Niguliste. Teet Kallas
Читать онлайн книгу.
võluv irreaalsusehõng mu kõnelustest kahanenud, lustakas boheemlus taandunud. Paul oli sõbralik nagu alati. Ta ei mõistnud mind hukka. Ta ei saanudki seda teha, ise oli ta hiljuti partei liikmekandidaadiks astunud. Aga ta ei kiitnud mind ka heaks. Ilmselt oli ta tähelepanek õiglane.
Lehelugemisel peavadki mingid tagajärjed olema.
Üks kindel kasutegur ka: ajalehte lugedes tead, et sellele kuluv aeg on omamoodi kaitsetsoon, mille varjus ei meenu su enese eksistentsi ebamäärasus ja tühisus. Loed ajalehest, et „meie väike vabariik püüab ühe inimese kohta nii palju heeringat, et maailmas on meist ees vaid Peruu ja Norra”. Tahes-tahtmata tunned sa uhkust, mis sellest, et norrakatel ja peruulastel pole aimugi ähvardavast konkurentsist, nad ei teagi, kes need eestlased on. Ons mul aega sel ajal veel mõtelda igasugustele solvangutele, närutamistele ja valestimõistmistele? Või sellele, et mulle pole ikka veel küttelaost briketti toodud. Või sellele, miks ma pean siiski olema gaasijaamas logelev operaator.
Eesti ajakirjandust lugedes ei teki mul iialgi probleeme, milline on mu inimlik koht siin ilmas ja kuidas ma ennast oma sünnimaal tunnen, ja et kui, siis miks… Ei, ei! Ajakirjandusega silmitsi olles on mul kindel ja täpne tunne. See tunne, et loen ajakirjandust ning et meie asjad on loetu põhjal fataalselt hästi, teistel aga piiri taga alati totaalselt pahasti.
Nüüdki. Seadsin oma eraelulise seiga, katkise põse silmitsi globaalprobleemidega. Küll mõjus hästi! Näiteks meenutasin endale, et meie ajakirjanduse andmeil kannatab ligi pool planeedi elanikkonnast alatoitluse all või koguni nälgib. Suur protsent on aga täielikult kirjaoskamatud. Kas oskaks iga eakaaslane Mosambiigist siin tänaval kõndides lugeda sõnu „Flora” ja „Meeste juuksur”? Mina oskan. Mis maksab selle kõrval üks perekonnatüli?
Jah, aga mis saab Mosambiigis naisest, kes oma mehele kätega kallale läheb? Vaja järele uurida.
Muigasin nina alla.
Muidugi ei tähendanud see meditatsioon kaugeltki, nagu oleksin Pillele andestanud. Ilmselt tuleb selle metsiku iseloomuga midagi ette võtta. Vaevalt et see mul kolme aasta pärast enam korda läheks.
Omamoodi lootusetu juhtum. Mis parata, tundsin oma naise vastu alandavat nõrkust, õigupoolest peaksin ta ükskord läbi kolkima, aga jääb tegemata seegi. Mina pole ühekski otsustavaks teoks võimeline. Ma olen jõuetu poolharitlane, isehakanud mõttetark, ja see on muide veelgi jubedam kui harimatus.
Me peatusime Harju ja Rataskaevu nurgal. Selja taha jäi Niguliste torn nagu hiiglaslik pliiatsi pinal. Niimoodi olime siin sageli seisnud… Tundsin korraks südame all kerget virvendust, otsekui oleksin midagi kaotanud.
Rataskaevu tänavast, keskaegsete külma õhkuvate majade vahelt tuli tuulehoog ja sikutas hõlmu.
„Kuhu me siis õieti lähme?” küsis Esko kapriisselt.
„Ku-kuhugi ikka,” ühmas Tom hajameelselt.
„Kõik kõrtsid on täna lootusetult täis,” nurises Esko.
„Arvad sa?” ütles Tom. „Ku-kutsun teid „Gloriasse”.”
Vahetasin Eskoga pilgu.
Aga ime küll, saime silmapilkselt nooblisse esindusrestorani sisse. Tomi märgates muutus šveitser nobedaks ja lahkeks. Sellest võis igasuguseid järeldusi teha. Meie odavad mantlid tõsteti numbrita nagisse. Sellise tähelepanu osaliseks ei saa mõni mees terve pika elu jooksul.
Tõusime mööda laia trepivaipa üles. Tom oli uimane ja ükskõikne, kortsus ülikonnast ja poristest kingadest hoolimata käitus ta lausa suurilmalikult.
Saal tundus pilgeni täis olevat, ainult osavõtmatu sumin, vaid paar ükskõikset pilku… Ent Tom käis korraks kusagil kardinate taga, minuti pärast istusime juba lauas.
„Serveerimislaud,” ütles ta vabandavalt. „Kui hä-härradele sobib.”
Tuli kelner, noor tugev mees, hiljutine poksimeister. Me olime temaga natuke tuttavad. Ta noogutas sõbralikult.
„Pudel konjakit. Esi-algu! Ka-kann kohvi. Ja mineraalvett. Eks ju, Kill?”
Kelner tõstis vandeseltslaslikult pöidla ja kadus.
Ootasime vaikides. Esko selg oli veel valvsalt sirge. Mina olin samuti kõhevil.
Aga tegelikult polnud mõtet millegi üle imestada. Tom tegi tegusid ja sooritas imesid, nagu meil igaühel periooditi ette tuli.
Tom oli lihtsalt juba ammu ja põhjalikult sealpool tavapiire.
14
… Kust ta oli tulnud? Mõnikord tundus talle päris tõemeeli, et rohtaiast ja liivadüünidest.
Ta oli läbipaistvate kõrvadega ja tõsise silmavaatega kleenuke laps. Kodus räägiti kolm korda nädalas õhtuti poolteist tundi ainult prantsuse keelt. Ülejäänud õhtupoolikud läksid vastavalt inglise, saksa ja vene keele tähe all. Üldhariduse mõttes. Prantsuse keel oli kokku viinud ta isa ja ema. See oli nende elu mõte ja perekonna leib. Poisike pidi tüütuseni tihti ütlema marii ariiv a parii, Marie arrive à Paris. Pärast läks isa kabinetti (talvel) või verandale (kevadel, suvel) ning jätkas tööd. Mõnikord hõikas ta üle ukse: „Meie memme, ae, tuled ehk õige natuke appi?”
Avo ei sallinud prantsuse keelt. See ei mahtunud talle suhu. See ei jäänud talle pähe. Poisil polnud siis veel aimugi oma sugupuust ning kohustustest selle ees. Tollal sugupuudest eriti ei räägitud. Tollal ei räägitud paljudest asjadest.
Õde Krista, tema oli teistsugune, ta oli uje ja kuulekas, tasane ja õplik. Vähimagi vastumeeleta seadis ta oma huuled torru, kallutas pea viltu, et siristada: „Marie arrive à Paris. Je me cache et je ronge des mites.” Ja nii edasi, ja nii edasi. Tema „r” kurises nagu tantsisklev tuvi turuplatsil.
Avo hiilis esimesel võimalusel prantsuse (aga ka saksa, inglise, vene) keele juurest minema, kõndis otsekui kogemata väikesesse rohtaeda, pea täis hoopis teistsuguseid mõtteid ja ilmutusi…
Sõstrapõõsa taga viskus poiss selili. Maapind oli õhtusoe, sõrmede vahel nirises kuiv ja sametine mutihunnikumuld, hooldamata aia rohudžungel pürgis kaitsvasse kõrgusse, rohukõrred nagu põlislaas, läbi selle ladvatippude võis laiguti näha avatud verandaust, punaseid päikesekumasid tihedas klaasruudustikus, sugugi mitte kõikidel ruutudel, üks siin, teine teisal, isa küürutas oma raamatute ja paberite taga, oligi prantsuse keele aeg otsas…
Selg vastu sooja ja konarlikku maad, kallutas Avo kukla viimseni taha ja hakkas pilvi vahtima. See oli lõputute võimaluste mäng. Lekkiv piraadiprikk heitles üheksanda lainega. Kõrge künka tagant paiskusid välja ratsamehed, eesti sõdalased Lembituga eesotsas. Avo kõhkles ja valis endalegi valge hobuse. Tigedad raudrüütlid hakkasid tasapisi taanduma. Siis ujus üle taeva hiigelsuur lamav kaamel. Teda hiilis näljane lõvi. Vibuga kütt oli Avo ise.
Kuni õde Krista ta jälle üles leidis ja oma jutusirinaga kõik ära rikkus. Paha plika ta polnud, aga kahjuks siiski ainult plika.
Lapsepõlv tähendas suve. Avo oli sündinud Tartus, ent kasvanud Pärnus. Miks just nii, sellest huvitus ta märksa hiljem. Pärnu oli aga ennekõike suvi.
Suvi ja suved. Lähikonna tolmune spordiplats. Laiaõlgne Ülo, kes taarus nagu meremees, oli hiljuti häälemurde läbi teinud ja sülitas kõige meisterlikumalt. Ema ei pidanud suhtlemist Üloga liiga möödapääsmatuks. Just nii ta ütleski, malbelt ja vabandavalt. Ülo oli tundlik nagu kõik jõhkardid, ta aimas seda õhust. Ta vastas oma võimaluste piires.
„Tead sa, Avo on memmepoja nimi. Usu mind!”
Vutipoiste punt pidas parajasti sirelite all pausi. Nad nautisid süngel ilmel tõelist elu, suitsetades vängeid ent odavaid sigarette „Armeiskije”. Mõni hakkas rämedalt hirnuma, otsekui oleks Ülo ütlemises varjul veel midagi…
„Pardoon, müsjüü, loomulikult,” ütles Ülo vahvasti süljates.
Nüüd hirnusid kõik. Paar poissi hakkasid lausa vingerdama. Üks aga kukkus meeleheitlikult köhima. Avo surus oma õhukesed huuled kokku. Ta oli vait. Pärast kaotas teisel poolajal mitu söötu. Ega see jalgpall