga öise teo ee,” seletas Mart.
Mats vangutas pead.
„See äi kolba mette, et ma soo pissi joo. See peab tagumiseks korraks jäema!”
Laadanumber
Tõnisandruse