Niguliste. Teet Kallas
Читать онлайн книгу.
istunud ka vaikselt ja käsipõsakil, jalad üle serva rippu, taldade all poolsada meetrit eimiskit. Me kõik mäletame seda tunnet – arvatavasti väga kaua.
Mis puutub päevakorda, siis oleme ilmselt juba alustanud. Oleme ületanud isegi kriitilise piiri, teinud sammu ohtlikult sentimentaalse liialduse poole – otsekui olekski kõik juba lootusetult möödas. Aga pole ju. See mõni aasta ei tähenda midagi.
Meenutagem parem märksõnu, mida üks meist omal ajal Niguliste kohta välja kirjutas: kodakirik, paarisaknad, travee, lõunalööv, ringmüür, laskeava, põhjaportaal, palestik, talumliist, vimperg, Jürgeni kabel, Matteuse kabel, ciborium, talumvöö, polügonaalne koori ümbriskäik, servjoonvõlv, piilar, kaksikmõigas, liseen, konsool, Antoniuse kabel – ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi.
Kui nii võtta, on see kõik meist läbi käinud. Ja meie oleme ise samuti kõigest sellest läbi käinud. Niguliste on mõjutanud meid. Ja meie Nigulistet.
Eks kahekümne aasta pärast selgu, milleks seda kõike vaja on olnud. Nüüd läheme aga edasi. Let’s go!)
AVO
13
Me kõndisime kolmekesi piki Harju tänavat.
Ilm oli endine. Kui Esko meile suitsu peale tuld andis, polnud tikuleeki nähagi. Harva on meil novembris nii selget ilma.
Meil… Ma polnud päris korrektne. Ma polnud kindel, kas mul on õigustki sedamoodi arutleda. Nemad kaks olid põlised Tallinna poisid, iseäranis Esko. Mina tundsin ennast mõnikord ikka veel uustulnukana või koguni külalisena. Eriti vanalinnas kõndides. Sageli tabasin ennast ammuli sui vahtimas mõnda majanurka, mõnda portaali, mingit värvi või värelust kvartali lõpus. Ja alalõpmata üllatasid mu haistmist lõhnad, ainuomased vaid Tallinna vanalinnale: värske kohv, värsked pagarisaiad, trükivärv, väga vanade paeplaatide ja väga vana linnasambla lõhn.
Võib-olla olin isegi natuke eelisolukorras? Nägin ja haistsin seda, millega nemad mitmendat põlvkonda harjunud, mille suhtes immuunseks ja tuimaks muutunud.
Tallinn meeldis mulle kohe algusest peale. Ja sugugi mitte ainult oma klassikalise vanalinnaga. Mulle meeldis isegi paljude poolt perspektiivituks põlatud Kalamaja agul, kus praegu elasin. Ma olin uhke, et mu õhukeste vaheseinte, lekkivate torude, pragunevate kahhelahjudega maja on oma fassaadiga valitud ühte esinduslikku arhitektuurialbumisse kui silmapaistev näide kolmekümnendate aastate puitelamust ning äärelinnastiilist.
Aga vanalinn mõjus lausa toniseerivalt. Nüüdki: ma kohe tundsin, kuidas hakkasin stabiilsust tagasi saama. Sest kuigi mu põsk kipitas, kuigi olen loomult pika vihaga, suutsin juhtunule juba filosoofiliselt vaadata.
Oma naise teod ja tavad, mis seal rääkidagi. Sest kuigi ta on mõne lühikese aasta jooksul omandanud mitmeid uusi sõnu ja koguni lauseplokke, kuigi ta orienteerub mingil määral ka sellistes märksõnades nagu „Siuru”, „demokraatlik tsentralism”, „dekadents” ja loomulikult „paranoia”, oh, ta teab isegi sõna „fallokraat”, ei tohiks ma siiski unustada, kus ta on kasvanud.
Küllap pööravad asjad niimoodi, et tunni-teise pärast lähen koju, ostan kuskilt pudeli odavat veini ja silitan Pille pead. Just nii ma teengi.
Vaatasin vasakul kerkiva Kirjanike Maja poole. See oli valminud juba minu tallinlaseks olemise ajal – mäletan murumäeks kujundatud tühermaad, sõjahaava Harju tänaval, kuhu ehitati see rangejooneline hoone ootamatult kerglase nurgaga kohvik „Pegasuse” jaoks. „Pegasus” meid praegu ei huvitanud, seal rübeles kergekaalulisem rahvas, linnanolgid ja turistid. Ma silmitsesin Kirjanike Maja fassaadi – ükski aken raamatupoe kohal polnud avatud. Aknaid oli palju. Seal ta siis valmiski, isamaa kirjandus. Ma austasin kultuuri üldse ja kirjandust eriti. See kõik oli mul emapiimaga veres. Ma mõtlesin: mis maksab mu väike perekonnatüli nende tõeliselt titaanlike pingutuste kõrval, mis on igapäevaseks osaks saanud siin majas elavatele meestele-naistele? Hoida elus eesti kirjandust – kõige kiuste. Ja seda nii, et ta kohati juba päriskirjanduse moodi hakkab tunduma! Au ja kiitus! Või kas ma just täpselt sedamoodi mõtlesin, küllap oli viivutundmus üksjagu tõsisem ja teisalt jälle ilkuvam. Aga mõjus! Muide, ma olin selles majas käinud. Mitte ametipoolel, kus uksed alati argipäeviti valla, vaid ühes kirjanikukorteris. Ükskord tegi Paul mind „Tervises” tuttavaks kellegi väikest kasvu ja heledat verd mehega. Ega too suurt midagi rääkinud, rohkem kuulas teisi, noogutas takka, pungitas põski. Ta kiilaspea helendas elurõõmsalt. Pärast kutsus ta meid enda poole. Osutus, et see sümpaatne onuke, nii umbes kolmekümne viie aasta ringis põsepungitaja, oli tuntud novellikirjanik Einar Maasik. Suures toas oli seinatäis raamaturiiuleid. See oli tõeline kirjanikukodu. Vaatasin meest aupaklikult: temagi siis. Üks neid, kes meie keele elusa ja virge hoiavad. Mäletan, et Maasikul oli hele, peaaegu läbipaistev pilk. See oli heasoovlik ja valulik. Võib-olla pidigi üks eesti rahva kirjanik niisugune olema? Tartus näidati mulle „Werneris” ükskord Alliksaart ja Kaalepit. Nemad nägid hoopis teisiti välja, nemad olid maailmakodanikud. Ning täiesti omamoodi mees oli Koovitaja. Aga tema on meie sõber, temast mõtlesin kui eesti kirjanikust palju harvemini. Kuigi tal oli juba mitu tähelepanuväärset raamatut ilmunud.
Küllap kulusid nad kõik meie väikesele rahvale ära. Meid on vähe, meie ei tohi pirtsud olla.
Piilusin Tomi poole. Mõtlesin, et mis mul häda, temal on palju viletsam seis. Sellest rohmakast eneselohutusest hakkas piinlik. Mu mõttekäik polnud aus. Aga viimati peabki kunstnik kõvasti kannatama? Tomil seisis ilmselt veel palju kannatusi ees, et läbi nende tõeliseks kunstnikuks saada. Teda tunti ja tunnustati alles üsna väikeses ringis, ja enamasti olid need kõik samasugused noored pidetud inimesed nagu Tom ise, nagu mina, nagu kogu meie punt. Seegi tunnustus oli kaunis kõhklev: kas ikka tõesti? Vahepeal oli Tom ära, ainsana meie lähemast tutvuskonnast sõjaväes, pärast polnud tal tükk aega õnnestunud keskenduda, leiba teenis ta juhusliku pudi-padiga, karikatuuride ja illustratsioonidega. Aga ikka oli tema kui kunstniku kannatustel mõtet ja mõtestatust. Tema kannatused kandsid protsente. Minu kannatustel mingit mõtet ja perspektiivi polnud. Nendest polnud loota mingit tulevikukasu maale ja rahvale.
Minagi, minagi… Kõigi muude eluplaanide seas olin kunagi soovinud saada eesti ajakirjanikuks. Kohe pärast seda, kui ma ühe enesekriitilise puhangu ajel olin põletanud mitu kaustikut luulekatsetustega. Ajakirjandus tundus aga mitmeti loogiline. Mu suguvõsa kubises igat masti kirjameestest, koolmeistritest, keeleharijatest, oli kirikumehi ja tõlkijaid, loomulikult ka paar ajakirjanikku, üks neist varasurnud onu, ema vend. Mitte eriti kaugel meie Pärnu-kodust seisis maja, kus papa Jannsen koos oma geniaalse tütrega oli toimetanud „Perno Postimeest”. Ma avaldasin „Noorte Hääles” ja linnalehes mitu kirjatükki: kooli spordipäevast, korralagedusest rannas, kirjandusringi tegevusest, kuulsa viiuldaja esinemisest kuurordiklubis… Aga varsti soikus mu ind. Sest ajalehtedesse süvenedes hakkasin varsti aimama, et mina selles mängus läbi lüüa ei oska – ma poleks parimagi tahtmise juures suutnud tabada eesti ajakirjanduse põhitooni, reibast ja kategoorilist lojaalsust iga hinna eest. Ma ei osanud isegi imiteerida, isegi mitte parodeerida seda kummaliselt fataalset optimismi, mis tiheda roosa loorina hõljus kogu Eesti NSV ajakirjanduse kohal.
Ometi sai minust juba koolipoisina tõsine perioodikahuviline. Mees ajalehega. Lugesin järjekindlalt vist kõiki eestikeelseid ajakirju-ajalehti, ka väikeses formaadis rajoonilehti, kui need pihku sattusid. Lugesin „Literaturnaja Gazetat” ja veerisin Ida-Saksa pildiajakirju, õppisin roosa optimismipilvituse alt tegelikku informatsiooni välja õngitsema. Põhiliselt olen keskendunud kolmele teemale: kultuur, sport, välispoliitika.
Mõnikord mõtlen globaalprobleemidest. Nad on hakanud mind segama. Et neist aru saada, ei piisa Moskva ja Tallinna perioodikast. Krutin vahel lühilaineskaalat, kuulan „Ameerika Häält”. Ühtekokku saab sellest mõnegi sünge elamuse, mis öösiti une võtab. Tean isegi, et mu mured on tarbetud, mu tahtmised jõuetud, kuulun rahva hulka, kellest ei olene miski, ka tema enda saatus mitte. Või ei… Paari aasta eest kohtasin koolivenda, kes oli minust paar klassi eespool õppinud. Tulevane arhitekt, masajas ja napisõnaline poiss. Aga ta juuksed olid täiesti hallid. Ta oli istunud oma tankis Berliinis Brandenburgi värava vastas, ööpäeva, ilma loata välja tulla. Küsisin, mida jänkid tegid.