Mats alati on tubli mees. Mati Soonik
Читать онлайн книгу.
mes te Miiraga teete. Senega saad suure hulga raha laadal kogu raapida,” arvas Mann.
Mats sügas kukalt.
„Soo jutus aa mette sees.”
Ta hakkas Miirat treenima, et see käsu peale ta selga kargaks, aga mitte kuidas juhtub. Leivaviil Matsi käes oli see võluvits, mis hobuse korraldust täitma allutas.
Mats jõudis selleni, et tarvitses tal korra jalaga vastu maad põrutada, kui Miira ta selga kargas, kus istus rahulikult ja uudistas ilmaelu.
„Kuda sa seda küll suudad?” imestas Mart.
„Hobu seisab ju jalgade pääl püsti. Äi pole muud vaja tehja mette, kui mine ta kohu alla ja tösta ta üles. Viljakotti maast tösta aa senest raskem. Hää, kui keski sopist aitab, enne kui kott selga tõuseb. Kui viljakott aa meski asja peel, siss pole muud vaja tehja, kui pööra selg vastu kotti ja sikuta see selga. Miira hüppab moole isi lausa selga – sii pole meskid tarkust tarvis,” seletas Mats.
Ta võis kõndida või isegi joosta – hobune oli kõigega rahul, sest teda ootas peale vigurit maitsev suutäis.
Kevadel, kui Haapsalus toimus laat, oli ka Mats Miiraga seal. Kes tahtis jõumehe trikki hobusega näha, pidi viis kopikat maksma. Huvilisi leidus küllaldaselt – ole vaid mees ja kogu raha enne esinemist kokku.
Aga vigur oli täiesti vaatamist väärt, sest tarvitses Matsil vaid jalaga vastu maad põrutada, kui Miira ta selga kargas. Nüüd jalutas ehk lippas Mats natuke aega mööda laata ringi. Seejärel kükitas ta maha ja hobune kõndis rahulikult oma puhkepaigast minema.
Mats pidas aru, millal ja kus jälle oma trikki korrata, piisavalt palju pealtvaatajaid leida. Järsku peatus ta kõrval keppi vibutades härrasmees.
„Sa oled tõeste suure jõuga, aga kas sa nii kange ka oled, et oma hobuse nahka pistad. Kui suudad, on viiskümmend rubla sinu jagu, ei suuda – maksad sama raha mulle.”
Mats vaatas kurjalt härrasmehele otsa.
„See jäeb sool küll nägemata, et ma oma Miiraga kohtu täida. Ta on seneks moole liiga armas!”
Seekord sai Miira leivatüki ilma trikki tegemata hammaste vahele. Ta hirnatas rõõmsalt ja nühkis oma põske vastu Matsi habet.
„Te olete tõeste sõbrad. Ajasin täitsa lolli juttu. Ära pahanda!” tähendas härrasmees.
Mats lõi käega.
„Kis see iga lolli inemise peele pahandada jäksab! Vaja aa tegusid tehja, et elu hapuks käde äi leheks mette.”
Kuri vaim
Tagupilli Aadu vantsis hilisel ajal mööda teed. Kui ta selja taha vaatas, märkas, et talle lähenes kuri vaim, kaks pead otsas: üks inimese ja teine soku oma. Inimese pea oli all, sokusarvedega kolu aga üleval.
Aadu ehmus hirmsasti ära.
Kuhu menna? Mida tehja? otsisid küsimused ta peas vastust.
Kortsi – sääl aa palju rahvast! Ruttu menema!, leidis ta lahenduse ja pistis jooksu. Ta jalad venisid üsna pikaks, kui punuma pani.
Suuremõisa kõrtsi juures olid inimesed üllatunud, kui nägid hirmsasti ähkivat ja puhkivat Aadut neile lähenemas.
„Mes sa tormad?” küsis Hansu Juhan. „Kustuta janu, kui so sees poleb!”
Aadu vahtis selja taha. Kedagi polnud näha.
„Sedakerda veel pääsesi, aga kas järgmisel korral nenda hästi leheb, äi tea mette.”
Juhan lükkas kõrtsiukse lahti.
„Tule! Räägime suud puhtaks! Mes sa pudrutad?”
Ikka selja taha vahtides järgnes Aadu naabrimehele.
„Oma paar virsta jooksi ee. Paistab, et ta jähi moost maahha.”
„Kis?” uuris Juhan.
„Kis? Kis? Kuri vaim, noh, inemise pää olli all ja soku oma üleval,” seletas Aadu.
„Kos taa siss olli?” imestas Juhan.
„Ma tulli mööda teed, ta tulli mo järel, kahe pääga kuri vaim.”
Juhan muigas.
„Mes sa valetad!”
„Äi pole see vale jutt mette! Millas ma enne valetan ole!”
„No, küll sa varrsi isi näed ka, et sa valetad nonda, et suu suitseb.”
Natukese aja pärast lükkas Tõnisandruse Mats kõrtsiukse lahti, enesel sokk seljas.
„Näed kos so tunt aa!” hüüatas Juhan Aadule, aga pöördus kohe ka Matsi poole: „Aadu arvas, et sa oled oma sokuga kuri vaim.”
Mats pani soku ettevaatlikult maha.
„Mann tahtis sokku ja ma sai sene, aga sokk aa nonda aiglane, et mool tulli teda tassida. Kui Aadu mind nägi, pani ta nonda rutto lagama, et kaos moo silmist kut välk. Veta inne kojumenekut ühe kannu modu.”
„Kuda ma sind küll äi tund mette?” imestas Aadu.
Mats võttis rahapunga taskust välja.
„Ma olli ju kahe pääga. Tee ka soole modukannu välja. Ähk siss saad öösel magada ja kurjad vaimud äi tule sind kembotama mette?!”
Raha võim
„Rahal aa suur voim inemise üle ja senepärast peab senega tasa ja targu ümmer keima,” seletas Tõnisandruse Mats Mardile. „Kord toimetasid rehetoas isa, ema ja kaks last: isa raius liha veikesteks tükkideks, ema pesi titte, aga pisine poiss leikas kääridega meskid katki.
Isa vaadas, kuda pojal leheb. Suur olli ta ehmatus, kui nägi, et kogu ta paberraha aa juba katki tehet.
Aru jättis ta maha. Ta rabas poisi kiinni ja kirve hoobiga olid lapse käed lühemad kut enne. Ema ehmatas ja pillas tite keevaveekatlase.
Kui isa aru sai, mes olli juhtun, läks ta kuuri ja poos enese üles. Ema kaudas laste surma pärast aru, jäi kiduma ja varsti olli ka tema teises ilmas.
Raha peab inemisel olema, aga lolliks äi maksa ta pärast mette menna.”
„Ma usu, et sool pole kahest kopkast kahju mette, et ma saaks modu juua,” lunis Mart.
Mats muheles.
„Äi pole mette! Modu veid küll kurgust alla lasta! Anna soole neli kopkad – sene eest saad paraja portsu!”
Nüüd sekkus Mann meeste kõnelusse.
„Aitab kahest kopkast Mardile küll. Modu aa kääritud raam – jäeb järsku purju.”
Mats muheles.
„Modu äi tee inemise purju mette, aga olgu peelegid.”
Nõiutud lehm
Hansu pere jäi hätta – nende lehm ei jätnud oma piima inimestele, sest imes seda ise oma udaratest.
Külh Kirjak juba teab, mes hää aa, mõtles Juhan nukralt ja läks Tõnisandrusele Matsilt abi saama.
„Sii aa tego noidusega,” oli Matsil kohe selge pilt olukorrast. „Nüüd tuleb noidus Kirjaku pealt ee vetta.”
„Palun tee seda!” lunis Juhan.
Mats sügas lõuga.
„Kas soo laudas aa vueras inime käin? Oma lauta äi tohi vueraid lasta mette! Mettel ja sonal aa suur jöud ja nendega saab palju paha loomadele tehja.”
„Meitel äi käi vuerad laudas mette.” Juhan kratsis kukalt. „Aga oot-oot, üks kaupmees käis. Tahtis mo loomi nähja. Ma ostsi ta kääst Katale siidist rätiku. Sai sene suure kauplemise pääle veikese rahaga käde.”
„Senna aa see kuer maetud. Kaupmees olli soo pääle vihane, et äi saan hääd hinda ja noidus soo Kirjaku ee. Kirjak aa ilus lehm ja taal aa suur udaras all. Isigid palju kiita ja kade olla äi tohi vuera looma pärast – ka see veib taale